Tallinna 2. Keskkool 1940. aastatel

1941-1950

 

 

1944. aastaks oli võitlustanner taas Eestisse jõudnud. 9. ja 10.  märtsil  toimus  Nõukogude  Liidu  suurim  õhurünnak  Tallinnale,  mille  tagajärjel  ligi kolmandik linnast purustati ja põletati. Kannatada sai ka Tallinna Reaalkool. Poiss  aga püsis täiesti tervena 1948. aasta kevadeni, mil kommunistid selle hävitasid.

16.  oktoobril  1944  algas ümbernimetatud Tallinna 2. Keskkoolis taas õppetöö, mis oli katkenud märtsipommitamise tõttu.

Muutliku  aja  tõttu  ei  jäänud  kooli  etteotsa  ükski  direktor  kauaks.  Neljakümnendatel jõudis ametis olla viis direktorit, kuni lõpuks 1949.aastal  EmiliePertelsjäi pikemaks perioodiks sellele kohale.

Rahulikku koolielu segas ka aktiivne Nõukogude propaganda, õpilaste arreteerimised ning 1949. aasta küüditamine, mille käigus viidi minema ka paar Reaalkooli poissi. Uue korraga keelati koolisõrmused ja (mitteametlikud) lõpumärgid, kuid iga lend tegi neid siiski salaja.

Aktiivne tunniväline elu oli väheseid asju, mis kommunismi  tulekuga  ei  kadunud.  Populaarsemad huviringid  olid endiselt sport ja muusika. Tegeleti pallimängude, male-kabe, ujumise ning vehklemisega. Muusikaringi koosseisu kuulusid meeskoor, ansamblid, puhkpilliorkester ja tantsuorkester.