Kirjatuvi reisikirjad

Käisin Sõlekese tantsurühmaga 26. aprill – 1. mai 2012 Ukrainas Dnipropetrovskis rahvusvahelisel tantsufestivalil. Meid läks sinna 10 paari ning kolm õpetajat.

26. aprillil Kiievi lennuki kõige tagumisele istmele istudes ei olnud mul aimugi, milliseks kogu see reis kujuneda võib. Teadsin, et iga päev toimub mõni esinemine, paar korda saame käia poes ning korra või paar kohalikus klubis diskol, võib-olla on mingi ekskursioon kusagile. Maavärinaid ega sõdu seal ei toimu ning ilm on sarnane Eesti ilmale või siis veidi soojem. Tundus, et miski poleks saanud olla teisiti.

Kohale jõudes pidid kõik palavuse kätte surema, Ukrainas oli Eesti vihmase ilmaga võrreldes põrgukuumus ja kui kõik pidid endid veel tihedalt suruma väikesesse palavasse bussi, mis lennukiga saabujad lennujaama transportis, voolas higi ojadena. Jätsime kohvrid lennujaama hoiule ja otsustasime minna sööma lähedalasuvasse Borisboli linnakesse, kuhu sai vaid koliseva ja logiseva bussiga, mille pilet maksis 2.50 grivnat ehk 25 eurosenti. Eestist tulles olid kõigil rahakottides vaid 50- ja 100-grivnased, nii et kontrolöril oli tükk tegemist, et meile sellest väikest pudi tagasi otsida.

Bussisõidul Borisboli nägime jalgpalliväljakut, mille kohta meile öeldi, et Euroopa meistrivõistlusteni jalgpallis on vähe aega, kuid jalgpallistaadionil on esialgu vaid katus pea kohal.

Õhtul kell 22.45 hakkasime liinibussiga edasi Dnipropetrovski poole sõitma. Hommikul esimeste päikesekiirte peale ärgates mõistatasin ma, mis kell olla võiks, tundus nagu üheksa paiku, kuid pilku kellale heites jahmusin – kell oli alles viis. Järgnevalt pidime vahetama bussi ning siis suundusime hotelli poole. Esimest korda seda päratut hoonet nähes mõtlesin, et kuidas sealt leida küll üles see oma tuba. Elasime oma rühmaga 8. korrusel. Aknast oli vaade Dnepri jõele.

Kell üheksa sõime hommikust, kella üheks olime jõudnud poodi ja uurisime põnevusega, mida seal müüakse. Õhtupoole, kui olime just kusagile minema hakkamas, sai meile kõigile aga osaks šokk. Saime teada, et samal ajal, kui meie olime poes, oli Dnipropetrovski kesklinnas plahvatanud neli pommi ja seda vaid meist mõne kilomeetri kaugusel. Seepeale saadeti meid oma tubadesse. Hiljem selgus, et pomm oli plahvatanud ka ooperiteatri ees, kus me pidime õhtul esinema. Terves linnas keelati rahvaüritused ja ka mobiilside lülitati mõneks ajaks välja.

Ema kuulis nendest sündmustest uudistest ja püüdis mulle terve päev helistada, kuid see ei õnnestunud. Rääkida saime alles õhtul. Ema oli ehmatanud palju rohkem kui ma ise, sest ta luges, et vigastatute hulgas oli ka lapsi. Meie õpetajaga võttis ühendust ka konsul Ukraina Eesti saatkonnast ja küsis, kas meil on kõik korras. See päev meid enam kusagile ei lastud, tegime hotelli fuajees trenni ja olime oma tubades. Mõeldi ka sellele, et meid kohe Eestisse tagasi saata, kuid ei leitud sobivat lennukit, mille peale meid panna.

Järgmine päev saadeti meile kaitseks kohalikud turvamehed ja kuna pommid olid olnud prügikastides, otsiti ka kõik prügikastid läbi. Järgmisel päeval ekskursioonil osaledes ei saanud ma aru, miks on alati kiirabi seal kus meiegi– mõtlesin, et võib-olla on keegi viga saanud. Hiljem saime aru, et meie turvalisuse huvides sõitis kiirabi meiega igale poole kaasa. Kuna Dnipropetrovskis keelati kuni 2. maini kõik avalikud üritused ja kogu tantsufestival jäi ära, saime me vaid korra esineda ühes väikeses külakeses Dnipropetrovskist eemal. Kuna teised riigid plahvatuste tõttu tantsufestivalile kohale ei tulnudki, siis me olime seal ainsad külalised. Meie olemist taheti väga heaks teha ja seetõttu saime me ukrainlaste külalislahkust täiega omal nahal tunda. Meile jagati kingitusi ja lisaks toodi hotellitubadesse jooke. Turvamehed valvasid pidevalt hotelli ja politseinik sõitis meiega ekskursioonidele kaasa.

Viimased päevad koosnesid peamiselt söömisest (meile püüti ilmselt sisse sööta kogu festivalirahva toitlustamiseks ette nähtud söök), ekskursioonidest, poeskäimisest ja trennist. Viimasel päeval tantsisime me üle tee pargis, inimesed vaatasid meid, nagu me oleks mingid imelikud, sosistasid, itsitasid, filmisid ja tegid pilte.

Kokkuvõttes oli see siiski tore reis ja kõik lõppes hästi. Hea on teada, et sellises olukorras ei ole sa üksi ja püütakse teha kõik, et olukord laheneks hästi. Uudised pommiplahvatustest on üsna tavalised, kuid enamasti ei süveneta neisse kuigivõrd, kuna sellised asjad juhtuvad ikka seal, kus meid ei ole ja nendega, keda me ei tunne. Seekord saime omal nahal kogeda, mida tähendab olla peaaegu sündmuste keskpunktis.

Täpsemalt plahvatuste kohta loe siit ja siit.