129b

Klassikaline laupäevaidüll koosneb mitte midagi tegemisest. Ilmakodanik tõuseb hilja, soovitatavalt nii ühe ja kahe vahel pärastlõunal, paneb kohvi tõmbama, haarab postkastist uue päevalehe ja istub verandal asuvale kiiktoolile linnulaulu ja päikest nautima. Ülejäänud päeva loeb ta raamatut või vaatab televiisorit.

Minu idüll on aga vastupidine. Hommikul on äratus kaheksa paiku, ruttu riidesse ja puder kõhtu. Ees ootab mõnetunnine sõit Lõuna-Eesti metsiku võsa poole, et haarata stardiämbrist kaart ja vedada end selle ning kompassi abil läbi metsa. Orienteerumast edukalt, kuid üleni mudasena finišisse jõudnuid ootab lõpusirgel mõnikord lisaks ergutavale publikule ka mõnus topsitäis jäätist, millega pori oma näol asendada.

Kirss tordil on aga võistlusjärgne teekondade analüüs ja koos kaasvõistlejatega rajameistri kirumine. Koju jõudes on päike juba madalal, hing rahul ja kere väsinud. See on aga hea väsimus, igal juhul parem, kui kodus diivanil lösutamisest tekkinud küljekramp.

Jaana Olvet

Tänapäeval on vanadel inimestel komme teha palju energiat ja jõudu nõudvat trenni peaaegu igapäevaselt.  See treening on nõnda mugav harrastada, et selleks ei ole vaja isegi eraldi riideid ega jalanõusid osta. Piisab sellest, et te olete inimene kes liikleb palju ja kes on keskkonnasõbralik.

Nimelt on viimasel ajal (kindlasti on see pikem tava, aga oma eluea tõttu ei saa ma selles kindel olla) vanuritel komme pidada istumiskohale saamise meistrivõistlusi. Võistlused koguvad aina enam populaarsust ja neid peetakse pea igapäev. Võistluste eesmärgiks on siseneda ühistransporti kõige esimesena ning seejärel kindlustada omale istekoht.

Kuna tegemist on mitteametlike võistlustega ei ole sellel alal veel reegleid ning seda kasutavad vanurid väga targalt ära. Osa kasutab istekoha saamiseks suuri kotte või pagaseid, mida saab kasutada enda pikendusena ja visata vabadele toolidele. Teised vanurid on kasutanud söömise meetodit ning sellega teinud ennast võimalikult laiaks, et ei oleks võimalik nendest mööduda. Kõige populaarsem võte, mida kasutab erandlikult iga vanur on aga küünarnuki võte. Võte on väga lihtne ja seisneb selles, et vigastada või takistada oma konkurentide liikumist.

Nõnda suure populaarsuse tõttu on tekkinud ka sellele spordile alaliit (Istumiskohale Saamise Liit). Liit on hakanud pidama läbirääkimisi ROK-i juhatusega võimalusest lisada istumiskohale saamine olümpiakavasse 2020 aastaks. Samuti on kavas alaliidul korraldada esimesed Eesti meistrivõitlused istumiskohale saamises.

Võistluse ülima ohtlikkuse tõttu soovitan kõigil, kes oma tervise ja heaolu pärast natukenegi muretsevad hoiduda ühistranspordile esimesena sisenemast ning hoiduda eemale kombinatsioonist ühistransport ning vanur. Ole tähelepanelikud ning ettevaatlikud!

Mauri Levandi

Algkooliealisena sai pärast kooli kodus pärastlõunaseid seepe vaadatud ja oli üsna kurb kui mõni osa vahele jäi. Veits vanemana naelutasid teleri ette superstaari- ja modellisaated. Elu ilma telerita oli kujuteldamatu. Mida arutada järgmine päev koolis sõbrannaga kui modellisaade nägemata? Ma ei kuulu juba kaks aastat igapäevaste televaatajate hulka.

1.  MAAILMAS TOIMUB NII PALJU HUVITAVAT, MILLEST VÕIB TELEKA EES ISTUDES ILMA JÄÄDA. Mina loobusin telekast, sest lihtsalt polnud aega. Hakates õhtul telekast üht saadet vaatama, jääd ka järgmist vaatama jne. Ühel hetkel avastad, et oled terve õhtu ekraani ees veetnud  ning kõik vajalik on tegemata.
2. TELEVISIOON KÄIB AJAL JÄRGI. Eesti telekanalitel näidatavad saated on enamasti välismaalt sisse ostetud või koopiad nendest. Välismaised sarjad ja vanemad filmid on Internetist tavaliselt tasuta kättesaadavad ning neid saab vaadata mistahes ajal. Ka võõramaa telemängud, mida telekanalid kopeerivad, on arvutist vaadatavad ning tihtipeale palju lõbusamad ja paremini tehtud kui Eesti omatoodang. Isegi uudiste kohapealt on arvuti telekast ees.

Helina Torv

Enamik spordiklubisid korraldavad vahel spordilaagreid ning need on head selleks, et saaks sportida rutiinsest keskkonnast kaugemal ning ilma segavate teguriteta. Kuna hiljuti käisin spordilaagris, siis mõtlesin kirjutada, kuidas minu arvates oleks hea sportida.

Ma võtan spordilaagreid puhkelaagritena, eriti oma viimast laagrit. Kõik teavad, et kooli ajal on raske trenni teha. Mõtted hajuvad koolile, pole aega ning trenn tuleb kiiresti ära teha. Lõpus pole aega isegi korralikult venitada, sest on vaja koju õppima minna, magada tahaks ka ja lisaks veel muude huvidega tegeleda. Oleneb ka palju sellest, kui palju keegi õpib. Ilmselgelt mõni peab rohkem tähelepanu pöörama õppimisele kui teine ega suhte sellesse kui protsessi pinnapealse tegevusena. Kohustused nõuavad rohkem tööd, mitte ainult enne arvestuste nädalat. Siin ma läksin jutuga nii kaugele, et tahan öelda, et ajapuuduse tõttu ei ole midagi võimalik korralikult teha, kaasa arvatud trenni. Seega tekib väsimus.

Nii palju, kui olen aru saanud, et pidev väsimus viib keha ja vaimu stressi ja nii polegi võimalik mingeid häid tulemusi oodata. Trenn on raske ja väsitav, samuti ei toimu arengut. Varem kui oli vähem kohustusi, siis trenn tundus lõbuna. Joosta oli mõnus, kõik trenni tegevused, mis olid rasked ja kurnavad, arendasid ning trenni sai minna hea tujuga. Tahangi jõuda selleni, et laagrites on võimalik pühenduda spordile ja ka õigele toitumisele. Lühikesed trennid kaks korda päevas tunduvad isegi vähesed, tahaks rohkem trenni või läheks vabast ajast jooksma. Suurem osa päevast siiski ei ole vaja trenni teha ja vabal ajal on võimalik ennast välja puhata. Kui vaja, võtan laagritesse ka koolitööd kaasa, sest seal on aega.

Vahel on lihtsalt hea lihtsalt olla. Pärast väheseid magamistunde ja pikki töötunde ei viitsigi midagi teha, ainult passida tühja. Aga seda mitte kaua, sest kui läheb igavaks, siis on see omakorda talumatu.

Anne Niin