Kirjatuvi reisikirjad

Pariis seostub romantika, kunsti ja arhitektuuriaaretega. Tulede ja miljoni võimaluse linn. Kes poleks näinud filmidest armastust esimesest silmapilgust Eiffeli torni all või Seine’i jõe kaldal, kuulnud Louvre’st ja Mona Lisast või lugenud Victor Hugo romaani “Jumalaema kirik Pariisis”. Kes on käinud, ihkab tagasi. Kindlasti on see suhteline, sest igal asjal on mitu tahku, kuid mis võiks olla see tõmbepõhjus, et Pariisist räägitakse hing täis härdust ja igatsust? Enne reisi öeldi mulle: “Mu unistus on sõita ühel kaunil päeval Pariisi ja süüa austreid Eiffeli torni all.”

27. juunil pidigi algama mu viiepäevane seiklus hurmavas Pariisis koos parima sõbrannaga. Läksin juba 26. õhtul tema juurde: lennuk pidi väljuma kell kuus hommikul. Esimesel päeval Pariisis, peale 20 minutit lennujaamabussiga seismist (just nimelt seismist, sest maapealne liiklus oli üks massiivne ummik), rongi, kolme metroo ja suurte kohvritega läbi igas suunas sagivate ja tunglevate rahvahordide hotelli rändamise, läksime näljastena kui hobused sööma. Valisime selleks esimese kohvik/restorani hotelli läheduses. Olin eelnevalt juba oma tädi käest kuulnud, et portsjonid on suured ja hotellitoad nii väikesed, et kohvritki pole ruumi avada, nii hull asi ei olnud siiski, kohver mahtus ilusti ära ja ruumi jäi ülegi, isegi kaasaja mugavused nagu telekas, minibaar ja puhur olid olemas, selle kasulikkusest jahedas ilmas saime alles teisel ööl aru, sest lahtise aknaga magamine oli täiesti võimatu, sama hästi oleks võinud ööbida raketibaasis. Tellisime kõik endale ahnelt salati, et ega see nii suur ikka olla saa… kuni see meie mõistes vaagnaga lauda kanti. Esmamulje oli suurepärane:  niivõrd multikultuurne ühiskond, abivalmidus ja viisakus ning muidugi peamine – paras annus salapära ja romantikat. Kurguni täis, käisime Eiffeli torni (Le tour d’Eiffel) juures ja nagu oodata oligi, oli see totaalselt ülerahvastatud. Kuid see oli täiesti põhjendatud, sest Eiffel on arhitektuuri ja tehnika vapustav suursaavutus: 324 meetri kõrgune 1889. aastal valminud torn tähistamaks Prantsuse revolutsiooni 100. aastapäeva. Kahtlemata oleks maailm jäänud ilma suursugusest ehitisest, kui see oleks 20 aastat pärast valmimist maha lõhutud, nagu algselt plaanis oli. Vaade tipust oli ootuspäraselt jahmatavalt kaunis. Külastasime ka Invaliidide haiglat ja kuppelkirikut (Le Dôme des Invalides), mille lasi Louis XIV rajada 1670. aastal sõjas haavata saanud sõduritele. See on viimseks puhkepaigaks Napoleon Bonaparte’le, kes on maetud sarnaselt Egiptuse vaaraodele: säilmed on kuue kirstu sees. Vaatamata ei jäänud ka Aleksander III sild (Pont Alexandre III), Jumalaema kirik (Cathédrale Notre Dame de Paris), mis on üks tuntumaid gooti stiilis katedraale (kohustuslikud vitraažid ja roosakna vaatasime ka oma silmaga järgi), ja Orsay muuseum (The Musée d’Orsay), mis valmis 1986. aastal raudteejaamana. Öösel käisime uuesti Eiffeli torni juures, sest olime kuulnud selle jalustrabavast valgustusest. Suurejooneline oli see tõesti, selle paigaldamiseks läks viis kuud, 25 mägironijat, 20 000 lambipirni, 40 kilomeetrit juhtmeid, 60 tonni erinevaid metallosi, 120 kilovatti jõudu ja 4,55 miljonit eurot.

Teisel päeval sõitsime kohe hommikul metrooga Louvre kunstimuuseumisse (The Musée du Louvre), mille ehitust alustati juba 1190. aastal ja kuni 1682. aastani oli see kuningate elupaigaks. Muuseum sai sellest 1793. aastal. Nägime oma silmaga kõmulist Leonardo da Vinci “Mona Lisat”, mis polnudki nii suur, nagu olin alati arvanud, vaid maali mõõtmed tundusid suurel seinal üllatavalt väikesed. Võib-olla tundus see nii tagasihoidlik ka vahemaa tõttu, sest seda kuulsat maali kaitses klaas ja kümnemeetrine kaitsebarjäär, ja selle vastasseinas oleva Paolo Veronese “Kaana pulma” hiiglaslike mõõtmete tõttu. Muidugi ei jäänud kiikamata ka Milo Veenuse “Aphrodite”, Jacques Louis Davidi “Napoleoni kroonimine”, Hammurabi seadustekogu, Samothrake Nike ja paljud teised. Rahvast oli muidugi enam kui küllalt ja juba natukese aja pärast oli tunne, et tahaks enda ümber mulli tekitada, et keegi alatasa jala peale ei astuks, küünarnukiga ribidesse ei lööks ega kuklasse hingaks. Pärast läksime veel Napoleoni võitude mälestamiseks ehitatud Triumfikaare (The Arc de Triomphe de l’Étoile) ja linna kõrgeimas paigas, Montmartre linnaosas asuva Sacré-Cœuri basiliski (La Basilique du Sacré Cœur de Montmartre) ja Moulin Rouge kabaree (Le Bal du Moulin Rouge) juurde. Seal sattusime kimpu kohalike mustanahalistega, kes üritasid elu hinnaga meile käepaela maha parseldada. Õhtul jalutasime mööda Pariisi kõige kuulsamat avenüüd – Champs-Élysées (The Avenue des Champs-Élysées).

Kolmandal päeval külastasime Ooperiväljakut (The Place de l’Opéra), kus kohtuvad Pariisi kaheksa kõige tähtsamat tänavat, ja Pariisi ooperimaja (The Palais Garnier), Lafayette galeriid (The Galeries Lafayette), mille ukse ees pihustas üks eriti agar müüja meid kohutavalt tugeva parfüümiga üle, nii et köhides ja silmikissitades uksest sisse ronisime, tudengi- ja boheemlaspaika Ladina kvartalit (Quartier Latin), seal asuvat Panthéoni (The Panthéon), kuhu on maetud Prantsusmaa suurkujud (Voltaire, Victor Hugo, Émile Zola jpt), Shakespeare raamatupoodi (Shakespeare and Company). Läksime uuesti Cité (Île de la Cité) saarele, et näha endist piiskopi- ja kuningalossi Püha kabelit (La Sainte-Chapelle de Paris) ja Pariisi kohtumaja (The Palais de Justice).

Neljandal päeval käisime Concorde’i väljakul (The Place de la Concorde), mille keskel asub Luxori templist pärit Egiptuse obelisk ning ümber kaheksa Prantsuse linna sümboliseerivat kuju, ja Disneyland’is, mis oli oodatust palju igavam, sest hinnad olid metsikud, järjekorrad otseses mõttes kilomeetrites ning tegevust oli seal ainult noorematele või vastarmunutele, kellel polnud vahet, mis järjekorras saavad üksteisele 50 minutit silma vaadata.

Viiendal päeval ehk tagasisõidupäeval, 1. juulil läksime varahommikul Versailles paleesse (Le château de Versailles). Kuna oli esmaspäev ja sel päeval on muuseumid suletud, v.a Louvre, siis saime jalutada aias, mis on tõeline meistriteos: mütoloogiliste tegelaste skulptuurid, purskkaevud, mis sümboliseerivad aastaaegu, tiigid, labürindid, roosast ja valgest marmorist Suur Trianon ning Väike Trianon. Pärast tegime aega parajaks laste lõbustuspargis (Jardin d’Acclimation). Lennuk Soome pidi väljuma 19.00, kuid hilines tund aega. Lootsime, et Soomes teine lennuk ootab meid, et Eestisse lennata, kuid ei oodanud ja saime veeta öö Hiltoni hotellis, nautides kõiki mugavusi. Lisaks saime igaüks 17-eurose kinkekaardi lennujaamas õhtu(öö)söögi ostmiseks, selle eest ostsime sõbrannaga kõike muud kui vajalikku, sh nonparellid, roheline tee, kolm banaani ja keefir, sest mis õhtust sa ikka pool kaks öösel sööd. Hommikul tulime esimese lennuga, mis väljus 6.30, kohe Eestisse.

Köögikultuur on midagi oivalist: see on kui kunst. Juustudest, mida on üle 400 sordi  (tuntumad neist Camembert, Brie de Meaux, Roquefort) on kindlasti paljud kuulnud, juustuvalik on ka esimeseks magustoiduks. Tuntud sümbol on saiad, mida müüdi absoluutselt iga nurga peal: croissant, baguette, ficelle, boule, brioche, fougasse, faluche, pain de mie, pain de campagne. Kui meie, põhjamaalased võime süüa palju liha, siis prantslased söövad päev otsa saia ja on ikka pisikesed kribalad. Toit on garneeritud imetlusväärselt ja säärast meistriteost justkui ei raatsigi süüa. Prantslased valmistavad keelt alla viivaid kreppe (Crêpes), brüleekreemi (Crème brûlée), lahtist pirukat (Tarte tatin), ekleere (Éclairs) ja sufleed (Soufflé). Proovimata ei jäänud ka prantsuse-sibulasupp (Soupe à l’oignon), Burgundia pada (Boeuf Bourguignon), Prantsuse köögiviljahautis (Ratatouille niçoise) ja pardikoiva confit (Confit de canard) ja gratineeritud austrid (Huîtres gratinées). Prantslased on tuntud konna- ja teoõgijad. Eks üritasime meiegi nendega sammu pidada: konnakoivad Lyon’i moodi (Grenouilles à la Lyonnaise), Burgundia teod (Escargots à la Bourguignonne). Parim oli muidugi see, et hotelli kõrval oli kohe puu- ja köögiviljakauplus, kuhu me iga hommik värske kauba järgi suundusime, ja see tunne ning lõhn, kui lõikasid lahti mango või avokaado, mis lausa voolas mahlast (avokaado muidugi ei voola mahla, küll aga mango), ja asusid seda lusikaga sööma.

Kultuuri oli palju ja juba kolmandal päeval, kui nägin midagi, mille peale suu lahti vajus, panin selle targalt kinni ja mõtlesin, et see on ju Pariis ja need on prantslased. Kõik hooned on viimseni viimistletud ja täis kõikvõimalikke nikerdusi ja kujukesi, midagi oli alati üle kullatud kui mitte puhtast kullast jne jne jne. Ma olin kaks aastat ema tungival soovil õppinud prantsuse keelt, kuni jätsin selle pooleli. Nüüd kavatsen jätkata oma õpinguid, sest loodan, et mu elutee viib mind tagasi Prantsusmaale, osake minust jäi kindlasti sinna.

Laura

Postitatud: Pühapäev, 14.07.2013 kell 01:30 Kategooria: reisikirjad. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0