Kirjatuvi reisikirjad

fdgfd dfsdfds

f

fsd

f

sda

Ootame selgi suvel Reaalkooli õpilaste ja töötajate reisikirju.  Vahekokkuvõte tehakse taas 1. septembril. Reisikirja lisamiseks saada e-kiri aadressil tiia.niggulisreal.edu.ee

Kui soovid ise sissekandeid teha, saadame sulle juhised. Samas võid saata oma reisijutu koos piltidega ka Tiia Niggulisele, kes lisab need blogisse.

Aeg: 3.-5. juuli

Matkajad: Laura, Hanna Reti, Carmen ja Greetel Joanna

Marsruut: Aegviidu- Ardu

Pikkus: 40 kilomeetrit

Oli 3. juuli ja kell oli veerand üheksa, kui me kohtusime nelja neiuga Balti jaama perroonide alguses. Hommik oli suvekuu kohta varajane, aga kõigil oli lisaks unele silmis ka eriline helk, umbes nagu siis, kui jõululaupäeval Jõuluvana uksele koputab. Meie teekond algas uues oranžis kõigi mugavustega euroopalikus rongis. Tunni aja pärast olime Aegviidu rongijaamas ja sammusime reipalt RMK Aegviidu looduskeskuse poole. Looduskeskus avati kell 10. Pagan. Nojah, mis seal ikka, metsa äärest paistab uhke puust värav, mis ilmselt on matkaraja algus. Leidsime looduskeskuse avatud näitustekuurist mõned Kõrvemaa piirkonna kaardid ja hakkasime jälle reipalt astuma. Kõndinud kaheksa minutit, jõudsime kohta, kus laudtee lõppes ning edasiminekuks oli valida mitu tallatud rada. Segaduses matkasellid, nagu me olime, üritasime otsida juhiseid segastelt kaartidelt ja nutitelefonist, kuid abi sealt ei leidnud. No tore, kohe alguses oleme eksinud… Kaks meist jäid siis koos seljakottidega metsa ja kaks kõndisid kaheksa minutit tagasi looduskeskusesse abi ja paremaid kaarte küsima- kell oli  saanud kümme. Keskuses anti meile mitu väga head kaarti.

„Ja me alustame siit puust väravatest, eks?“  küsisime, mainimata, et olime sinna suunda juba läinud.

„Oh ei, see on meil lihtsalt üks väike õpperada. Alustuseks lähete teisele poole, mööda Piibe maanteed.“

Ma ei kujuta ette, millised olid meie näod pärast seda teadaannet. Marssisime siis kaheksa minutit kahe mahajääja juurde tagasi, võtsime seljakotid ja marssisime kaheksa minutit jälle looduskeskuse juurde. Lõpuks olime leidnud õige tee ja alustasime päriselt oma matka.

Olgugi, et algus ei olnud paljulubav, ei olnud kellegi tuju langenud. Ainuke, mis oli veidi raugenud, oli Laura jõud. Jõudsime esimese ja ühe uhkema RMK telkimiskohani – Nikerjärve lõkkeplatsile. Tegime lühikese puhkepeatuse ning läksime edasi. Edasime tee möödus üsnagi valutult (kui tohutute parmude hammustusi valusateks mitte lugeda) ning peagi olime Mägede lõkkekohas, 10 km kaugusel oma matkatee algusest. See oli ühe endisse liivakarjääri rajatud ujumiskoha kaldal. Sõime seal oma esimese lõunasöögi, pakkisime asjad kokku ning jätkasime teekonda. Edasine plaan oli kõndida veel 8 kilomeetrit ja ööbida Kalajärve äärses lõkkekohas. Pärast lõunasööki ei olnud aga samm enam nii reibas, 13-kilosed seljakotid muutusid aina raskemaks ja kilomeetrid möödusid aina aeglasemalt. Enese ja teiste lõbustamiseks pakkus Laura välja, et ta võib meile raamatut lugeda.  Miks Laural matkal raamat kaasas on, kotid on ju niigi rasked?  Tuli välja, et raamat oli tegelikult üks parimaid asju, mida oma lõbustamiseks kaasa võtta ja tegi tee palju kergemaks. Niisiis lugesid Laura ja Hanna Reti meile matka jooksul kordamööda ette „Suurt Gatsby’t“. Vahepeal tegime ka mustikate ja metsmaasikate söömise pause (marju oli murdu), ajasime metsikuid parmuparvesid laiali ja ootasime Laurat järgi, kes oma kahe seljakotiga teistest pea alati 10 meetrit tagapool kõndis.

Matkatee viis meid läbi Valgehobusemäe spordikeskuse,  kus täitsime tühjenenud veepudelid ja plaasterdasime esimesed villid jalgadel. Sellele järgnes matka kõige ekstreemsem osa, kus pidime läbima umbes 2 km pikkuse tee täielikus ürgmetsas, kus rada oli täis sügavaid mudamülkaid. Kõige rohkem kannatas hanerea esimene (see muutus hiljem reegliks)- Hanna Reti sai jalad korralikult märjaks. Lõigu läbinud, ohkasime kergendunult. Peagi jõudsime kohta, kus keset matkateed voolas jõgi. Ei mingit laudteed, silda… Kas me oleme tõesti vales kohas ja peame jälle mudamülgastest läbi sumpama? Ainult mitte seda! Peatusime, pidasime aru, võtsime botased jalast, käärisime püksisääred üles ja jalutasime läbi jäiselt külma jõe. Algul hirmutavana tundunud ettevõtmine kujunes üheks matka mõnusaimaks hetkeks. Haudunud jalad lausa nurrusid peale külma vett. Kirjeldamatult hea tunne.

Olime juba päris väsinud, kui lõpuks jõudsime Kalajärve lõkkekohani. Lootused telki pikali viskamisest aga purunesid. Keegi oli juba telkimiskoha hõivanud. Pettunult pistsime jalad Kalajärve, pidasime plaani ning võtsime eesmärgiks kõndida veel 3 kilomeetrit, et jõuda järgmise lõkkekohani, lootusega, et see on suurem ning seal jätkub meile ruumi. 3 kilomeetri pärast jõudsime Noku lõkkekohani (ükskõik kui mitu korda me seda nime ka kaardilt ei lugenud, see oli IGA KORD naljakas). Nokus oli kaks lõkkeplatsi, mis mõlemad olid hõivatud, kuid edasi käimiseks olime me liialt väsinud ja panime oma telgi üles lõkkeplatsidest veidi eemale mändide alla. RMK lõkkekohad olid kõik tõesti väga populaarsed. Õhtustasime telgi ees. Taamalt telkimisplatsilt kuuldus peopidamise hääli- noorte sägade hõikeid, õllepudelite avamise hääli, halba muusikat. Mõne aja pärast möödus meist kaks naerusuist noormeest. Rullisime magamiskotid lahti ja uni tuli kohe, kui pea kokkuvolditud käterätikut puutus. Natukese aja pärast ärkasime kõik unesegastena, sest kuulsime, et Hanna Reti räägib. Kas ta on kuutõbine? Kellega ta räägib? Hanna Reti, kes magas telgiuksele kõige lähemal, pööras end meie poole, silmad nagu tõllarattad, ning seletas väriseval häälel: „Meie telgi ees istus mingi mees!“ Üks piduline kõrvalolevalt telkimisplatsilt oli tulnud meie telgi juurde, teinud selle ümber tiiru ja kükitanud siis telgisuu ette maha. Hanna Reti, kes oli kogu selle aja ärkvel olnud, tajus olukorra veidrust, võttis julguse kokku, tõusis istuli ja kõnetas meest:

„Mida sa teed siin?“

„Ma mõtlen.“

„See on natuke imelik, et sa siin meie telgi ees mõtled.“

„No head ööd siis,“ ütles mees viimaks ning lahkus nilbe kulmukergitusega.

Miskipärast on öösel alati kõik asjad vähemalt üheksa korda hirmsamad ning meie fantaasia ei tundnud piire. Kartuses, et mehed võivad uuesti meie juurde tulla ja kes teab, mida teha, hakkasime tegema ettevalmistusi ülejäänud ööks. Otsisime valmis oma asukoha koordinaadid ja mõtlesime valmis hädaabikõne teksti. Mina panin magamiskotti telefoni, Hanna Reti padja kõrvale panime pipragaasi ja Laura padja alla taskunoa. Plaanisime vahetustega ülal olemist, kuid otsustasime lõpuks, et homseks 20 kilomeetri pikkuseks matkaks peavad olema kõik välja puhanud ning ronisime värisedes oma magamiskottidesse. Ma ei tea, kuidas teistega oli, aga mina sain sel ööl magada väga vähe…

Keegi ei tulnud meid enam öösel tülitama, hommikuks oli pidu lõppenud ja pidulised kadunud. Hommikusöögi ajal rääkisid kõik oma öistest hirmumõtetest, millest teiste  huvides öösel rääkida ei julgetud. Laura tunnistas, et arvas, et noormehed pidasid võistlust, kes enne neli maharaiutud pead meeste peoplatsile toob. Saime kõvasti naerda nii fantaasiate kui ka öösel tekkinud paanika üle, sest arvatavasti tahtsid noormehed meid lihtsalt peole seltsi kutsuda. Olgu, kuidas oli, ei tahtnud me siiski Noku lõkkeplatsil enam eriti kaua aega veeta ning otsustasime süüa hommikust tee peal.

Noku asus Kakerdaja raba matkaraja vahetus läheduses. Kilomeetri pärast olime kohal. Hommikuselt unine Kakerdaja raba oli tõeliselt lummav, see oli meie matka tipphetk.  Sõime laukajärve ääres hommikusööki. Elu parimat hommikusööki. Sinised liblikad tiirutasid meie ümber ja maandusid meie kätel, eemalt kostis lindude ürgset kisa. Kui teil eksisteerib nimekiri asjadest, mida te elus tahate kindlasti teha, siis märkige sinna kindlasti üles hommikune matk Kakerdaja rabas! Edasi kõndisime paljajalu, sest osa laudteest oli vee all. Esimene hanereas kannatas jälle kõige rohkem- Carmeni jalad olid pärast pinde paksult täis.

Meie matka  teine päev oli kõrvetavalt palav ja mis seal salata, käia oli väga raske. Kuumus väsitas, lihased ja villid valutasid, kõik olid vaiksemad kui esimesel päeval. Tunne oli taevalik, kui saime jalad pista külma Jägala jõkke. Veevarud olid tublisti vähenenud ning seepärast küsisime ühest suuremast majapidamisest vett. Kolm väikest paljast tüdrukut silkasid hoovi peal ringi ning perenaine oli väga imestunud, et neli noort tüdrukut ilma ühegi poisita matkavad. Päeva lõpuks pidime jõudma Paunküla veehoidlani. Olime kõndinud 20 kilomeetrit kõrvetava päikese käes, kuid kui veehoidla paistis, möödusid viimased 200 meetrit ahvikiirusel. Me viskasime seljakotid seljast ja jooksime vette. Kõigil oli näol veidi kummaline irve ja hirmus hea oli olla. Matk oli põhimõtteliselt läbi. Kolmandal päeval pidime kõndima poolteist kilomeetrit. Köömes!

Veehoidla kõrvale parklasse rajatud telkismisplatsil veetsime viimase öö, kus kõrvalplatsil ööbinud meesterahvas jälle meid meelalt uudistama tuli. Õnneks läks mees õhtul kalale ning eelmise öö sekeldused ei kordunud.

„Palju õnne sulle! Palju õnne sulle! Palju õnne, kallis Greetel, palju õnne sulle!“

Kolm unist lauluhäält äratasid mind nii üles. Oli matka kolmas päev ja minu sünnipäev. Peale viimaste toiduvarude hävitamist hakkasime Ardu poole jalutama. Seal istusime Tallinna bussi peale ning sõitsime kodulinna tagasi. Ilusti riietatud viisakad kaasreisijad vaatasid meid veidi umbusklikult, sest meie olime kolm päeva kasimata. Bussijaamas ootas Hanna Reti armas ema meid šokolaadi ning soojade kallistustega. Läksime kodudesse ning peale dušši oli tunne puhtam kui ei kunagi varem. Järgmisel aastal lähme kindlasti uuesti matkale, aga siis võtame igaks juhuks mõne poisi ka kaasa…

Greetel Joanna

Fotode autorid Laura, Greetel Joanna

 

Pariis seostub romantika, kunsti ja arhitektuuriaaretega. Tulede ja miljoni võimaluse linn. Kes poleks näinud filmidest armastust esimesest silmapilgust Eiffeli torni all või Seine’i jõe kaldal, kuulnud Louvre’st ja Mona Lisast või lugenud Victor Hugo romaani “Jumalaema kirik Pariisis”. Kes on käinud, ihkab tagasi. Kindlasti on see suhteline, sest igal asjal on mitu tahku, kuid mis võiks olla see tõmbepõhjus, et Pariisist räägitakse hing täis härdust ja igatsust? Enne reisi öeldi mulle: “Mu unistus on sõita ühel kaunil päeval Pariisi ja süüa austreid Eiffeli torni all.”

27. juunil pidigi algama mu viiepäevane seiklus hurmavas Pariisis koos parima sõbrannaga. Läksin juba 26. õhtul tema juurde: lennuk pidi väljuma kell kuus hommikul. Esimesel päeval Pariisis, peale 20 minutit lennujaamabussiga seismist (just nimelt seismist, sest maapealne liiklus oli üks massiivne ummik), rongi, kolme metroo ja suurte kohvritega läbi igas suunas sagivate ja tunglevate rahvahordide hotelli rändamise, läksime näljastena kui hobused sööma. Valisime selleks esimese kohvik/restorani hotelli läheduses. Olin eelnevalt juba oma tädi käest kuulnud, et portsjonid on suured ja hotellitoad nii väikesed, et kohvritki pole ruumi avada, nii hull asi ei olnud siiski, kohver mahtus ilusti ära ja ruumi jäi ülegi, isegi kaasaja mugavused nagu telekas, minibaar ja puhur olid olemas, selle kasulikkusest jahedas ilmas saime alles teisel ööl aru, sest lahtise aknaga magamine oli täiesti võimatu, sama hästi oleks võinud ööbida raketibaasis. Tellisime kõik endale ahnelt salati, et ega see nii suur ikka olla saa… kuni see meie mõistes vaagnaga lauda kanti. Esmamulje oli suurepärane:  niivõrd multikultuurne ühiskond, abivalmidus ja viisakus ning muidugi peamine – paras annus salapära ja romantikat. Kurguni täis, käisime Eiffeli torni (Le tour d’Eiffel) juures ja nagu oodata oligi, oli see totaalselt ülerahvastatud. Kuid see oli täiesti põhjendatud, sest Eiffel on arhitektuuri ja tehnika vapustav suursaavutus: 324 meetri kõrgune 1889. aastal valminud torn tähistamaks Prantsuse revolutsiooni 100. aastapäeva. Kahtlemata oleks maailm jäänud ilma suursugusest ehitisest, kui see oleks 20 aastat pärast valmimist maha lõhutud, nagu algselt plaanis oli. Vaade tipust oli ootuspäraselt jahmatavalt kaunis. Külastasime ka Invaliidide haiglat ja kuppelkirikut (Le Dôme des Invalides), mille lasi Louis XIV rajada 1670. aastal sõjas haavata saanud sõduritele. See on viimseks puhkepaigaks Napoleon Bonaparte’le, kes on maetud sarnaselt Egiptuse vaaraodele: säilmed on kuue kirstu sees. Vaatamata ei jäänud ka Aleksander III sild (Pont Alexandre III), Jumalaema kirik (Cathédrale Notre Dame de Paris), mis on üks tuntumaid gooti stiilis katedraale (kohustuslikud vitraažid ja roosakna vaatasime ka oma silmaga järgi), ja Orsay muuseum (The Musée d’Orsay), mis valmis 1986. aastal raudteejaamana. Öösel käisime uuesti Eiffeli torni juures, sest olime kuulnud selle jalustrabavast valgustusest. Suurejooneline oli see tõesti, selle paigaldamiseks läks viis kuud, 25 mägironijat, 20 000 lambipirni, 40 kilomeetrit juhtmeid, 60 tonni erinevaid metallosi, 120 kilovatti jõudu ja 4,55 miljonit eurot.

Teisel päeval sõitsime kohe hommikul metrooga Louvre kunstimuuseumisse (The Musée du Louvre), mille ehitust alustati juba 1190. aastal ja kuni 1682. aastani oli see kuningate elupaigaks. Muuseum sai sellest 1793. aastal. Nägime oma silmaga kõmulist Leonardo da Vinci “Mona Lisat”, mis polnudki nii suur, nagu olin alati arvanud, vaid maali mõõtmed tundusid suurel seinal üllatavalt väikesed. Võib-olla tundus see nii tagasihoidlik ka vahemaa tõttu, sest seda kuulsat maali kaitses klaas ja kümnemeetrine kaitsebarjäär, ja selle vastasseinas oleva Paolo Veronese “Kaana pulma” hiiglaslike mõõtmete tõttu. Muidugi ei jäänud kiikamata ka Milo Veenuse “Aphrodite”, Jacques Louis Davidi “Napoleoni kroonimine”, Hammurabi seadustekogu, Samothrake Nike ja paljud teised. Rahvast oli muidugi enam kui küllalt ja juba natukese aja pärast oli tunne, et tahaks enda ümber mulli tekitada, et keegi alatasa jala peale ei astuks, küünarnukiga ribidesse ei lööks ega kuklasse hingaks. Pärast läksime veel Napoleoni võitude mälestamiseks ehitatud Triumfikaare (The Arc de Triomphe de l’Étoile) ja linna kõrgeimas paigas, Montmartre linnaosas asuva Sacré-Cœuri basiliski (La Basilique du Sacré Cœur de Montmartre) ja Moulin Rouge kabaree (Le Bal du Moulin Rouge) juurde. Seal sattusime kimpu kohalike mustanahalistega, kes üritasid elu hinnaga meile käepaela maha parseldada. Õhtul jalutasime mööda Pariisi kõige kuulsamat avenüüd – Champs-Élysées (The Avenue des Champs-Élysées).

Kolmandal päeval külastasime Ooperiväljakut (The Place de l’Opéra), kus kohtuvad Pariisi kaheksa kõige tähtsamat tänavat, ja Pariisi ooperimaja (The Palais Garnier), Lafayette galeriid (The Galeries Lafayette), mille ukse ees pihustas üks eriti agar müüja meid kohutavalt tugeva parfüümiga üle, nii et köhides ja silmikissitades uksest sisse ronisime, tudengi- ja boheemlaspaika Ladina kvartalit (Quartier Latin), seal asuvat Panthéoni (The Panthéon), kuhu on maetud Prantsusmaa suurkujud (Voltaire, Victor Hugo, Émile Zola jpt), Shakespeare raamatupoodi (Shakespeare and Company). Läksime uuesti Cité (Île de la Cité) saarele, et näha endist piiskopi- ja kuningalossi Püha kabelit (La Sainte-Chapelle de Paris) ja Pariisi kohtumaja (The Palais de Justice).

Neljandal päeval käisime Concorde’i väljakul (The Place de la Concorde), mille keskel asub Luxori templist pärit Egiptuse obelisk ning ümber kaheksa Prantsuse linna sümboliseerivat kuju, ja Disneyland’is, mis oli oodatust palju igavam, sest hinnad olid metsikud, järjekorrad otseses mõttes kilomeetrites ning tegevust oli seal ainult noorematele või vastarmunutele, kellel polnud vahet, mis järjekorras saavad üksteisele 50 minutit silma vaadata.

Viiendal päeval ehk tagasisõidupäeval, 1. juulil läksime varahommikul Versailles paleesse (Le château de Versailles). Kuna oli esmaspäev ja sel päeval on muuseumid suletud, v.a Louvre, siis saime jalutada aias, mis on tõeline meistriteos: mütoloogiliste tegelaste skulptuurid, purskkaevud, mis sümboliseerivad aastaaegu, tiigid, labürindid, roosast ja valgest marmorist Suur Trianon ning Väike Trianon. Pärast tegime aega parajaks laste lõbustuspargis (Jardin d’Acclimation). Lennuk Soome pidi väljuma 19.00, kuid hilines tund aega. Lootsime, et Soomes teine lennuk ootab meid, et Eestisse lennata, kuid ei oodanud ja saime veeta öö Hiltoni hotellis, nautides kõiki mugavusi. Lisaks saime igaüks 17-eurose kinkekaardi lennujaamas õhtu(öö)söögi ostmiseks, selle eest ostsime sõbrannaga kõike muud kui vajalikku, sh nonparellid, roheline tee, kolm banaani ja keefir, sest mis õhtust sa ikka pool kaks öösel sööd. Hommikul tulime esimese lennuga, mis väljus 6.30, kohe Eestisse.

Köögikultuur on midagi oivalist: see on kui kunst. Juustudest, mida on üle 400 sordi  (tuntumad neist Camembert, Brie de Meaux, Roquefort) on kindlasti paljud kuulnud, juustuvalik on ka esimeseks magustoiduks. Tuntud sümbol on saiad, mida müüdi absoluutselt iga nurga peal: croissant, baguette, ficelle, boule, brioche, fougasse, faluche, pain de mie, pain de campagne. Kui meie, põhjamaalased võime süüa palju liha, siis prantslased söövad päev otsa saia ja on ikka pisikesed kribalad. Toit on garneeritud imetlusväärselt ja säärast meistriteost justkui ei raatsigi süüa. Prantslased valmistavad keelt alla viivaid kreppe (Crêpes), brüleekreemi (Crème brûlée), lahtist pirukat (Tarte tatin), ekleere (Éclairs) ja sufleed (Soufflé). Proovimata ei jäänud ka prantsuse-sibulasupp (Soupe à l’oignon), Burgundia pada (Boeuf Bourguignon), Prantsuse köögiviljahautis (Ratatouille niçoise) ja pardikoiva confit (Confit de canard) ja gratineeritud austrid (Huîtres gratinées). Prantslased on tuntud konna- ja teoõgijad. Eks üritasime meiegi nendega sammu pidada: konnakoivad Lyon’i moodi (Grenouilles à la Lyonnaise), Burgundia teod (Escargots à la Bourguignonne). Parim oli muidugi see, et hotelli kõrval oli kohe puu- ja köögiviljakauplus, kuhu me iga hommik värske kauba järgi suundusime, ja see tunne ning lõhn, kui lõikasid lahti mango või avokaado, mis lausa voolas mahlast (avokaado muidugi ei voola mahla, küll aga mango), ja asusid seda lusikaga sööma.

Kultuuri oli palju ja juba kolmandal päeval, kui nägin midagi, mille peale suu lahti vajus, panin selle targalt kinni ja mõtlesin, et see on ju Pariis ja need on prantslased. Kõik hooned on viimseni viimistletud ja täis kõikvõimalikke nikerdusi ja kujukesi, midagi oli alati üle kullatud kui mitte puhtast kullast jne jne jne. Ma olin kaks aastat ema tungival soovil õppinud prantsuse keelt, kuni jätsin selle pooleli. Nüüd kavatsen jätkata oma õpinguid, sest loodan, et mu elutee viib mind tagasi Prantsusmaale, osake minust jäi kindlasti sinna.

Laura

Ootame selgi suvel Reaalkooli õpilaste ja töötajate reisikirju.  Vahekokkuvõte tehakse taas 1. septembril. Reisikirja lisamiseks saada e-kiri aadressil tiia.niggulisreal.edu.ee

Kui soovid ise sissekandeid teha, saadame sulle juhised. Samas võid saata oma reisijutu koos piltidega ka Tiia Niggulisele, kes lisab need blogisse.

20. juuli hommik koitis üsna päikeselisena, kui ajalooõpetaja Tiia Luuk ja emakeeleõpetaja Piret Järvela Mustamäelt nr 4 trolli istusid.
Kalamaja serval ootas oma automobiiliga geograafiaõpetaja Piret Karu.
Pärast andamit IT jumalale – üks Piret pidi teise Pireti arvutis digiallkirja andma, sest oli väga kiire selle asjaga – istusid seiklushimulised kolleegid suurde halli autosse, sest Paide linnas oli ootamas ajalooõpetaja Heli Ahuna.
Ahuna-proua oli väga vanaemalik ja malbe ja saime tuttavaks ka pooleteiseaastase Lisetega.
Uitamise eesmärk oli ihaldusväärne: tarvis oli jõuda Oskar Lutsu maile, sest Palamuse õue peal mängiti kell üks päeval Toomas Suumani kirjutatud ja Madis Kalmeti lavastatud näitemängu „Nõiutud kevade” (http://novosti.etv24.ee/index.php?06256283; http://uudised.err.ee/?06256903)
Vaatajaid oli rohkesti, nende hulgas nii kirjandus- kui poliitikategelasi, loomulikult ka tuttavaid õpetajaid Eesti erinevatest paikadest.
Aga kiiduväärt lavastuse kordaminekus aitas kõvasti kaasa ka armas kolleeg Liisi Tegelmann, kelle nime juurde kavalehel inspitsient oli kirjutatud! Kohvikus „Lible juures“ olid väga head pannkoogid maasikamoosiga…ja juttu jätkus kauemaks.
Pärast väikest arusaamatust parkimisplatsil ühe helesinise autoga võtsid neli auväärset emandat uuesti rattad kõhu alt välja, sest kultuuri ei saa kunagi küllalt – Alatskivi lossi roosiaias mängiti samal õhtul Somerset Maughami koomilist abieludraamat „Ring“ (www.kell10.ee ) , mille lavastajaks Roman Baskin. Sarnast kultuuritarbimise kava harrastas muuseas ka poetess Doris Kareva, kes koos abikaasa ja koeraga ka kaht etendust külastas. Tema kirjutas ajalehes Sirp retsensiooni ka.
Alatskivil sai Kivi kõrtsis priskelt liha ja sibulaid süüa, kalmistuaias jalutada, Juhan Liivi viimset puhkepaika vaadata, korraks kaunist valget lossi kiigata ja siis etendust nautida.( www.alatskiviloss.ee )

Pärast teatripäeva lõppemist otsustasid neli pedagoogi üldse mitte koju minna, vaid magada kellegi Marja juures (www.marjanmaja.com ). Marjan Maja oli ehtsast maakivist, perenaine rääkis soome aktsendiga eesti keelt, oli lahke, juhatas sauna ja voodikeste juurde ja lubas hommikusööki pakkuda. Saunalaval naistejutte rääkides tunnistasid pealinnaprouad, et tunne on nagu Eikusagilmaal.
Hommikul selgus, et aknast paistab Peipsi järv ja läheduses avatakse varsti Mustvee laat. Panime varbad Peipsi järve, sõitsime läbi Kasepää 7 kilomeetrit, jätsime laada vahele ja keerasime nina kodu poole.
Koduteel põikasid pealinna emandad ka Siimustisse, et täiendada kodukööke savipottidega (http://www.hot.ee/siker/ ).
Teele jäi ka äkitselt kuulsaks saanud Põhjaka mõis, mis kuuldavasti gurmeelikke naudinguid pakub. Uudistasime täis saali, ilupeenral kasvat kartulit, tatart ja lina ning lubasime ükskord sinna kindlasti lõunale minna. Jõudnud Paidesse, valgustas proua Ahuna meid põgusalt Paide ajaloolise mineviku koha pealt ja lubas ükskord meile koduloolise ekskursiooni teha. Jätnud kalli kaaslase perekonna rüppe, vuristasid kolm emandat pealinna tagasi. Piret Karu jäi Kalamaja veerele lehvitama ja kavatsusega ükskord kultuurikilomeetrile kõndima ja Lennusadama muuseumi kaema minna lahkusidki Järvela ja Luuk nr 4 trolli peale. Uitamine oli selleks korraks lõppenud, kaunis Eestimaa ja teatrimõtted hinge kinnitanud.
Vaata lähemalt:
„Nõiutud kevade“ http://novosti.etv24.ee/index.php?06256283
http://uudised.err.ee/?06256903
„Ring“ www.kell10.ee
Alatskivi www.alatskiviloss.ee
Marjan Maja www.marjanmaja.com
Siimusti Keraamika http://www.hot.ee/siker/

Käisin Sõlekese tantsurühmaga 26. aprill – 1. mai 2012 Ukrainas Dnipropetrovskis rahvusvahelisel tantsufestivalil. Meid läks sinna 10 paari ning kolm õpetajat.

26. aprillil Kiievi lennuki kõige tagumisele istmele istudes ei olnud mul aimugi, milliseks kogu see reis kujuneda võib. Teadsin, et iga päev toimub mõni esinemine, paar korda saame käia poes ning korra või paar kohalikus klubis diskol, võib-olla on mingi ekskursioon kusagile. Maavärinaid ega sõdu seal ei toimu ning ilm on sarnane Eesti ilmale või siis veidi soojem. Tundus, et miski poleks saanud olla teisiti.

Kohale jõudes pidid kõik palavuse kätte surema, Ukrainas oli Eesti vihmase ilmaga võrreldes põrgukuumus ja kui kõik pidid endid veel tihedalt suruma väikesesse palavasse bussi, mis lennukiga saabujad lennujaama transportis, voolas higi ojadena. Jätsime kohvrid lennujaama hoiule ja otsustasime minna sööma lähedalasuvasse Borisboli linnakesse, kuhu sai vaid koliseva ja logiseva bussiga, mille pilet maksis 2.50 grivnat ehk 25 eurosenti. Eestist tulles olid kõigil rahakottides vaid 50- ja 100-grivnased, nii et kontrolöril oli tükk tegemist, et meile sellest väikest pudi tagasi otsida.

Bussisõidul Borisboli nägime jalgpalliväljakut, mille kohta meile öeldi, et Euroopa meistrivõistlusteni jalgpallis on vähe aega, kuid jalgpallistaadionil on esialgu vaid katus pea kohal.

Õhtul kell 22.45 hakkasime liinibussiga edasi Dnipropetrovski poole sõitma. Hommikul esimeste päikesekiirte peale ärgates mõistatasin ma, mis kell olla võiks, tundus nagu üheksa paiku, kuid pilku kellale heites jahmusin – kell oli alles viis. Järgnevalt pidime vahetama bussi ning siis suundusime hotelli poole. Esimest korda seda päratut hoonet nähes mõtlesin, et kuidas sealt leida küll üles see oma tuba. Elasime oma rühmaga 8. korrusel. Aknast oli vaade Dnepri jõele.

Kell üheksa sõime hommikust, kella üheks olime jõudnud poodi ja uurisime põnevusega, mida seal müüakse. Õhtupoole, kui olime just kusagile minema hakkamas, sai meile kõigile aga osaks šokk. Saime teada, et samal ajal, kui meie olime poes, oli Dnipropetrovski kesklinnas plahvatanud neli pommi ja seda vaid meist mõne kilomeetri kaugusel. Seepeale saadeti meid oma tubadesse. Hiljem selgus, et pomm oli plahvatanud ka ooperiteatri ees, kus me pidime õhtul esinema. Terves linnas keelati rahvaüritused ja ka mobiilside lülitati mõneks ajaks välja.

Ema kuulis nendest sündmustest uudistest ja püüdis mulle terve päev helistada, kuid see ei õnnestunud. Rääkida saime alles õhtul. Ema oli ehmatanud palju rohkem kui ma ise, sest ta luges, et vigastatute hulgas oli ka lapsi. Meie õpetajaga võttis ühendust ka konsul Ukraina Eesti saatkonnast ja küsis, kas meil on kõik korras. See päev meid enam kusagile ei lastud, tegime hotelli fuajees trenni ja olime oma tubades. Mõeldi ka sellele, et meid kohe Eestisse tagasi saata, kuid ei leitud sobivat lennukit, mille peale meid panna.

Järgmine päev saadeti meile kaitseks kohalikud turvamehed ja kuna pommid olid olnud prügikastides, otsiti ka kõik prügikastid läbi. Järgmisel päeval ekskursioonil osaledes ei saanud ma aru, miks on alati kiirabi seal kus meiegi– mõtlesin, et võib-olla on keegi viga saanud. Hiljem saime aru, et meie turvalisuse huvides sõitis kiirabi meiega igale poole kaasa. Kuna Dnipropetrovskis keelati kuni 2. maini kõik avalikud üritused ja kogu tantsufestival jäi ära, saime me vaid korra esineda ühes väikeses külakeses Dnipropetrovskist eemal. Kuna teised riigid plahvatuste tõttu tantsufestivalile kohale ei tulnudki, siis me olime seal ainsad külalised. Meie olemist taheti väga heaks teha ja seetõttu saime me ukrainlaste külalislahkust täiega omal nahal tunda. Meile jagati kingitusi ja lisaks toodi hotellitubadesse jooke. Turvamehed valvasid pidevalt hotelli ja politseinik sõitis meiega ekskursioonidele kaasa.

Viimased päevad koosnesid peamiselt söömisest (meile püüti ilmselt sisse sööta kogu festivalirahva toitlustamiseks ette nähtud söök), ekskursioonidest, poeskäimisest ja trennist. Viimasel päeval tantsisime me üle tee pargis, inimesed vaatasid meid, nagu me oleks mingid imelikud, sosistasid, itsitasid, filmisid ja tegid pilte.

Kokkuvõttes oli see siiski tore reis ja kõik lõppes hästi. Hea on teada, et sellises olukorras ei ole sa üksi ja püütakse teha kõik, et olukord laheneks hästi. Uudised pommiplahvatustest on üsna tavalised, kuid enamasti ei süveneta neisse kuigivõrd, kuna sellised asjad juhtuvad ikka seal, kus meid ei ole ja nendega, keda me ei tunne. Seekord saime omal nahal kogeda, mida tähendab olla peaaegu sündmuste keskpunktis.

Täpsemalt plahvatuste kohta loe siit ja siit.

See oli vahetult peale kooli, kui leidsin enda meililt taaskord Piret Järvela kirja, kus õpetaja kutsus „hakkajaid Kinobussi tegelasi“  endaga kolmeks päevaks Saaremaale. Nähes juures märkust, et tegemist on viimase YoBaNa laagriga, andsin oma jah-sõna kõhklemata. Saatuse tahtel olid täpselt need kuupäevad (2-5. juuli) mul vabad. Ega siis midagi, enam nad vabad ei olnud.

29. juuni, vaid mõned päevad enne minekut  leidsin koolimeili postkastist ka kirja Kaisalt, Kinobussi koordinaatorilt. Kirjas oli täpne ajakava ja info Saaremaale saamisest, lisaks ka osalejate nimekiri. Märkasin seal ainult kahte tuttavat nime: Laurat paralleelklassist ja Lembitut, kellega tutvusin möödunud aastal kuunari  „Kajsamoor“ peal.

2. juuli hommikul kümme enne kella kümmet jõudsin Telliskivi Loomelinnaku ette. Helerohelise auto kõrval seisid juba õpetaja ja Laura, meie autojuhti Andrew Bondi veel ei paistnud. Sujuvalt liitusin nendega. Veidi peale täistundi sõitis suure hooga parklasse punane sõiduauto, muusika kaugele kuulda. Uksest astus välja triibulise pluusiga mees:
„Tere, mina olen Andrew!“
Piret Järvela tutvustas meid Andrewle ja peagi saimegi asjad autosse laaditud. Meiega pidi tulema veel Martiina Kinobussist. Õpetaja läks aga koju tagasi, oli vaja tütre eest hoolt kanda.
Sõitma hakkasime umbes veerand üksteist, Tallinnast saime minema aga peaaegu pool, sest Andrewl oli vaja autot tankida.
Sõit Virtsu möödus kiiresti, sest ka sõiduki kiirus oli ikka märkimisväärselt suur, kuid elusana me kohale jõudsime. Tee peal kuulsin ka  põnevat lugu, mis on Andrew Bondi perekonnanime taga. Eeldasin algul nime lugedes, et mees on inglise juurtega, kuid tegelikult on tema juured hoopis vene sugemetega.
Praam väljus meil täpselt kell 12, pool tundi hiljem maabusime Muhku. Oma sihtpunkti, Loode tallu Saaremaa kaugemas nurgas jõudsime kella kaheks.
Talus majutati tüdrukud peamaja teisele korrusele. Minu ja Lauraga paigutati ühte tuppa kolm Hiiumaa tüdrukut:  Annaliisa, Adeele ja Triin. Samal korrusel olid ka Meeli ja Marie Häädemeestelt ning Annabel ja Pilleriin Jõgevalt. Poisid majutati aga kõrvalhoonetesse.
Kui kõik olid kohal, pakuti meile lõunat. Loode talus olid muide minu arvates söögid päris head ja eestimaised.
Kella kolme paiku oli meil hoovi peal suurem kogunemine – tutvuti, seejärel jagati rühmadesse, anti grupisisesed ülesanded ja päeva lõpuks pidid (soovitatavalt) valmis olema stsenaarium ja storyboard. Mõlemad reaalikad olime Lauraga ühes grupis ja meiega liitusid Jõgeva tüdrukud. Jagasime kiirelt ära ka ülesanded: mina olin stsenarist (hiljem ka näitleja), Laura operaator, Annabel oli ka näitleja ning Pilleriin ekraanitagune abi. Meie film pidi olema psühholoogiline draama. Ta tuligi päris õudukas välja, kui olla aus.
Peale suurt tööhoogu saime ka õhtust süüa. Umbes kell üheksa oli meil taas suurem kogunemine, seekord aga söögisaalis. Kinobussi agarad töötajad olid ülesse pannud valge ekraani ja projektori ning toimus Andrew portreeõhtu. Külalisjuhendaja rääkis enda tegemistest filminduses ja vaatasime ka mitut tema teost. Õhtu jooksul saime veel maiustada moosi ja saiadega ning meile jagati kogu YoBaNa projekti kokkuvõtvad väiksed raamatukesed. Ka minu pilt oli sinna kahte kohta ära „eksinud“ kui nii võib öelda.
Tegusa esimese päeva lõpetasime oma voodites  magusas unes.

3. juulil ärkasime kell kaheksa ja aeglaselt kogunes rahvas hommiksöögiks alla.
Teine päev oli juba tegusam: pidime alustama filmivõtetega. Oma grupiga liikusime teiste juurest eemale ühte üksikusse majja, mida Laura oli märganud tee ääres. Saime päris väikese hulga kaadreid filmitud kuni kaamera aku sai tühjaks. Kui tolle maja juurde olime saanud veel Jõgeva tüdrukute juhendaja Liisi autoga, siis tagasi kõndisime jala. Õnneks ei olnud teekond pikk ja majutuskohta jõudsime umbes kaheks ehk täpselt söögiajaks.
Ka päeva teine pool möödus filmides. Seekord palusime Liisil end randa sõidutada. Õhk oli mere ääres soe ja päike paistis ka enamus ajast, kuid vahetevahel tuli mõni suurem tuulehoog. Töötamise vahepeal maiustasime ka metsmaasikatega. Operaatori kahjuks olime jätnud statiivi maha, kuid saime kõik vajalikud stseenid kaadrisse võetud ja Annabel sai isegi ujumas käidud. Riietega küll, aga siiski vees. Mitme toreda ja aktiivse tunni möödudes kutsusime Liisi endale taaskord järgi ja jõudsime enne päikese loojumist veel viimased stseenid Loode talu ümbruses ära filmida.
Õhtul, kui õhtusöök oli söödud, said huvilised saunas käia. Muidu oli vaba aeg ja meie veetsime selle küllaltki lõbusalt kuni peale kahteteist avastasime, et kõhud on natuke tühjad. Läksime siis Meeli, Marie, Annaliisa ja võib-olla veel kellegagi alumisele korrusele uurima, kas peremees on veel liikvel. Söögisaalis nägime vaid poisse arvutites mängimas, kuid õige pea märkasime liikumas ka täiskasvanuid. Kurtsime Kaisale oma muret ning ta tõi meile aidast küpsiseid, kommi ja mahla. Küsimusele, kas sellest piisab, tuli vastuseks peaaegu ühehäälne jaa. Oli ju järgmiseks õhtuks ka vaja midagi jätta.
Isu ära maiustatud läksin ühe paiku magama, teised jäid vist aga mingit filmi vaatama.

4. juuli oli kõige stressirohkem päev.
Hommikul ärkasime ja vaikselt vajusime taaskord sööma. Meie laud oli kogu aeg täis poisse nii Muhust, Hiiumaalt kui Tallinnast ning kõige krooniks ka Lilleküla Gümnaasiumi emakeele õpetaja Edward Kess, kuid seal oli ka päris tore istuda. Vahepeal käisid läbi üsna huvitavad teemad ja kõik olid üksteise vastu sõbralikud.
Veidi peale hommiksööki suundusime taas töömeeleollu. Päev oli seekord ka pilvisem ning jahedam, et kedagi ei kutsunudki monteerimast ära.
Mingi hetk peale hommikusööki saabus ka meie oma õpetaja Piret Järvela.
Vahepeal sõime lõunat, kuid tegelikult oli päev üsna üksluine. Meie rühmast oli monteerijaks Laura, seega oli teistel vabam olla. Jõgeva tüdrukud käisid marju korjamas ja mina suhtlesin teiste noortega.
Enne õhtusööki andis Laura monteerimise mulle üle, lisada olid vaja muusika ja lõputiitrid. Marie abiga saingi töö tehtud ning filmi tõmbama. Peale sööki seati aga taaskord ülesse suur valge lina ja projektor, seekord aga vaatasime oma laagri jooksul tehtud filme. Juhendajad andsid töödele oma hinnanguid ning vaatasime ka teisi laagri ajal valminud linateoseid. Kaisa tõi näksimiseks arbuusi, kommi ja küpsiseid ning õhtu jätkus üsnagi positiivses meeleolus. Jätsime hüvasti ka Andrewga, kes pidi töökohustuste tõttu suunduma tagasi mandrile. Peale seda vaatasime veel filme, mis meie, reaalikad, või Häädemeeste aktivistid väljaspool projekti on teinud. Õhtu lõpetasid huvilised aga suurelt ekraanilt õudusfilmide „Centipede“ erinevate osade vaatamisega ja õpetajad-juhendajad taaskord saunaga.

5. juuli oli hommikusöök palju nukramas meeleolus.
Peale sööki pakkisime asju, istusime allkorrusel ning vestlesime ja umbes kell üksteist lahkusime. Deekord läksime meie, realistid Miku autoga. Suundusime jälle Kuresaarde ning sealt võtsime kursi Kuivastusse. Praami peal õnnestus viimast korda kohtuda Meeli ja Mariega. Peale pooletunnist sõitu jätsime ka nendega hüvasti, sadamas lahkus meie autost Laura. Virtsus sõitsime korra ka tanklasse ning ülejäänud tee Tallinna suunas möödus rahulikult.
Pealinnas jätsime Nõmmel hüvasti Piret Järvelaga ning mind sõidutas Mikk Hipodroomi juurde. Sealt vinnasin oma seljakoti taaskord selga ja jalutasin vaikselt sooja ilma nautides koju. Hoolimata nukramast hommikupoolikust möödus ülejäänud päev positiivsetes toonides. 🙂

Filme saab vaadata Youtube-st: http://www.youtube.com/user/kinobuss (pealkirjadega: “Lõpmatuse 13”, “Kivikummardaja”, “Must Õudus” ja “Aken Maailma”)
Valik pilte: http://kinobuss.ee/pildid-3/juuli-2012-yobana-filmilaager-2012/

Aeg: 13. – 24. juuli 2012

Marsruut: Tallinn – Tbilisi – Kazbegi – Mtskheta – Batumi – Gori – Tbilisi – Tallinn

Reisijad: Mari ja Jaana

Transport: lennuk, metroo, maršutka, öörong, takso

Ettevalmistused

Mai alguses potsatas minu postkasti sõbranna Mari lühike e-kiri:  „Lähme suvel Gruusiasse!“ Ideed on elluviimiseks! Mõeldud – tehtud. Esmalt pidime leidma reisimiseks sobiva aja. Ainukeseks tingimuseks oli, et reis peab toimuma võimalikult puhkuse alguses. Muidu ootad kogu puhkuse aja reisi, siis lõpuks on reis käes, aga kahjuks saab ka puhkus otsa.  Kui aga reisid kohe puhkuse alguses, saab veel peale reisi mõnuleda. Kuigi reisikirjades ei soovitata külastada Gruusiat kuumal juulikuul, sobis meile just  juuli keskpaik. Järgmisena hakkasime sebima lennupileteid.

Kõige mõistlikum tundus olema Estonian Airi Tallinn – Tbilisi otselend. Hind oli küll ligi 90 eurot kallim, kui Tallinn – Kiiev – Tbilisi, kuid määravaks sai lennuaeg. Otselend 3 tundi ja läbi Kiievi 10 tundi.

Marsruudi koostamine jäi minu peale. Otsisin infot Internetist, lugesin läbi Gagmar Raudami „Minu Gruusia“ ja ostsin reisimiseks nn „turvatunde“ ehk Lonely  Planeti raamatu „Georgia, Armenia & Azerbaijan“.  Kui hakkasin esimest marsruuti 10 reisipäeva peale ära jagama, selgus, et nädal jääb puudu. Teine marsruut oleks nõudnud vaid kolme reisipäeva lisaks. Kärpides ka marsruuti B, sai lõpuks valmis marsruut C, mis sisaldas linnaelu, mägesid, puhkust kuurordis ja Kaukasuse ühe vanima asustuse, so Uplistsikhe koobaslinna külastust.

Broneerisime portaali booking.com kaudu kaheks Tbilisi ööks hotelli ning ostsime e-rongipiletid (www.railway.ge)  öörongidele Mtskheta – Makhindjauri (Batumi) ja Makhindjauri (Batumi)  – Gori.

Gruusias on ka kõige odavam ost laristamine. Reisikirjadest  sai aimu, et 1 euro võiks võrduda 2 lariga. Kuna Eestis sai 1 euro eest 1,8686 larit, siis jätsime raha Eestis vahetamata. Tbilisis õnnestuski saada 1 euro eest 2 larit.

Kõik muu pidi jääma juhuse hooleks.

Tbilisi (14. ja 15. juuli)

Lennuk maandus Tbilisi lennujaamas hommikul pool viis. Taksojuhid olid varmad kõik saabunud külalised kuhu iganes viima. Aga meil polnud kuhugi kiiret. Hotelli pidime alles kella kahest saama ja mida sa ikka seljakott seljas hommikul kell viis linnaga tutvud. Peale selle oli mul eelmisest reisist meeles, kuidas Lissaboni taksojuht teel hotelli meile öist Lissaboni tutvustas, näidates kõik olulised vaatamisväärsused, mida Lissabonis  kindlasti peab vaatama. Reisi lõpus selgus, et meie hotellist lennujaama oli 15 minutit, täiesti otsetee ja ühtegi vaatamisväärsust selle tee äärde ei jäänud. Seega otsustasime kasutada sõiduks linna ühiskondlikku transporti ja tutvuda seni Tbilisi lennujaama elu-oluga. Päike tõusis, kohv maitses ning üldse oli mõnus kaugusesse vaadata. Täpselt kell seitse saabus pisike kollane buss nr 37, mis läks triiki täis kohalikke ja noori seljakotiga turiste (ka meie). Poole lari eest saime konduktori käest (hiljem selgus, et see oli abistav kohalik ning pilet tuleb ikka ise automaadist kätte saada) pileti ning sõit mööda George W. Bushi maanteed Tbilisi kesklinna oli alanud. Kui oleksime veel poolteist tundi jälginud lennujaama elu, siis oleks olnud võimalik sõita linna ka elektrirongiga.

Meie hotell asus Rustaveli metroojaama juures. Plaanisime viia seljakotid hotelli ja siis linna peal kolada, kuni toa kätte saame. Läks aga teisiti, st tassike kohvi ja tuba juba ootas meid. Nn hotelli asus mitmekordse maja teise korruse ühes tiivas. Omanikuks oli vanem proua, kes oli oma suurest korterist hotellikese teinud. Proua oli olnud matemaatika õppejõud, külastanud kunagi ka Tartu Ülikooli, kuid Balti riikidega oli tal sama segadus, mis  minul Kesk-Aasia riikidega.  Proua suurimaks hobiks oli maalimine. Selle tõestuseks olid tõesti kõik seinad kaetud maalidega. Proua joonistas meile A4 paberile Tbilisi oluliste vaatamisväärsuste kaardi, st Rustaveli tänava, Suhoi mosti (selles piirkonnas asub vanakraamiturg), Leselidze tänava ja väävlisaunad. Meie oskused tema kaarti lugeda osutusid kehvaks ning seetõttu olime sunnitud siiski kasutama meie“ turvatunde“ kaarte. Vanakraamiturg on tõesti vaatamist väärt. Sealt leiab kõike: isegi metallkarbikese Tallinna pildiga.

 

 

 

 

 

 

 

 

Tbilisis võib lõputult jalutada. Vanad renoveeritud või  renoveerimist vajavad puitehitised vahelduvad uute uhkete ehitistega.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kolada võib vanalinnas, Narikala kindluse ümbruses, Avlabari ja Vake linnaosades. Kohvikumõnusid  võib nautida jalakäijate tänavatel või poole odavama hinnaga natuke eemal.

Meie lemmikkohaks kujunes Leselidze tänava söögikoht nimega Prestige, kuigi viimasel päeval unustati osa meie tellimusest ära. Söögi tellimisel tasub alati uurida, kui suured portsjonid on. Enamusel kordadel tuli meil kahe peale võtta üks portsjon, sest muidu oleksime söömisega jänni jäänud.

Tbilisi esimese päeva õhtul sõitsime köisraudteega Narikala kindluse ja Kartlis Deda (Gruusia ema) kuju juurde. Mäelt  avanes imeline vaade linnale ning tsikaadide laul oli põhja keeratud. Imekiirelt kogunesid aga hallid vihmapilved ning nii me üleval mäel tormilõksu jäimegi. Hetkega oli pime, meeletu tuul, äike ja tihe vihm. Ainuke katusealune oli köisraudtee juhtimise putkake, mis täitus kiiresti ja tihedalt naiste ja väikelastega. Mõne aja pärast asusid Gruusia naised valjuhäälselt nõudma päästeoperatsiooni läbiviimist ning lõpuks ka valitsuse ja presidendi sekkumist. Kuna tunni aja jooksul keegi meid päästma ei tulnud, siis proovisime jalgsi kuidagi mäe otsast alla saada.  Järsk laskumine, tihe vihm ja läbimärjad jalanõud tegid laskumise päris keeruliseks. Üks Salvo kelk oleks marjaks ära kulunud. Ühtki kuiva kohta ei jäänud. Isegi meie „turvatunne“ ligunes seljakotis.

Tbilisi teisel päeval võtsime ette saunaskäigu. Räägitakse, et kuningas Vakhtang Gorgasali oli vaimustatud väävliallikatest nii väga, et otsustas rajada nende allikate juurde uue linna Tbilisi ning tuua pealinn Mtskhetast  Tbilisisse. Nendele allikatele ongi ehitatud saunad. Praegu on võimalus valida tunni- ja ühissauna vahel. Meie valik langes odavamale ja kohalike hulgas populaarsele ühissaunale. Pilet maksis 2 lari ning lisaks oli võimalik valida küürimis- ja/või massaažiteenust hinnaga á 10 larit. Esmalt kamandati meid nn basseini ligunema. Vesi oli põhjamaa inimese jaoks liialt soe ning eriti kaua selles vees olla ei suutnud. Kuna võtsime küürimisteenuse, siis asus peaaegu paljas saunanaine meid karmilt küürima. Saime puhtaks. Kohalikud sulistasid natuke dušši all ja olidki pestud. Sauna eesruumis kiskus üks naine suitsu, teine valis ja proovis müügis olevat uut pesu, kolmandad ja neljandad andsid pesu proovijale nõu ja meie lihtsalt vaatasime, mida kõik ülejäänud teevad.

Tbilisi metroo kasutamiseks tuleb osta magnetkaart, kuhu saab ise raha laadida. Mõistlik on osta kamba peale üks kaart. Kui hoiate ostutšeki alles, siis ostetakse kaart uuesti tagasi ning tagastatakse ka kaardile jäänud raha. Magnetkaardiga saab lunastada sõidupileti ka liinibussides.

Stepantsminda rahvakeeli endiselt Kazbegi (16. – 17. juuli)

Meie järgmine sihtkoht oli Kazbegi. Raamat ütleb, et bussijaama saab metrooga. Maha tuleb minna Didube peatuses. Maršutka Kazbegi läheb bussijaama teiselt väljakult. Täpselt nii see ka oli. Ainult et ise ei pidanud me maršutkat otsima. Ju oli meie näkku kirjutatud Kazbegi, sest vaevu saime metroost välja, kui küsiti: „Kazbegi?“ ja olimegi maršutkas. Pileti eest taheti 10 larit ning lisaks 5 lari seljakoti eest. Sõit pidi kestma 3 kuni 3,5 tundi. Sõidukaaslasteks oli grupp noori poolakaid ja mõned kohalikud. Juhiks tõeline mägede poeg, tema juba teiste sabas ei sõitnud. Ka mägiteel kihutas ta kõigist ette. Teed Tbilisist Kazbegi kutsutakse Gruusia sõjateeks. Ilus mägitee viib mööda Ananuri kindlusest,  Gudauri mäesuusakeskusest ning lõpeb Gruusia – Venemaa piiril. Kohalikud saavad piiri ületada vaid siis, kui neil on nii Gruusia kui ka Venemaa kodakondsus. Tee on korras, kuid peale Gudaurit ligi 40 kilomeetrit väga kehvas seisus. Kevadine lumi pidi sellel lõigul tee minema pühkima ja nii on tegemist „tõelise sõjateega“. Kahe tunni pärast oli peatus. Saime aru, et võib natuke jalgu sirutada. Kuid kohe astus juurde üks naine, kes pakkus öömaja. Meie küll väitsime, et sõidame veel edasi (tervelt tund oli ju veel sõita), kuid naise vastus sundis meid siiski uurima, et kus me ikka täpselt oleme. Selgus, et olemegi kohal!!! Võtsime naise öömajapakkumise rõõmuga vastu. Nii kaks kuni kolm minutit keskusest, tuba kahele, meie toa aknast vaade Kazbeki mäetipule, hind ühele 35 larit koos hommiku- ja õhtusöögiga. Olime Lela ja Rezo Gigauri külalisteks.

Esimese päeva eesmärgiks oli jõuda Tsminda Sameba kiriku juurde. Kui Kazbegi asub 1750 m, siis kirik 2200 m kõrgusel. Võimalik on sõita kiriku juurde taksoga, kuid meie tahtsime minna jalgsi. Olime sattunud Kazbegisse armastuse päeval/ pühal. Meid oli palju, kes me kõik tahtsime kirikuni jõuda. Meie treenimata kehad osutasid tõsist vastupanu, kuid 1,5 tunniga me üles ikkagi jõudsime. Siiski pean ausalt tunnistama, et liikusime vahepeal ka mööda sõiduteed, mida mööda tee oli küll pikem, kuid tõusud laugemad. Alla tulime aga ainult mööda sõiduteed.

 

 

 

 

 

 

 

Vaated imelised, kindlad nõuded riietusele, rahvalaule laulvad noored neiud ning vaid hetkeks Gruusia rahvatantsu esitanud tõeline Gruusia mees.

 

 

 

 

 

 

 

Teise päeva hommikul uurisime peremehelt vaatamisväärsuste ja transpordi võimaluste kohta. 15. minuti pärast oli perenaise vend oma džiibiga ees. Leppisime kokku, et 50 lari eest näidatakse meile 3 tundi ilusaid kohti. Natuke arvasime, et ju oleks andnud hinnas kaubelda, kuid kui ei oska, siis tuleb maksta. Tegelikult kujunes meie reis 7-tunniseks. Sõitsime olematutel mägiteedel, pidasime vähemalt neli piknikku, külastasime Gruusia – Venemaa piiril uut kirikut, käisime 30-meetrise joa juures ja kiikasime taamal liustikku.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Natuke ka meie pererahvast. Peremees on erialalt loomaarst, kuid kahjuks töötu. Kogu piirkonna peale on üks loomaarst, kellele maksab palka kohalik omavalitsus. Erapraksist ei anna Gruusias pidada, sest kuidas sa tuttavalt raha võtad. Samas on 85% kohalikest just sinu tuttavad. Perenaine töötab lasteaias. Peres on kaks poega: vanem õpib Tbilisi Ülikoolis ja noorem (nutikam) sai just oma viimase riigieksami tehtud ning sügisest saab temastki üliõpilane. Kõrghariduse omandamine on Gruusias tasuline. Ühe poja õppemaks aastas on 2500 larit. Sellele lisandub korteri üürimine (200 lari kuus) ning igapäevased kulud. Seega on täiesti mõistetav, et terve suvi tuleb oma kodus turiste vastu võtta ja ise vanaema juures ööbida. Kogu äri juhib perenaine, kui ühed turistid lahkuvad, siis toob perenaine kohe uued  järgmise Tbilisi maršutka pealt. Pererahvas kasvatab ise kartulit (kolm erinevat maatükki) ning peab kahte lehma. Suvel kolavad lehmad vabalt mägedes. Õhtuti jalutavad nad korra kodust ka läbi, söövad mõned arbuusikoored ning mägedesse tagasi. Talv tuleb neil aga väikeses laudas üle elada.

Mtskheta (18. juuli)

Järgmiseks sihtkohaks oli meil planeeritud iidse Gruusia pealinna Mtskheta külastamine. Linn asub 26 kilomeetrit Tbilisist Kazbegi suunas. Läksime kella kümnese Tbilisi maršutka peale. Mõistlik on olla bussipeatuses natuke varem, sest lisaks turistidele tahavad ka kohalikud aegajalt pealinna külastada. Nii juhtuski, et kõik soovijad selle maršutka peale ei mahtunud. Üks onuke tõi kodust väikese puupingikese, mis mahtus täpselt vahekäiku ning nii ta pingikesel peaaegu kaks tundi sõitiski.

Meie palusime ennast maha lasta Mtskheta lähistel. Jällegi pidime tõdema, et transport on Gruusias ideaalselt korraldatud. Jõudsime vaevalt ringi vaadata, kui juba juhatati meid trepist üles ning seal oligi maršutka, mis viis linna. Otsustasime sõita raudteejaama, sest õhtuks olid meil võetud rongipiletid Batumisse ning me lootsime jätta oma seljakotid pagasiruumi. Raudteejaama hoone oli renoveerimiseks suletud. Õnneks on Gruusias palju politseinikke (või on nad lihtsalt turvamehed?) –  raudteejaamas oli neid kolm, st ülemus ja kaks alluvat. Ülemus andis meile põhjaliku ülevaate hetkeolukorrast ning lubas, et õhtul saab meil kõik hästi olema. Alluvad hoolitsevad selle eest, et me oleksime õigel perroonil ja saaksime ühe minutiga õigesse vagunisse.

Ilm Mtskhetas oli ikka kohe väga kuum. Ellujäämiseks tuli meil lihtsalt restoranis istuda. Restoran oli väga suur, teenindajaid mitu ja külastajaid olematu arv. Soovisime proovida khinkalisid, kuid selgus, et kogu linnas on valgus ära ning khinkalide tegemiseks on kokal valgust vaja. Muide, valgus saabus linna õhtul täpselt kell 9, siis kui väljas hakkas pimenema. Pärastlõunasel ajal julgesime lõpuks nina ka välja pista. Leidsime väikese ja armsa, kuid kuidagi liiga korras linnakese. Täiesti lummav on Svetitskhoveli katedraal. Taamal mäe otsas oleva  Jvari kirikuni me aga ei jõudnudki.

 

 

 

 

 

 

 

Õhtu veetsime taas samas restoranis ja ainsateks külastajateks me jäimegi. Ainsad reisijad olime ka raudteejaamas. Õnneks olid lubatud turvamehed tööl. Kümme minutit enne rongi saabumist juhatati meid taskulambi valguses läbi tunneli õigele perroonile ja just number kuuenda vaguni peatuse juurde. Rong pidi peatuma vaid minuti ja ainult meie vaguni uks pidi avatama. Kõik nii toimuski. Olin ostnud kõige kallimad piletid (so 20 eurot). Selle eest saime kahese kupee koos Andriano Celentano filmidega. Nii umbes 30 aastat tagasi käisime neid filme huviga kinos vaatamas!??

Batumi (19. – 22. juuli)

Hommikul kell 7.00 jõudis rong Makhindjauri. Siit edasi rong ei läinud. Reisikirjades olid soovitused, et sõitke taksoga. Samas oli ees Sarpi (umbes 17 km kaugusel linnake Türgi piiril) buss ning selle transpordi me valisimegi. Hiljem selgus, et raudteejaamast Batumisse ja  tagasi saab veel  nr 31 maršutkaga  ja nr 10 bussiga. Sarpi bussis saime jutule Valgevene mehega, kes oli perega suvitamas. Ta oli just tütrega teinud ühepäevase reisi Tbilisisse. Minskist tuleb otselend nii Tbilisisse ning Batumisse. Reisimine Gruusiasse on viisavaba ning ilma mereta valgevenelased armastavad suvitada Batumis. Ühtlasi andis ta ülevaate hotelli hindadest ning tõlkis meile Gruusia naise sõnelust bussijuhiga. Naine pahandas, et buss oli graafikust maas (tegelikult vist ei olnud), bussijuht solvus ning peatas bussi, siis sekkusid teised reisijad ning me jõudsime õnnelikult Batumi kesklinna lähistele, kus bussijuht soovitas meil väljuda. Bussiga saab sõita 0,5 lari eest (see on 25 senti!!!). Proovisime tunde järgi liikuda mere poole. Olime omavahel  kokku leppinud, et võime võtta kuni 70 eurot maksva hotellitoa. Ühel ristmikul aga ootas meid Georgi, kellel oli meile üks korter välja pakkuda. Läksime siis asja uurima. Oli kaks väikest tuba, dušš ja külmkapp, hind ööpäeva eest 50 larit ning mereni umbes 150 meetrit. Läks kaubaks.

Meie Batumi-päevad kujunesid välja kindla rütmiga: 2 – 2,5 tundi tõsist tööd mererannas, söögielamused, poodlemine mõnes väikeses äris, pikad jalutuskäigud rannapromenaadil  ja atraktsioonid: delfinaariumi, akvaariumi ja botaanikaaia külastamine. Tundub, et delfinaarium on suhteliselt uus ehitis. Etteaste armas, südamlik ning kindlasti tipp-topp tasemel. Nõukogudeaegne akvaarium vajab aga uuenduskuuri.  Botaanikaaed asub 9 km Batumist väljas. Sinna saab nr 31 maršutkaga. Botaanikaaed asub suurel territooriumil ning mõistlik oleks kasutada elektribussi teenust.

Batumis ehitatakse ja ehitatakse palju. Rannaäärsed ehitised on uhked ja ükski maja ei sarnane teisega. Välja on ehitatud suurepärased rattateed ning võimalik on igal nurgal laenutada rohelisi jalgrattaid. Silma jääb suur väikeste laste osakaal.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Gori – Uplistsikhe koobaslinn  – Tbilisi (23. juuli)

Hommikul kell 4.30 peatus meie rong Gori linnas. Öö olime veetnud Gruusia popmuusikat tutvustava meelelahutussaadete seltsis. Seadsime ennast raudteejaama pinkidele sisse.  Mina põõnasin ning Mari tõrjus meeleheitlikult  Belkat ja Strelkat (2 väikest koera) meie magamistoast välja. 9.30 sõime Batumist kaasaostetud hommikusööki ning ees ootas meie reisi viimane sihtkoht, so Uplistsikhe koobaslinn. Valisime takso, mille juht jõudis kõige kiiremini taksost välja. Sõit koobaslinna maksis 30 larit. Kuigi „turvatundes“ oli kirjas, et sissepääs Uplistsikhesse avatakse kell 9.00, selgus kohapeal, et värav avatakse kell 11.00. Olukorra päästis taksojuht. Selgus, et muuseumi direktori poeg on tema hea sõber. Nii helistaski taksojuht sõbrale, tema omakorda isale, kes lubas poole tunni pärast tööle jõuda ja meid sisse lasta. Taksojuht ise oli armeenia päritoluga. Oli just matnud ema ning seetõttu oli ka habe ajamata (40 päeva jooksul pärast surma habet ei aeta). Tunnistas nukralt, et raske on ilma emata. Ta oli 22 aastat töötanud Venemaal. Nüüd saadetakse grusiinid Venemaalt välja, kuid Gruusias pidi olema kõrge töötus. Eriti keeruline pidi olema maarahva elu. Kui enne käidi Venemaal põllusaadusi müümas, siis nüüd turg puudub.

Poole tunni pärast oligi direktor kohal, müüs meile 3-larise pileti ning koobaslinn oli meie jaoks avatud. Ja oli, mida vaadata.  Vilgas elutegevus oli siin 6. saj e.m.a – 1. sajandini. Tippaegadel elas siin kuni 20 000 inimest. Hävitati 13. sajandil mongolite poolt.

 

 

 

 

 

 

 

Kõik meie reisi sihtmärgid olid võetud, jäi veel oletus, et kuskil ikka võiks kohata mõnda reaalikat. Nii jalutaski muuseumiväravas vastu Vil!126 Erkki Tuul. Tema reis oli alles hoogu üles saamas ning Kazbegi alles ees. Meie aga lasime taksojuhil meid Gori kesklinna kohvikusse sõidutada. Gori on tuntud kui Stalini sünnilinn. Me ei plaaninud Stalini muuseumi külastust, kuid mõtlesime, et kui juba kohal oleme, siis läheme ja vaatama. Lõõmav päike, muuseumi imposantne hoone ning  üliaktiivselt noortegrupile Stalini elulugu tutvustav giid võtsid viimasegi isu ära selle muuseumiga tutvuda. Nii me muuseumi õuelt ümber pöörasime ja bussijaama poole teele asusime.

Pooleteise tunniga jõudsime Tbilisisse. Õues valitses põrgulik kuumus ning ainuke, mida me suutsime, oli istuda oma lemmikkohvikus.

Hiljem lennujaamas oma lendu oodates arutlesime, kus on parem elada – kas lõunamaal, kus võib olla väga kuum, või põhjamaal, kus võib olla väga külm. Meie valisime põhjamaa – külma vastu aitavad õiged riided, aga kuuma vastu???

Gruusia on külastamist väärt. Vabalt võin teile ka läbiligunenud Lonely Planeti raamatut laenata. Küsige julgelt.

Avatud on Reaali Kirjatuvi reisiblogi, mis koosneb:
reisikirjadest
ja/ või
ajaloolistest jutustustest.
Reisikirjades võib kirjutada nii seiklustest Eestimaal kui ka välisreisidest. Artikli juurde võid lisada fotosid, videoklippe, linke jm. Oodatud on ka reisisoovitused.
Ajaloolised jutustused. Eesti kirjanik Karl Ristikivi saab oktoobris 100-aastaseks. Ristikivi on eelkõige tuntust kogunud ajalooliste teostega: nii Eesti kui ka maailma ajaloo kohta. Pagulaskirjanikuna reisis ta väga palju ning kogus külastatud paikadest ainest oma jutustuse tarvis. Ka sina võid oma reisilt leida idee, mis saab tulevase jutustuse alustalaks.
Seetõttu ootame septembriks ajaloolisi jutustusi, kus autor võtab loo aluseks endale sobiva ajaloolise fakti või isiku ning kirjutab sellest oma jutu (valik on Reaalkooli ajaloost kuni maailma ajaloo huvitavate sündmusteni). NB! Kindlasti tuleb jutustusele lisada ka tegelik tagapõhi ehk missugustel ajaloolistel faktidele/isikutele/sündmustel see jutustus põhineb.

Ootame Reaalkooli õpilaste ja töötajate sissekandeid.
Kasutajatunnuse saamiseks saada e-kiri aadressil tiia.niggulisreal.edu.ee

Kirja märgi kindlasti oma nimi ning õpilastel ka klass. Koos kasutajatunnuse ja parooliga saadetakse täpsem juhend, kuidas ajaveebis toimetada.
Reaali Kirjatuvi reisiblogi on avatud kogu aasta. Iga aasta 1. septembri aktusel tunnustatakse parimaid reisikirju ja ajaloolisi jutustusi. Mõlemas kategoorias võib välja anda preemiaid ja eripreemiaid. Näiteks parim seiklusreis, loodusreis, lühireis, Eesti-teemaline ajalooline jutustus, kooliteemaline ajalooline jutustus jm.