138c

11.11-15.11 toimus koolis stiilinädal, mille lõpetuseks korraldas PEK stiilipeo. Pidu oli üheksakümnendate stiilis. Peol toimusid erinevad mängud ja tantsiti niisama. Valiti välja peo parimad kostüümid ja auhinna sai ka limbo võitja. Oli tore õhtu ja jääme ootama järgmisi üritusi.

Triin

11.-15. novemril oli koolis stiilinädal. Esmaspäeval oli tore meemipäev. Teisipäeval oli teemaks filmitegelased ning meie klassis võis näha nii Pipit, Lottet, Kermit the frog’i, tegelasi filmist “Gossip girl” ja ka palju teisi huvitavaid. Kolmapäeval riietuti teema “Metsik lääs” järgi. Kõige osavõtjate rohkeimal päeval- neljapäevasel kleidipäeval, oli isegi 4 poissi oma emalt või õelt kleidi laenanud. Reedel oli teemaks 90ndad ning õhtul toimus selleteemaline stiilipidu, kus Birget võitis tüdrukute parima kostüümiauhinna. See nädal oli väga põnev ja vaheldusrikas.

Laura

Novembri hämaras õhtus kogunesime meie, 138 lennu väärikad õpilased iidse püha tarkusekoja, Talllinna Reaalkooli ees. Meil oli au saada osa Reaali ajaloo esmakordsest sündmusest – 9. klasside märgiaktusest. Enne aktust kõndimime traditsioonilkses pudireas Reaali poisi juurde, kus me kõik, nii a, b kui ka c klasside õpilased sahiseva sügiseses vihma käes oma lennukaaslase kõne kuulasime. Aga see oli alles algus, koolimajja tagasi pöördunud, tundsime eesootava ees kõik ootusärevus. Sekundid enne märkide kätte jagamist on need kõige pingelisemad. Südamed pumpavad verd aina kiiremini ja kiiremini, põsed õhetavad, käed, mis kannatamatult iga märgisoovija süles lesivad kattuvad külma higiga – terve saalitäis kannatamatuid õpilasi kibeleb ihaldatult märgi järele. Ja siis saabub see hetk, kui kõrvu kostab tugev õpetaja hääl, hääl, mis vormib kokku nimetähed. Ning nii tõusevad kõik, üks ühe järel, kuni igaühe käed on surunud direktori kätt. Seal, kõikide lennukaaslaste ees seisime ilma märgita, kuid tagasi kõnides saime me kõik sama hõbedast tehtud Reaali sümboolikafa eseme ehk Põhikooli märgi võrra rikkamaks.

Marta

Tere jällegi! Suure kurbusega jõudis reedel, 18. oktoobril, lõpule meie kokandusekursus Tallinna Reaalkoolis, sealhulgas jätame hüvasti ka sellesama kokanduse rubriigiga. 9.c neiude eksperimentaalseid roogi ei ole kahjuks võimalik enam õpetajatel nosida, aga eks iga liiga-hea-et-olla-tõsi traditsioon peab leidma oma lõpu. Tunnis valmistasime sel päeval toite Jaapani rahvusköögist. Menüü: Rameni supp kanaga ja õnneküpsised. Taustaks käisid meil meditatiivsed laulud pleilistist Japan’s Breezy 80’s. Meeleolu oli mõnus, tore ja armas. Juhhuu! Kokkamine läks välgukiirusel ja varsti olid meie road juba laual. Enne einestamist peame me alati kuulama tunni ettevalmistanud rühma esitlusi, mida teha on lihtsasti öeldes piinarikas, samal ajal, kui nina ees auravad värskelt valminud pala. Einestamise ajal tuli meil jutuks pikk minevik. Õpetaja küsis, mis oli meie kõige meeldejäävam ja vastumeelseim tund 7.-9. klassi jooksul oli. Ühemeelselt oli meie kõige meeldejäävam tund isetehtud pasta valmistamine. Ainus mälestus mul sellest päevast on pastataignast ribade lõikamine, mis võttis terve igaviku. Kõige vastumeelsem tund oli buberti valmistamine. Mul ei ole ühtegi mälestust sellest päevast, ju see oli siis nii hull, et see mu mälust täiesti kustutatud on. Lõpuks tahaksime tänada oma kallist kodunduseõpetajat Egle Pihlapit. Ilma temata oleks köögis varitsenud kaos ja veresaun. Nüüd peame hakkama valmistama oma lõputööd, edu ja jaksu meile kõigile!

Marie

14.oktoobril käisime klassiga ōppereisil Murastes. Ilm oli halb ning muda porine. Me kõigepealt tegime koosoleku onnis. Meile anti tahvelarvutid ning me pidime liikuma mingisse punkti, et vastata küsimusele. Küsimused olid varieeruvad alates jalgpallist kuni metsadeni. Lõpus pärast metsas matkamist saime uuesti onnis kokku. Seal me sõime ja arutasime küsimusi. Kokkuvõttes oli väga tore minna klassiga maale ja metsas trampida.

Karl Kevin