arh134c

Meie klassi sportlik ettevalmistus on valdavalt hea – 29-st inimesest 27 tegeleb või on tegelenud spordiga. Trenni tehakse 3-6 korda nädalas. Peamiseks põhjuseks, miks me sporti harrastame, on meie vanemate aktiivne tegutsemine. Selle tagajärjel sattusime spordiringidesse ning ei ole soovinud enam lõpetada. Peale selle tegelevad meie klassi noored spordiga selleks, et füüsiliselt aktiivne olla. Olgu mõned populaarsemad spordialad ära märgitud:

Kas olete midagi kuulnud laulust „Tšunga-tšanga“? Või käinud Meisterjaani juures parmupilli õppimas? Meie klassi jaoks on see igapäevane.

Muusikuid on meil igat masti. Palju nendest on näinud higi, verd ja pisaraid harjutades erinevaid pille. Puhkpillimängijatest pühendunud orkestrante: Jani tromboonil, Itit klarnetil ja Mansbergi eufooniumil või samuti tromboonil võib näha musitseerimas mitmetes orkestrites nii Tallinna piirides kui ka väljaspool. Klassis on ka Natali oma akordioniga, kes orkestrisse ei pääse ja kulgeb omasoodu. Soolopilli klaveri on erinevates muusikakoolides säravate tulemustega juba lõpetanud kolm meie klassikaaslast: Siret, Emma ja Mooses. Neid võib aeg-ajalt kuulda ja näha mängimas erinevates koosseisudes.

Möödunud aasta talvisel jõulupeol astus meie koolis üles aina kuulsust koguv ja rahvast hullutav bänd klassivenna Klugega eesotsas, kus klahvpillidel võis tol korral kuulda ka Siretit. Jõulupidudel on meie klass alati silma paistnud lisaks muule ka oma suurepäraselt lavastatud ühisest meelismuusikast koosneva playbox’i numbriga, kus viimati osales terve klass lustakalt jenkat tantsides. Mõned oskasid muusikast ka sügavamat sõnumit leida ning demonstreerisid selle taustal lennukaaslastele meie imetabaseid näitlemisoskuseid.

Ühtlasi ei saa mainimata jätta, et meie klassis õpivad ka audiovisuaalkunsti harrastajaid Laasik ja Kluge, kes on käinud spetsialisti enda, Meisterjaani juures parmupillimängu tehnikat täiustamas. Musikaalsust ja stiili meil jagub.

Kuna igaüks meist on ainulaadne, ulatub ka meie klassi muusikaline maitse Justin Bieberi „Sorry’st“ „Põdrakasvataja“ lauluni. Eriti tugevalt on seda märgata bussireisidel, kui kõlarist kostuvad muusikažanrid imekiirelt vahetuvad ilma, et kõrv jõuaks algavat laulu fikseeridagi. Üksmeelselt ja ühiselt meeldib meile aga bussis laulu lahti lüüa. Paa-pa-Pa-pa-paa, ja kõlavad vene keele tunnis õpitud lemmikmeloodiad nagu „Sinine vagun“ või „Tšunga-tšanga“, loomulikult vene keeles.

Ilma loomingulisust toetava Reaalkooli õhkkonnata, kus kogu koolipere südames heliseb muusika, oleks meie klassi minevik, olevik ja tulevik mõeldamatu. Võiks öelda, et igaüks meie seast on andnud oma hääle meie klassi kui ka kooli polüfoonilisse kõlapilti, mis muusika kaasabil nii ühtseks on muutunud. Püsige muusikalainel, see tasub ennast ära!

-Natali

Õpetaja Tendermann… Ohh, teda on keeruline kirjeldada. 9.c klassis ei ole õpilast, kes enne vene keele tundi ei väriseks, kui siis Simon, aga tal on ju vene keel kodukeeleks. Aga ma olen selles kindel, et ei ole kedagi, kes ei kardaks Tendu raevu.

Oleme nagu robotid, kui kuuleme seda väikest muutust õpetaja hääles, jääme plõksti vait. Ta on halastamatu, kui ajame ta vihale. Aga kus me oleksime ilma temata, Marika on vorminud meist külmanärvilised, tugeva vene keelega õpilased (on ka erandeid, aga neid on vähe). Vaatamata tema nõudlikkuse ja laastava viha kõrval, on ta üleloomulikult südamlik, mõistev ja armastusest tulvil vene keele mentor ja elu juhendaja.

Ta suudab meile iga kell naeru näole tuua, kui oleme sõnad korralikult ära õppinud. Minu isiklik esmakohtumine õpetaja Tendermanniga oli 7.klassi alguses kui ta viis mind kohe õppealajuhataja juurde, sest olin teistest aasta jagu maas: õppisin eelmises koolis saksa keelt. Alguses oli meie vene keele kapten pööraselt tige, aga mõistis siis minu probleemi ja aitas mul edasi liikuda omas tempos ja võimetega.

Järgmiseks tegin väiksed read mõnest huvitavast, lõbusast ja toredast jutust või muust juhtumist, mis on juhtunud vene keele tunnis.

• Kui keegi käib reisil, ei jää tal toomata mõni unikaalne kivike, mille õpetajale andmine, toob õpilasele suure heakskiidu. Nimelt on üheks õpetaja hobiks kivide kogumine.
• Kui kellelgil on klassist uus vihik, pliiatsid, pastakad vms puudu, siis õpetaja on alati valmis rahaliselt aitama. (Me oleme aga alati eeskujulikult keeldunud.)
• Õpetaja kutsub Siimu klassi ette. Poiss tuleb longus peaga ja ütleb: “Õpetaja, ma ei oska,” õpetaja ohkab ja vastab: “Kaks,” Laasik müttab kohale tagasi. Järgmiseks kutsub pedagoog tahvli ette Kaspari. Poiss tuleb nina püsti klassi ette ja jutustab pikalt ja soravalt kodutöö ette. Juhendaja mõtleb ja sõnab siis: “Kaks pluss,” ja kirjutab numbri päevikusse üles. Kasparil on löödud nägu peas, ta longib kohale.
• Käes on vene keele tund. Õpetaja Tendermann käskis kodutööks teha pirukaid või koogikesi. Kõik lauad on täis toitu. Jagasime oma pirukad ja koogid laiali, et neid hinnata ja sõime terve tund. See oli üks parimaid ja lõbusamaid vene keele tunde. Ruum täis naeru kilkeid, puhast rõõmu ja häid lõhnu. See tund tõi oma lihtsusega naeru suule terveks nädalaks.
• “No, kuidas see heli nüüd käima läheb,” pomiseb õpetaja. Klass lausub kooris: “Ekke!” Ekke läheb ja parandab probleemi. (Ja nii on iga kord, kui tekib tehnikaga probleeme.)

Ükskõik kui palju ta on meie peale pahandanud, ühtesid ja kahtesid pannud ja „гдеeeeeee“ karjunud kui kääname „b“ eessõnaga sõna valesti . Oleme kindlad, et meie vene keele repetiitor ja treener Marika Tendermann armastab meid kogu südamest.

Aitäh, et oled meid juba kolm aastat juhendanud ja treeninud – Sinu Tallinna Reaalkooli 134.c klassi õpilased.

-Artur (koos klassi abiga)

Eelmise aasta novembrikuus käisime väitlustiimiga väitlemise keskkoolide Eesti meistrivõistluste 1. etapil. Kuna reaalkoolil oma väitlusklubi pole, siis läksin ma Tallinna Inglise Kolledži liikmena. Alustasime Tallinnast sõitu kell 8 hommikul ning Tartusse jõudes hakkasid kohe voorud. Esimesel päeval oli kolm vooru viiest. Minu tiimis oli kaks poissi, kellega me polnud midagi läbi harjutanud. Kes veel ei tea, siis väitlemine käib kolmeses tiimis, kus igaüks teeb 6-minutilise kõne ning üks liige lõpetab teema oma 3-minutilises lõpukõnes. Väideldakse kaks kolme inimesega tiimi üksteise vastu.

Meie tiimi nimi oli Väitlejate Vennaskond. Võistluste teemaks oli „Kas riigis, kus vaktsineerimine pole kohustuslik, peaks võtma ära lastevanematelt sotsiaalhüved? ”. Meie tiimile määrati kolm vooru teema poolt väidelda, mis oli minu arust raskem. Meil oli üks võit ja kaks kaotust.

Saabus öö, kus keegi väga ei maganud, ning ma pidin mingisugusegi une saamiseks siduma endale dressipüksid ümber silmade ja kõrvade.

Järgmisel päeval oli improvisatsiooni voor, st et teema anti kohapeal ja võistlejatel on umbes 30 minutit aega ettevalmistada. Vooru teemaks oli seekord „Kas politsei peaks terroristide nimesid avalikustama?”, me olime sellele poolt ning kahjuks me kaotasime napilt. Viimane voor oli jälle vaktsineerimise teemal, kuid kahjuks hakkas üks minu grupi liige vastaspoole argumente kasutama ja selle me ka kaotasime.

Kuigi me kaotasime neli vooru viiest, olen ikkagi väga õnnelik, et ma seal osalesin – sain oma elu esimese väitlusvõistluse kogemuse.

-Emma

Kuna meie kallis klassijuhataja Madis Olspert oli vahepeal tükk aega haiguslehel, ühines meie klassiga noor ja lõbus Madis Somelar, õppealajuhataja, kes soovis tegeleda veidi meie harukordselt huvitava ja armastusväärse klassiga. Ta hingas meie klassi tegevustesse uusi tuuli – järsku oli meil vaja tegeleda ajaveebiga, mis on kuidagi unarusse jäänud, ning muidugi muutus aktuaalseks ka arenguvestluste teema.

Üldiselt tunneb meie klass selliste muutuste suhtes erinevaid (suuremal või väiksemal määral) lennukaid emotsioone. Osa klassi on aksepteerinud tõsiasja, et meil on nüüd üks uus eestvedaja, osale on vastukarva muutused meie rahuliku elu voolukiirusel.

Kui küsida toredate 9.c klassi õpilaste käest, mis nemad asjast arvavad, saaks inimeseti vägagi erineva vastuse, kuna kõigile on hiljutised rahutused mõjunud isemoodi.

On ilmne, et meie kulgemise rütm on häiritud, kuid see ei pruugi olla ju ainult negatiivne. 😀 Näiteks oleme kindlasti saanud veidikene aimdust elust Reaali gümnaasiumis ja sellest, mida meilt siin oodatakse, samas on pidevalt küsimus: “Kelle poole ma nüüd selle mure või probleemiga pöörduma peaksin?”.

Minul endal on selle kahe klassijuhataja süsteemi suhtes neutraalne hoiak, aga loodame, et sellest tuleb midagi, mis mõjub meile kõigile positiivselt. 🙂

-Iti

• Meelde jäid füüsikaõpetaja Toomas Reimanni kuldsed sõnad: “Ega kauss ei ole ju sõel.”
• Õppekavasse tuli uus aine – keemia. Õpetaja tundub väga range, õnneks on keemia veel lihtne.
• Pidime maksma sunniviisiliselt 24 eurot koolile (paremate kartulite jaoks loodetavasti)… aga kartulite kvaliteet pole siiamaani paranenud, ainult liha on söödav** Kommentaariks 24 eruole – see on kulumaterjalide (joonistus, tehonoloogia, paber-paljundused jms) tarbeks minev raha, kartuliteks sellest ilmselgelt ei piisa 🙂