Jaapani köök
Tere jällegi! Suure kurbusega jõudis reedel, 18. oktoobril, lõpule meie kokandusekursus Tallinna Reaalkoolis, sealhulgas jätame hüvasti ka sellesama kokanduse rubriigiga. 9.c neiude eksperimentaalseid roogi ei ole kahjuks võimalik enam õpetajatel nosida, aga eks iga liiga-hea-et-olla-tõsi traditsioon peab leidma oma lõpu. Tunnis valmistasime sel päeval toite Jaapani rahvusköögist. Menüü: Rameni supp kanaga ja õnneküpsised. Taustaks käisid meil meditatiivsed laulud pleilistist Japan’s Breezy 80’s. Meeleolu oli mõnus, tore ja armas. Juhhuu! Kokkamine läks välgukiirusel ja varsti olid meie road juba laual. Enne einestamist peame me alati kuulama tunni ettevalmistanud rühma esitlusi, mida teha on lihtsasti öeldes piinarikas, samal ajal, kui nina ees auravad värskelt valminud pala. Einestamise ajal tuli meil jutuks pikk minevik. Õpetaja küsis, mis oli meie kõige meeldejäävam ja vastumeelseim tund 7.-9. klassi jooksul oli. Ühemeelselt oli meie kõige meeldejäävam tund isetehtud pasta valmistamine. Ainus mälestus mul sellest päevast on pastataignast ribade lõikamine, mis võttis terve igaviku. Kõige vastumeelsem tund oli buberti valmistamine. Mul ei ole ühtegi mälestust sellest päevast, ju see oli siis nii hull, et see mu mälust täiesti kustutatud on. Lõpuks tahaksime tänada oma kallist kodunduseõpetajat Egle Pihlapit. Ilma temata oleks köögis varitsenud kaos ja veresaun. Nüüd peame hakkama valmistama oma lõputööd, edu ja jaksu meile kõigile!
Marie
© 2024, 138c