Ottomar Julius Martin Maddison sündis 19. märtsil 1879 Tallinnas.

Ta lõpetas 1899. aastal Tallinna Peetri Reaalkooli 15. lennu. Kõrghariduse omandas 1906. aastal Peterburi Teedeinseneride Instituudis, mille ta lõpetas kuldmedaliga.

Pärast õpingute lõppu hakkas ta samas asutuses õppejõuks. Enne aastat 1921 osales ta paljude Venemaa sildade planeerimises ja ehitamises, samuti oli tal töökoht Venemaa Teedeministeeriumis.

1921. aastal naasis ta Eestisse ja hakkas panustama Tallinna Tehnikumi õppetöösse, lootes seda kujundada kõrgemaks õppeasutuseks. Oma eluajal töötas ta Eestis mitmetes ülikoolides õppejõuna, samuti konsultandina Teedeministeeriumis.

Maddison oli tegev ka mitmes ühiskondlikus organisatsioonis, muu hulgas oli ta Riigi Põlevkivitööstuse nõukogu esimees (1927–1931), Tallinna linnavolikogu liige (1927–1934) ning Insenerikoja liige ja selle nõukogu liige. Samuti kuulus ta ka Rahvusvahelise Materjalide Proovimise Ühingu ja Rahvusvahelise Sildade ja Kõrgehitiste Ühingu alatistesse komiteedesse.

1946. aastal võeti ta vastu Teaduste Akadeemiasse, kus ta oli ka tehniliste teaduste osakonna esimees. 1947 sai ta Nõukogude Eesti preemia põlevkivituha kasutamise eest ehitusmaterjalina. 1950 süüdistati teda kodanlikus natsionalismis ja kõrvaldati töökohtadelt.

Ottomar Maddison suri 30. jaanuaril 1959 kopsupõletikku.