Tallinna Reaalkool - Kirjatuvi reisikirjad » Blogi arhiiv » Neli neiut ja nelikümmend kilomeetrit

Neli neiut ja nelikümmend kilomeetrit

Aeg: 3.-5. juuli

Matkajad: Laura, Hanna Reti, Carmen ja Greetel Joanna

Marsruut: Aegviidu- Ardu

Pikkus: 40 kilomeetrit

Oli 3. juuli ja kell oli veerand üheksa, kui me kohtusime nelja neiuga Balti jaama perroonide alguses. Hommik oli suvekuu kohta varajane, aga kõigil oli lisaks unele silmis ka eriline helk, umbes nagu siis, kui jõululaupäeval Jõuluvana uksele koputab. Meie teekond algas uues oranžis kõigi mugavustega euroopalikus rongis. Tunni aja pärast olime Aegviidu rongijaamas ja sammusime reipalt RMK Aegviidu looduskeskuse poole. Looduskeskus avati kell 10. Pagan. Nojah, mis seal ikka, metsa äärest paistab uhke puust värav, mis ilmselt on matkaraja algus. Leidsime looduskeskuse avatud näitustekuurist mõned Kõrvemaa piirkonna kaardid ja hakkasime jälle reipalt astuma. Kõndinud kaheksa minutit, jõudsime kohta, kus laudtee lõppes ning edasiminekuks oli valida mitu tallatud rada. Segaduses matkasellid, nagu me olime, üritasime otsida juhiseid segastelt kaartidelt ja nutitelefonist, kuid abi sealt ei leidnud. No tore, kohe alguses oleme eksinud… Kaks meist jäid siis koos seljakottidega metsa ja kaks kõndisid kaheksa minutit tagasi looduskeskusesse abi ja paremaid kaarte küsima- kell oli saanud kümme. Keskuses anti meile mitu väga head kaarti.

„Ja me alustame siit puust väravatest, eks?“ küsisime, mainimata, et olime sinna suunda juba läinud.

„Oh ei, see on meil lihtsalt üks väike õpperada. Alustuseks lähete teisele poole, mööda Piibe maanteed.“

Ma ei kujuta ette, millised olid meie näod pärast seda teadaannet. Marssisime siis kaheksa minutit kahe mahajääja juurde tagasi, võtsime seljakotid ja marssisime kaheksa minutit jälle looduskeskuse juurde. Lõpuks olime leidnud õige tee ja alustasime päriselt oma matka.

Olgugi, et algus ei olnud paljulubav, ei olnud kellegi tuju langenud. Ainuke, mis oli veidi raugenud, oli Laura jõud. Jõudsime esimese ja ühe uhkema RMK telkimiskohani – Nikerjärve lõkkeplatsile. Tegime lühikese puhkepeatuse ning läksime edasi. Edasime tee möödus üsnagi valutult (kui tohutute parmude hammustusi valusateks mitte lugeda) ning peagi olime Mägede lõkkekohas, 10 km kaugusel oma matkatee algusest. See oli ühe endisse liivakarjääri rajatud ujumiskoha kaldal. Sõime seal oma esimese lõunasöögi, pakkisime asjad kokku ning jätkasime teekonda. Edasine plaan oli kõndida veel 8 kilomeetrit ja ööbida Kalajärve äärses lõkkekohas. Pärast lõunasööki ei olnud aga samm enam nii reibas, 13-kilosed seljakotid muutusid aina raskemaks ja kilomeetrid möödusid aina aeglasemalt. Enese ja teiste lõbustamiseks pakkus Laura välja, et ta võib meile raamatut lugeda. Miks Laural matkal raamat kaasas on, kotid on ju niigi rasked? Tuli välja, et raamat oli tegelikult üks parimaid asju, mida oma lõbustamiseks kaasa võtta ja tegi tee palju kergemaks. Niisiis lugesid Laura ja Hanna Reti meile matka jooksul kordamööda ette „Suurt Gatsby’t“. Vahepeal tegime ka mustikate ja metsmaasikate söömise pause (marju oli murdu), ajasime metsikuid parmuparvesid laiali ja ootasime Laurat järgi, kes oma kahe seljakotiga teistest pea alati 10 meetrit tagapool kõndis.

Matkatee viis meid läbi Valgehobusemäe spordikeskuse, kus täitsime tühjenenud veepudelid ja plaasterdasime esimesed villid jalgadel. Sellele järgnes matka kõige ekstreemsem osa, kus pidime läbima umbes 2 km pikkuse tee täielikus ürgmetsas, kus rada oli täis sügavaid mudamülkaid. Kõige rohkem kannatas hanerea esimene (see muutus hiljem reegliks)- Hanna Reti sai jalad korralikult märjaks. Lõigu läbinud, ohkasime kergendunult. Peagi jõudsime kohta, kus keset matkateed voolas jõgi. Ei mingit laudteed, silda… Kas me oleme tõesti vales kohas ja peame jälle mudamülgastest läbi sumpama? Ainult mitte seda! Peatusime, pidasime aru, võtsime botased jalast, käärisime püksisääred üles ja jalutasime läbi jäiselt külma jõe. Algul hirmutavana tundunud ettevõtmine kujunes üheks matka mõnusaimaks hetkeks. Haudunud jalad lausa nurrusid peale külma vett. Kirjeldamatult hea tunne.

Olime juba päris väsinud, kui lõpuks jõudsime Kalajärve lõkkekohani. Lootused telki pikali viskamisest aga purunesid. Keegi oli juba telkimiskoha hõivanud. Pettunult pistsime jalad Kalajärve, pidasime plaani ning võtsime eesmärgiks kõndida veel 3 kilomeetrit, et jõuda järgmise lõkkekohani, lootusega, et see on suurem ning seal jätkub meile ruumi. 3 kilomeetri pärast jõudsime Noku lõkkekohani (ükskõik kui mitu korda me seda nime ka kaardilt ei lugenud, see oli IGA KORD naljakas). Nokus oli kaks lõkkeplatsi, mis mõlemad olid hõivatud, kuid edasi käimiseks olime me liialt väsinud ja panime oma telgi üles lõkkeplatsidest veidi eemale mändide alla. RMK lõkkekohad olid kõik tõesti väga populaarsed. Õhtustasime telgi ees. Taamalt telkimisplatsilt kuuldus peopidamise hääli- noorte sägade hõikeid, õllepudelite avamise hääli, halba muusikat. Mõne aja pärast möödus meist kaks naerusuist noormeest. Rullisime magamiskotid lahti ja uni tuli kohe, kui pea kokkuvolditud käterätikut puutus. Natukese aja pärast ärkasime kõik unesegastena, sest kuulsime, et Hanna Reti räägib. Kas ta on kuutõbine? Kellega ta räägib? Hanna Reti, kes magas telgiuksele kõige lähemal, pööras end meie poole, silmad nagu tõllarattad, ning seletas väriseval häälel: „Meie telgi ees istus mingi mees!“ Üks piduline kõrvalolevalt telkimisplatsilt oli tulnud meie telgi juurde, teinud selle ümber tiiru ja kükitanud siis telgisuu ette maha. Hanna Reti, kes oli kogu selle aja ärkvel olnud, tajus olukorra veidrust, võttis julguse kokku, tõusis istuli ja kõnetas meest:

„Mida sa teed siin?“

„Ma mõtlen.“

„See on natuke imelik, et sa siin meie telgi ees mõtled.“

„No head ööd siis,“ ütles mees viimaks ning lahkus nilbe kulmukergitusega.

Miskipärast on öösel alati kõik asjad vähemalt üheksa korda hirmsamad ning meie fantaasia ei tundnud piire. Kartuses, et mehed võivad uuesti meie juurde tulla ja kes teab, mida teha, hakkasime tegema ettevalmistusi ülejäänud ööks. Otsisime valmis oma asukoha koordinaadid ja mõtlesime valmis hädaabikõne teksti. Mina panin magamiskotti telefoni, Hanna Reti padja kõrvale panime pipragaasi ja Laura padja alla taskunoa. Plaanisime vahetustega ülal olemist, kuid otsustasime lõpuks, et homseks 20 kilomeetri pikkuseks matkaks peavad olema kõik välja puhanud ning ronisime värisedes oma magamiskottidesse. Ma ei tea, kuidas teistega oli, aga mina sain sel ööl magada väga vähe…

Keegi ei tulnud meid enam öösel tülitama, hommikuks oli pidu lõppenud ja pidulised kadunud. Hommikusöögi ajal rääkisid kõik oma öistest hirmumõtetest, millest teiste huvides öösel rääkida ei julgetud. Laura tunnistas, et arvas, et noormehed pidasid võistlust, kes enne neli maharaiutud pead meeste peoplatsile toob. Saime kõvasti naerda nii fantaasiate kui ka öösel tekkinud paanika üle, sest arvatavasti tahtsid noormehed meid lihtsalt peole seltsi kutsuda. Olgu, kuidas oli, ei tahtnud me siiski Noku lõkkeplatsil enam eriti kaua aega veeta ning otsustasime süüa hommikust tee peal.

Noku asus Kakerdaja raba matkaraja vahetus läheduses. Kilomeetri pärast olime kohal. Hommikuselt unine Kakerdaja raba oli tõeliselt lummav, see oli meie matka tipphetk. Sõime laukajärve ääres hommikusööki. Elu parimat hommikusööki. Sinised liblikad tiirutasid meie ümber ja maandusid meie kätel, eemalt kostis lindude ürgset kisa. Kui teil eksisteerib nimekiri asjadest, mida te elus tahate kindlasti teha, siis märkige sinna kindlasti üles hommikune matk Kakerdaja rabas! Edasi kõndisime paljajalu, sest osa laudteest oli vee all. Esimene hanereas kannatas jälle kõige rohkem- Carmeni jalad olid pärast pinde paksult täis.

Meie matka teine päev oli kõrvetavalt palav ja mis seal salata, käia oli väga raske. Kuumus väsitas, lihased ja villid valutasid, kõik olid vaiksemad kui esimesel päeval. Tunne oli taevalik, kui saime jalad pista külma Jägala jõkke. Veevarud olid tublisti vähenenud ning seepärast küsisime ühest suuremast majapidamisest vett. Kolm väikest paljast tüdrukut silkasid hoovi peal ringi ning perenaine oli väga imestunud, et neli noort tüdrukut ilma ühegi poisita matkavad. Päeva lõpuks pidime jõudma Paunküla veehoidlani. Olime kõndinud 20 kilomeetrit kõrvetava päikese käes, kuid kui veehoidla paistis, möödusid viimased 200 meetrit ahvikiirusel. Me viskasime seljakotid seljast ja jooksime vette. Kõigil oli näol veidi kummaline irve ja hirmus hea oli olla. Matk oli põhimõtteliselt läbi. Kolmandal päeval pidime kõndima poolteist kilomeetrit. Köömes!

Veehoidla kõrvale parklasse rajatud telkismisplatsil veetsime viimase öö, kus kõrvalplatsil ööbinud meesterahvas jälle meid meelalt uudistama tuli. Õnneks läks mees õhtul kalale ning eelmise öö sekeldused ei kordunud.

„Palju õnne sulle! Palju õnne sulle! Palju õnne, kallis Greetel, palju õnne sulle!“

Kolm unist lauluhäält äratasid mind nii üles. Oli matka kolmas päev ja minu sünnipäev. Peale viimaste toiduvarude hävitamist hakkasime Ardu poole jalutama. Seal istusime Tallinna bussi peale ning sõitsime kodulinna tagasi. Ilusti riietatud viisakad kaasreisijad vaatasid meid veidi umbusklikult, sest meie olime kolm päeva kasimata. Bussijaamas ootas Hanna Reti armas ema meid šokolaadi ning soojade kallistustega. Läksime kodudesse ning peale dušši oli tunne puhtam kui ei kunagi varem. Järgmisel aastal lähme kindlasti uuesti matkale, aga siis võtame igaks juhuks mõne poisi ka kaasa…

Greetel Joanna

Fotode autorid Laura, Greetel Joanna