Kirjatuvi reisikirjad

See oli vahetult peale kooli, kui leidsin enda meililt taaskord Piret Järvela kirja, kus õpetaja kutsus „hakkajaid Kinobussi tegelasi“  endaga kolmeks päevaks Saaremaale. Nähes juures märkust, et tegemist on viimase YoBaNa laagriga, andsin oma jah-sõna kõhklemata. Saatuse tahtel olid täpselt need kuupäevad (2-5. juuli) mul vabad. Ega siis midagi, enam nad vabad ei olnud.

29. juuni, vaid mõned päevad enne minekut  leidsin koolimeili postkastist ka kirja Kaisalt, Kinobussi koordinaatorilt. Kirjas oli täpne ajakava ja info Saaremaale saamisest, lisaks ka osalejate nimekiri. Märkasin seal ainult kahte tuttavat nime: Laurat paralleelklassist ja Lembitut, kellega tutvusin möödunud aastal kuunari  „Kajsamoor“ peal.

2. juuli hommikul kümme enne kella kümmet jõudsin Telliskivi Loomelinnaku ette. Helerohelise auto kõrval seisid juba õpetaja ja Laura, meie autojuhti Andrew Bondi veel ei paistnud. Sujuvalt liitusin nendega. Veidi peale täistundi sõitis suure hooga parklasse punane sõiduauto, muusika kaugele kuulda. Uksest astus välja triibulise pluusiga mees:
„Tere, mina olen Andrew!“
Piret Järvela tutvustas meid Andrewle ja peagi saimegi asjad autosse laaditud. Meiega pidi tulema veel Martiina Kinobussist. Õpetaja läks aga koju tagasi, oli vaja tütre eest hoolt kanda.
Sõitma hakkasime umbes veerand üksteist, Tallinnast saime minema aga peaaegu pool, sest Andrewl oli vaja autot tankida.
Sõit Virtsu möödus kiiresti, sest ka sõiduki kiirus oli ikka märkimisväärselt suur, kuid elusana me kohale jõudsime. Tee peal kuulsin ka  põnevat lugu, mis on Andrew Bondi perekonnanime taga. Eeldasin algul nime lugedes, et mees on inglise juurtega, kuid tegelikult on tema juured hoopis vene sugemetega.
Praam väljus meil täpselt kell 12, pool tundi hiljem maabusime Muhku. Oma sihtpunkti, Loode tallu Saaremaa kaugemas nurgas jõudsime kella kaheks.
Talus majutati tüdrukud peamaja teisele korrusele. Minu ja Lauraga paigutati ühte tuppa kolm Hiiumaa tüdrukut:  Annaliisa, Adeele ja Triin. Samal korrusel olid ka Meeli ja Marie Häädemeestelt ning Annabel ja Pilleriin Jõgevalt. Poisid majutati aga kõrvalhoonetesse.
Kui kõik olid kohal, pakuti meile lõunat. Loode talus olid muide minu arvates söögid päris head ja eestimaised.
Kella kolme paiku oli meil hoovi peal suurem kogunemine – tutvuti, seejärel jagati rühmadesse, anti grupisisesed ülesanded ja päeva lõpuks pidid (soovitatavalt) valmis olema stsenaarium ja storyboard. Mõlemad reaalikad olime Lauraga ühes grupis ja meiega liitusid Jõgeva tüdrukud. Jagasime kiirelt ära ka ülesanded: mina olin stsenarist (hiljem ka näitleja), Laura operaator, Annabel oli ka näitleja ning Pilleriin ekraanitagune abi. Meie film pidi olema psühholoogiline draama. Ta tuligi päris õudukas välja, kui olla aus.
Peale suurt tööhoogu saime ka õhtust süüa. Umbes kell üheksa oli meil taas suurem kogunemine, seekord aga söögisaalis. Kinobussi agarad töötajad olid ülesse pannud valge ekraani ja projektori ning toimus Andrew portreeõhtu. Külalisjuhendaja rääkis enda tegemistest filminduses ja vaatasime ka mitut tema teost. Õhtu jooksul saime veel maiustada moosi ja saiadega ning meile jagati kogu YoBaNa projekti kokkuvõtvad väiksed raamatukesed. Ka minu pilt oli sinna kahte kohta ära „eksinud“ kui nii võib öelda.
Tegusa esimese päeva lõpetasime oma voodites  magusas unes.

3. juulil ärkasime kell kaheksa ja aeglaselt kogunes rahvas hommiksöögiks alla.
Teine päev oli juba tegusam: pidime alustama filmivõtetega. Oma grupiga liikusime teiste juurest eemale ühte üksikusse majja, mida Laura oli märganud tee ääres. Saime päris väikese hulga kaadreid filmitud kuni kaamera aku sai tühjaks. Kui tolle maja juurde olime saanud veel Jõgeva tüdrukute juhendaja Liisi autoga, siis tagasi kõndisime jala. Õnneks ei olnud teekond pikk ja majutuskohta jõudsime umbes kaheks ehk täpselt söögiajaks.
Ka päeva teine pool möödus filmides. Seekord palusime Liisil end randa sõidutada. Õhk oli mere ääres soe ja päike paistis ka enamus ajast, kuid vahetevahel tuli mõni suurem tuulehoog. Töötamise vahepeal maiustasime ka metsmaasikatega. Operaatori kahjuks olime jätnud statiivi maha, kuid saime kõik vajalikud stseenid kaadrisse võetud ja Annabel sai isegi ujumas käidud. Riietega küll, aga siiski vees. Mitme toreda ja aktiivse tunni möödudes kutsusime Liisi endale taaskord järgi ja jõudsime enne päikese loojumist veel viimased stseenid Loode talu ümbruses ära filmida.
Õhtul, kui õhtusöök oli söödud, said huvilised saunas käia. Muidu oli vaba aeg ja meie veetsime selle küllaltki lõbusalt kuni peale kahteteist avastasime, et kõhud on natuke tühjad. Läksime siis Meeli, Marie, Annaliisa ja võib-olla veel kellegagi alumisele korrusele uurima, kas peremees on veel liikvel. Söögisaalis nägime vaid poisse arvutites mängimas, kuid õige pea märkasime liikumas ka täiskasvanuid. Kurtsime Kaisale oma muret ning ta tõi meile aidast küpsiseid, kommi ja mahla. Küsimusele, kas sellest piisab, tuli vastuseks peaaegu ühehäälne jaa. Oli ju järgmiseks õhtuks ka vaja midagi jätta.
Isu ära maiustatud läksin ühe paiku magama, teised jäid vist aga mingit filmi vaatama.

4. juuli oli kõige stressirohkem päev.
Hommikul ärkasime ja vaikselt vajusime taaskord sööma. Meie laud oli kogu aeg täis poisse nii Muhust, Hiiumaalt kui Tallinnast ning kõige krooniks ka Lilleküla Gümnaasiumi emakeele õpetaja Edward Kess, kuid seal oli ka päris tore istuda. Vahepeal käisid läbi üsna huvitavad teemad ja kõik olid üksteise vastu sõbralikud.
Veidi peale hommiksööki suundusime taas töömeeleollu. Päev oli seekord ka pilvisem ning jahedam, et kedagi ei kutsunudki monteerimast ära.
Mingi hetk peale hommikusööki saabus ka meie oma õpetaja Piret Järvela.
Vahepeal sõime lõunat, kuid tegelikult oli päev üsna üksluine. Meie rühmast oli monteerijaks Laura, seega oli teistel vabam olla. Jõgeva tüdrukud käisid marju korjamas ja mina suhtlesin teiste noortega.
Enne õhtusööki andis Laura monteerimise mulle üle, lisada olid vaja muusika ja lõputiitrid. Marie abiga saingi töö tehtud ning filmi tõmbama. Peale sööki seati aga taaskord ülesse suur valge lina ja projektor, seekord aga vaatasime oma laagri jooksul tehtud filme. Juhendajad andsid töödele oma hinnanguid ning vaatasime ka teisi laagri ajal valminud linateoseid. Kaisa tõi näksimiseks arbuusi, kommi ja küpsiseid ning õhtu jätkus üsnagi positiivses meeleolus. Jätsime hüvasti ka Andrewga, kes pidi töökohustuste tõttu suunduma tagasi mandrile. Peale seda vaatasime veel filme, mis meie, reaalikad, või Häädemeeste aktivistid väljaspool projekti on teinud. Õhtu lõpetasid huvilised aga suurelt ekraanilt õudusfilmide „Centipede“ erinevate osade vaatamisega ja õpetajad-juhendajad taaskord saunaga.

5. juuli oli hommikusöök palju nukramas meeleolus.
Peale sööki pakkisime asju, istusime allkorrusel ning vestlesime ja umbes kell üksteist lahkusime. Deekord läksime meie, realistid Miku autoga. Suundusime jälle Kuresaarde ning sealt võtsime kursi Kuivastusse. Praami peal õnnestus viimast korda kohtuda Meeli ja Mariega. Peale pooletunnist sõitu jätsime ka nendega hüvasti, sadamas lahkus meie autost Laura. Virtsus sõitsime korra ka tanklasse ning ülejäänud tee Tallinna suunas möödus rahulikult.
Pealinnas jätsime Nõmmel hüvasti Piret Järvelaga ning mind sõidutas Mikk Hipodroomi juurde. Sealt vinnasin oma seljakoti taaskord selga ja jalutasin vaikselt sooja ilma nautides koju. Hoolimata nukramast hommikupoolikust möödus ülejäänud päev positiivsetes toonides. 🙂

Filme saab vaadata Youtube-st: http://www.youtube.com/user/kinobuss (pealkirjadega: “Lõpmatuse 13”, “Kivikummardaja”, “Must Õudus” ja “Aken Maailma”)
Valik pilte: http://kinobuss.ee/pildid-3/juuli-2012-yobana-filmilaager-2012/