Arhiveeritud - kuu 03.2016

VĂ€itlus 101

Eelmise aasta novembrikuus kĂ€isime vĂ€itlustiimiga vĂ€itlemise keskkoolide Eesti meistrivĂ”istluste 1. etapil. Kuna reaalkoolil oma vĂ€itlusklubi pole, siis lĂ€ksin ma Tallinna Inglise KolledĆŸi liikmena. Alustasime Tallinnast sĂ”itu kell 8 hommikul ning Tartusse jĂ”udes hakkasid kohe voorud. Esimesel pĂ€eval oli kolm vooru viiest. Minu tiimis oli kaks poissi, kellega me polnud midagi lĂ€bi harjutanud. Kes veel ei tea, siis vĂ€itlemine kĂ€ib kolmeses tiimis, kus igaĂŒks teeb 6-minutilise kĂ”ne ning ĂŒks liige lĂ”petab teema oma 3-minutilises lĂ”pukĂ”nes. VĂ€ideldakse kaks kolme inimesega tiimi ĂŒksteise vastu.

Meie tiimi nimi oli VĂ€itlejate Vennaskond. VĂ”istluste teemaks oli „Kas riigis, kus vaktsineerimine pole kohustuslik, peaks vĂ”tma Ă€ra lastevanematelt sotsiaalhĂŒved? ”. Meie tiimile mÀÀrati kolm vooru teema poolt vĂ€idelda, mis oli minu arust raskem. Meil oli ĂŒks vĂ”it ja kaks kaotust.

Saabus öö, kus keegi vĂ€ga ei maganud, ning ma pidin mingisugusegi une saamiseks siduma endale dressipĂŒksid ĂŒmber silmade ja kĂ”rvade.

JĂ€rgmisel pĂ€eval oli improvisatsiooni voor, st et teema anti kohapeal ja vĂ”istlejatel on umbes 30 minutit aega ettevalmistada. Vooru teemaks oli seekord „Kas politsei peaks terroristide nimesid avalikustama?”, me olime sellele poolt ning kahjuks me kaotasime napilt. Viimane voor oli jĂ€lle vaktsineerimise teemal, kuid kahjuks hakkas ĂŒks minu grupi liige vastaspoole argumente kasutama ja selle me ka kaotasime.

Kuigi me kaotasime neli vooru viiest, olen ikkagi vĂ€ga Ă”nnelik, et ma seal osalesin – sain oma elu esimese vĂ€itlusvĂ”istluse kogemuse.

-Emma

29.03.2016

Madis ruudus

Kuna meie kallis klassijuhataja Madis Olspert oli vahepeal tĂŒkk aega haiguslehel, ĂŒhines meie klassiga noor ja lĂ”bus Madis Somelar, Ă”ppealajuhataja, kes soovis tegeleda veidi meie harukordselt huvitava ja armastusvÀÀrse klassiga. Ta hingas meie klassi tegevustesse uusi tuuli – jĂ€rsku oli meil vaja tegeleda ajaveebiga, mis on kuidagi unarusse jÀÀnud, ning muidugi muutus aktuaalseks ka arenguvestluste teema.

Üldiselt tunneb meie klass selliste muutuste suhtes erinevaid (suuremal vĂ”i vĂ€iksemal mÀÀral) lennukaid emotsioone. Osa klassi on aksepteerinud tĂ”siasja, et meil on nĂŒĂŒd ĂŒks uus eestvedaja, osale on vastukarva muutused meie rahuliku elu voolukiirusel.

Kui kĂŒsida toredate 9.c klassi Ă”pilaste kĂ€est, mis nemad asjast arvavad, saaks inimeseti vĂ€gagi erineva vastuse, kuna kĂ”igile on hiljutised rahutused mĂ”junud isemoodi.

On ilmne, et meie kulgemise rĂŒtm on hĂ€iritud, kuid see ei pruugi olla ju ainult negatiivne. 😀 NĂ€iteks oleme kindlasti saanud veidikene aimdust elust Reaali gĂŒmnaasiumis ja sellest, mida meilt siin oodatakse, samas on pidevalt kĂŒsimus: “Kelle poole ma nĂŒĂŒd selle mure vĂ”i probleemiga pöörduma peaksin?”.

Minul endal on selle kahe klassijuhataja sĂŒsteemi suhtes neutraalne hoiak, aga loodame, et sellest tuleb midagi, mis mĂ”jub meile kĂ”igile positiivselt. 🙂

-Iti

29.03.2016

Unustamatud seiklused KuutsemÀel

KolmapĂ€eval, 10. mĂ€rtsil oli meie klassil ĂŒhepĂ€evane vĂ€ljasĂ”it KuutsemĂ€ele. Selle pĂ€rast pidime juba vĂ€ga varakult kooli ees kogunema. Suusatama lĂ€ksime 7.c Ă”pilastega. Õpetaja Piret Karu tuli ainukese Ă”petajana kaasa, sest Olspert ravis end kodus, aga sĂŒdames oli ta meiega.

Teel sinna tĂ€histasime kalli klassivenna, Birki sĂŒnnipĂ€eva: sĂ”ime Anette kĂŒpsetatud torti, laulsime ja kuulasime eestimaist muusikat ning olime rÔÔmsad, et saime selle tĂ€htsa pĂ€eva ĂŒksteise seltsis veeta. Kohale jĂ”udnud, seadsime endale lauad ja suusad alla ning suundusime mĂ€ele. Paljud, kes olid esimest korda lauatamas, vĂ”tsid grupiĂ”ppe, mis tasus igati Ă€ra. JĂ€tkus ka neid, kellele meeldis mĂ€e otsas juttu ajada, ilma nautida, hoolimata, et lĂ”puks hakkas vihma sadama, ja sealt alla keerutada – need kamraadid lasid ainult neli korda mĂ€est alla, kuid said omamoodi elamuse.

Kuutsekal sĂ”ime lĂ”unat kella kahe paiku ja tagasi hakkasime sĂ”itma kell 5. Enne sĂ”itu lĂ”ikas Iris lahti endatehtud tordi, mis kĂ”igil keele alla viis. Tagasiteel jĂ€tkasime eestimaise muusika kuulamisega.  Tallinnasse, koolimaja juurde jĂ”udsime ĂŒsna hilja.

See oli ĂŒks seiklusi tĂ€is lĂ”bus pĂ€ev, mis pani hea punkti viimasele koosveedetud talvele.

-Siret ja Anette

Kuutseka 4Kuutseka 1 Kuutseka 2Kuutseka 3

10.03.2016