133b

Õpetajate päev algas minu(Jana) jaoks juba eelmisel päeval. Nimelt ma tegin meie klassi poolt õpetajatele magustoidu. Ma otsustasin teha ühte enda lemmikut- tiramisud. Õpetajate päeva hommik oli äärmiselt tuuline. Kooli jalutades oli tunne, et sellises tuules võib lendu tõusta, mis ilmselt polekski nii halb olnud, sest ühe suure plaaditäie koogiga oli väga tüütu ja ebamugav läbi kesklinna tatsata.

Pärast nelja tavalist tundi oli aeg päevakangelased, õpetajad, väljateenitud puhkusele saata. Nüüd oli aeg kooli abiturientidel särada kõikide nende teadmistega, mida nad viimase 11 aasta jooksul koolis usinalt õppinud olid. Meie klassile andsid kaheteistkümnendikud kehalise kasvatuse ja rühmale vastavalt vene või inglise keele tundi. Kehaline toimus poistel ja tüdrukutel koos: me mängisime huvitavat moodi(ja pisut raevu tekitavat) jalgpalli.  Kui kuulsime vilet, pidime pooli vahetama ning kui enne vilet lõid palli vastaste värava suunas, siis peale vile kõlamist jõudis pall su oma väravasse. Ilmselt pole kunagi olnud jalgpalli ajaloos nii palju olnud kasutusel sõna “omavärav”.

Inglise keele tunnis mängisime mängu “Who am I?” ehk iga õpilane kirjutas märkmepaberile ühe tuntud inimese nime ning kleepis selle endast paremal istuvale inimesele. Seejärel küsis igaüks, inglise keeles loomulikult, teistelt kas-küsimusi, et saada teada, kes ta on. Kokku sai kirev seltskond Evelin Ilvesest Kim Kardashianini(kelle kohta said vähemharitumad õpilased tänu Rainerile teada, et tegemist on miljonäri MITTE miljardäriga – oluline vahe). Kahjuks ei saanud me osa võtta teise rühma vene keele tunnist, kuid kindlasti toimus seal tihe õppetöö.

Lisaks olid õpilased üle võtnud ka kooli valvelaua mikrofoni, läbi mille kooliperele emotsionaalseid ja põhjapanevaid mõttekäike jagati – äärmiselt inspireerivad ideed.

Selleaastane õpetajate päev oli meile, õpilastele meeldejääv ning lõbus. Siiski jõudsime järelduseni, et õpetamise võiks ikkagi õpetajate jaoks jätta, sest ilma nendeta ei ole normaalne õppetöö kuidagi võimalik. Aitäh Teile, armsad õpetajad, et olete meie jaoks alati olemas!

Jana ja Johanna

Nagu ka eelmisel aastal algas rebastenädal kooli kolmanda nädala esmaspäeval. Nagu tavaliselt olid ka seekord kõigi kümnendike portreed üleval juba eelneval nädalal.

Selle aasta grupid said endale nimed erinevate filmide järgi. Kaastingu kohaselt oldi vastavalt teemadele riides. Rõivad (kui neid saab nii nimetada) olid väga mitmekülgsed. Üldiselt paistsid enim välja „Lego filmi” tegelased, aga ka teised ei jäänud tagaplaanile. Erinevalt meist, pidid selle aasta ristitavad kandma kaelas Rebasepassi, kus olid kirjas rebaste õigused ja kohustused, märgitud kiitused ja karistust väärivad teod. Kindlasti tuleks Rebasepass lisada Reaali paljude traditsioonide nimistusse.

Nädala jooksul oli õppimine kõigil kümnendikel raskendatud. Kõige tähtsam oli ju siiski olla oma jumalale meele järgi, et võimalikult paljusid karistusi vältida. Muidugi on rebastenädala läbimine täiesti ilma karistusteta ju võimatu, seda teavad kõik.

Rebastenädala pikemate traditsioonide hulka on kuulunud rebaste tantsu tantsimine. Nii nagu meiegi pidid ka selle aasta rebased seda tegema. Selle aasta tants oli väga lahe ning võrreldes meie tantsuga veidi „normaalsem/viisakam”.

Pärast Rotermannis toimunud Flashmob’i, kus näidati oma suurepärast tantsuoskust kogu linnarahvale, toimus koolis Reaalkooli gümnaasiumi õpilaseks ristimine. Kuna see sündmus on enamasti salajane ja kõrvalistele isikutele „keelatud”, siis seda võib ette kujutada vaid meie enda ristimise põhjal möödunud aastal.

Kogu nädala pingutused võttis kokku Patarets. Viimaks üks sündmus, millest sai osa võtta ka 133. lend. Kuigi algus oli vaevaline, siis lõpuks saadi käima päris hea üritus. Ega sellest saagi väga pikalt kirjutada, igaüks mõistab ju erinevalt 🙂

Helen ja Lemme

Flashmob:

Kui esimesel septembril koguneti kooli staadionil, et tähistada uut kooliaastat, siis juba teisel septembril kogunesime Vabaduse väljakule, et tähistada Tallinna Reaalkooli ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi juubeleid. Juba kell 9.30 kogunesid must-kuldsed mütsid kooli ees pikka kolonni, et pidulikult üheskoos minna vastu sinistele kooli mütsidele, kes ootasid juba mänguplatsi ääres. Kell 10 võtsid sõna meie kooli direktor Ene Saar, GAGi direktor Hendrik Agur, Tallinna abilinnapea hariduse, kultuuri, noorsoo, spordi ja integratsiooni alal Mihhail Kõlvart ning võistluse kommentaator Tarmo Tiisler. Vilistlasena kandis Tarmo Tiisler ka uhkelt Reaali võistkonna särki. Samal ajal valmistasid innukamad omale “HERO” maske, millega näidata üles meie klassi toetust Georg Simon Herodesele, kes meie klassi esindajana mängis gümnaasiumi poiste võistkonnas.

Esimesena said loa platsile minna 2.-3. klassi poisid. Ja pole midagi halba öelda, sest just esimene võit tuli neilt ning võib öelda, et juba esimesest palli põrkest oli teada, et Reaal võidab. Pärast võidukat mängu, tulid platsile Reaali tantsutüdrukud ja -poisid. Tehnilisitele viperustele vaatamata tantsiti võiduka lõpuni ning platsile tulid 4.-6. klassi poisid. GAGi poistest peajagu pikemad Reaali poisid tegid puhta töö ning tõid teise võidu. Kolmas võit tuli 7.-9. klassi poistelt. Pärast GAGi tantsutüdrukute etteastet tulid platsile vilistlased. Muuhulgas tuli GAGi vilistlaste võistkonna eest välja kõigile teada tuntud räpiisa Genka (Henry Kõrvits). Kahjuks räpioskustest korvpalli mängu võitmiseks ei piisanud ning Reaal jätkas punktide kogumist. Neljandana tulid platsile õpetajad ning ilmselt selleks, et üritada päästa seda uppuvat GAGi skoori, tuli platsile Agur ise. Reaali poole peal olid platsil Erik Mäe, Meelis Songe, Rait Eslon, Marko Mett, Märt Agu, Toomas Reimann, Villu Raja, Ahti Pent, Reivo Maasik, Mart Kuurme. Samas mängis GAGi poolt ka endine Reaalkooli füüsikaõpetaja Rain Vellerind. Kuid ei piisanud ei Agurist ega Vellerinnast, sest võit tuli jällegi Reaalile. Selleks oli punktide vahe muutunud kosmiliseks. Eelviimastena tulid platsile gümnaasiumi tüdrukud, kus Reaal jälle võitis ning võiduvõistkonda kuulus ka meie Kristina. Viimasena tulid platsile tõelised tegijad, need, kelle pärast me tegelikult mängu vaatama läksime – gümnaasiumi poisid. Ees oli otsustav ja viimane mäng. Ka meie “HERO” armee kogunes platsi äärde, et hirmutada GAGi poisse. Ilmselt poleks selle jaoks vajadust olnud, sest ka viimase mängu võitsid ikkagi reaalikad ning seisuks jäi 88:39. Reaal oli võitnud kõik seitse mängu.

Ene Saarele anti üle karikas ning veidi nukker Hendrik Agur oli sunnitud tunnistama Reaali võitu. Samas lubas Agur, et nii need asjad ei jää ning kohtume 5 aasta pärast uuesti selleks, et kontrollida üle, kas Reaal on ikka veel parem. Kõik Reaali võistkonnad said kingituseks spetsiaalselt selle sündmuse jaoks valmistatud must-valged sallid, mida soovijad sai ka kohapealt soetada.

Esimene koolipäev algas kell 10 aktusega traditsiooniliselt kooli kõrval staadionil. Direktriss Ene Saar pidas südantsoojendava kõne ja kiideti parimaid sportlasi. Aktuse lõppedes sammusime pudireas koolimajja, kus toimus esimene klassijuhatajatund 11.klassis. Õpetaja Sinjukinale anti üle lilled ning sooviti ilusat uut kooliaastat. Õpetaja oli põhjalikult ette valmistanud esitluse uue kooliaasta ürituste kohta. Laiali jagati ka kauaoodatud klassisärgid. Klassis oli elevil õhkkond, kõik olid õnnelikud eelviimase kooliaasta alguse puhul. Tore oli näha üle pika aja oma suurepäraseid klassikaaslasi ja nendega suvel tehtu üle muljetada.
Loodetavasti võtame selle hea tuju kaasa ka uude kooliaastasse.

Margaret H., Margaret M. ja Mona

Me alustasime oma maagilist retke Harjumaa erinevatesse elektrimajakestesse 26. mail kell 9.00. Miks nii hilja, tahab äkki keegi teada saada? Vat seetõttu, et ühele reaalkooli jõmpsile omaselt on 45 minutit füüsikat hulga olulisem kui samaväärt rahulik uni. Füüsika selja taga, hüppasime bussi ja pajehali. Lugupeetud õppealajuhataja Martin Saar näitas ka korraks bussis meile oma nägu ja soovis toredat seiklust. Samuti palus Martin Saar meie juhendajatelt TTÜst, et nood ikka enamus meist tagasi tooks. Ausalt öeldes oli see vähe hirmutav. Õnneks jõudsime kõik veatult tagasi. Umbkaudselt 30 minutit sõitsime me kooli juurest esimesse jaama. Sealt vaatasid vastu liinid ja trafod. Esmalt peeti loomulikult ohutusest pikk monoloog. Jälle hirmutati, aga seekord vähe leebemalt. Nüüd valitses oht näppudest ilma jääda. Kiivrid peas ja vestid seljas asusime Harku elektrijaama uudistama. Kõikjal ahvatlesid erinevad nupud, kuid vajutada ühtki neist ei tohtinud. Muidu ähvardas näppudest ilma jäämine. Üldiselt valitses kogu ringkäigu ajal põrin, mille tõenäoliselt põhjustasid trafod. Kiivrid ja vestid kastis ning õpilased bussis, liiklesime me ettevaatlikult edasi. Aeg möödus niivõrd kähku, et alles jõudsime maha istuda, kui juba kamandati jälle püsti. Väljusime bussist, seekord ilma olulise ohutusmonoloogita, ja üllatuseks vaatas vastu jõgi – jõudsime Keila-Joale. Tegemist oli kenasti restaureeritud hüdrolelektrijaamaga. Tutvusime sees taastuvate energiaallikate esitlusega ja tõttasime edasi. Bussis olles selgus peatselt, et meid on bussis eelnevaga võrreldes tibake rohkem, aga see ei häirinud eriti kedagi. Oma pool tundi hiljem maabusime Paldiskis, tuugenite keskel. Tuugenid olid kõvasti kõrgemad, kui piltidelt esmapilgul näis. Ilm oli pööranud tuuliseks ning õues ei kõlanud isegi bussi mootorit (asi võis olla ka selles, et bussijuht säästis raha). Kusjuures sellele õppekäigule määrati meile senistest kõige kihvtim bussijuht. Tema ei tahtnud kedagi esiaknast välja lennutada või vähimal määral kellelgi luid murda erinevalt eelnevatest. Jätkan siis päevalõpu kirjeldamisega. Ühesõnaga einestasime natuke Paldiski pankrannikul ja suundusime kooli juurde tagasi.

PS Väga lõbus ja arendav õppekäik sai korraldatud. Lugupidamine TTÜ suhtes.