Tädi Mari tuli Reaalkooli 1938. aastal. Tema peamine ülesanne oli koolikella löömine. Kell asus kolmandal korrusel, seal, kus ta praegugi ripub. Ükskord oleks kell tädi Marile peaaegu pähe kukkunud, kuid õnneks seisis ta pisut kaugemal. Kell aga kukkus suure pauguga alla ning kukkumisjälge on näha tänaseni.

Tädi Mari töökoht oli esimesel korrusel treppide vastas – seal, kus praegu seisab “monument monumendile”. Laua taga seinal paiknes autahvel, millel eksponeeriti kõige tublimaid ja usinamaid õpilasi.

Tädi Mari elas koolis, tema eluruumid paiknesid esimesel korrusel, seal, kus praegu asub lift ning poiste tualett.

Tädi Mariga said poisid väga hästi läbi. Seda tõendab näiteks see, et küüditamise ajal varjasid mõned koolipoisid ennast tema korteris koolimaja esimesel korrusel. Tädi Mari oli alati poiste eest väljas ning ei reetnud kunagi nende saladusi.

Üks saladus, mille tädi Mari siiski endaga hauda kaasa võttis, on seotud Reaalkooli originaallipuga. Nimelt oli koolil alles lipp, mis tehti 1884. aastal. Enne Teist maailmasõda hoiti lippu direktori kabinetis. Peamiselt toodi lipp välja siis, kui oli kas kooli või Eesti Vabariigi aastapäev või paraad. 1940. aastatel sai alguse traditsioon, et abituriendid annavad lipu edasi nooremale klassile hoida. Lipu üleandmine noorematele klassidele oli tegelikult sümboolne, sest tegelik lipivalvur oli tädi Mari, kelle kätte lipp alati pärast tseremooniat anti. Tseremoonia jäi soiku pärast tädi Mari pensionile minekut ja sellest ajast peale pole lippu enam mitte keegi näinud.