“Reaalne kaamera: Nädal” ehk 133. lennu tormilised viis päeva
Aprillikuu kolmas nädal algas 133. lennule kauakardetud eesti keele riigieksamiga. 16. aprillil kell 9.30 olime kõik GAG-i vanas, vaimses ja väärikas hoones valmis endast enam-vähem parimat andma ja pärast eksamit võimalusel härra Aguri püsinäitust “Meie kooli 100 orelit” kaema. Eksamiruumis saime aru, et:
a) “Öölaps” on väga kaunis laul (vt eelmine postitus)
b) Kristi Koit hoiatas põhjusega meid valvava komisjoni eest – meile määratud tädi lubas aega tahvlile kirjutamata poolel klassil juba tööd tegema hakata, hiljem mustandipaberi otsasaamisel keeldus ta teistele rohkem andmast. Õnneks olime piisavalt julged, et enda õiguste eest võidelda (oleks me Veskimetsa tundides ka nii vaprad olnud…)
Mona oma loomulikus olekus: segaduses ja püüab paaniliselt koolist põgeneda
Teisipäeval jooksime kõik võimalikult kiiresti kooli, et keegi tänaval hullumajja ei helistaks ja kadunud klientide kohta ei küsiks – käes oli tutipäev. Nii Piret Otsa kui garderoobitädi kui koolikaaslased manitsesid, et me… eeeee…. vist manitsesid, et me võimalikult palju veepüstolitega mängiks, sest ujuv koolimaja on iga koristaja unistus. Meie kooli külastanud välismaalastel esiteks vedas, et nad läbimärjaks ei saanud ja teiseks jäi ilmselt Eesti koolide lipulaevast väga omalaadne mulje.
Maarja mitte ainult ei söönud oma pulgakommist vilet, vaid mängis keset matemaatika tundi kõvasti (ja valesti) mingit lugu, mille me vist pidime ära tundma?
Jah, Sten räägib oma kaisukaruga.
Kolmapäeval saime võimaluse tõestada matemaatikaõpetajatele, et me ikka üldse ei oska mitte midagi. Õpilaste lemmikülesanne oli vaieldamatult II osa tekstülesanne, kus LAUDADE kohta antud info põhjal pidi leidma KAPPIDE arvu. Ehk siis ülesanne á la “Tõnul on kolm õuna. Leia Mari vanus, kui tulnukas on lilla.”
Neljapäev oli kõige rõõmsam/kurvem päev meie koolielus – lõpukell. Kui olime koolmajja jõudes juba täiesti higised ja väsinud rahvariietes olemisest, suundusime mitte kõige parema ventilatsiooniga aulasse aktusele, kus kõnet pidasid direktor Ene Saar, kes taas kord suutis oma kõne suurepäraselt seostada igaaastase teatrireisiga, meie armas klassijuhataja Natalja Sinjukina ning C klassist Karl Mihkel Pohga. Aktuse raskeimaks ülesandeks osutus 1. klassi jütsidele mitte peale astumine – nad on nii pisikesed! Pärast lahkumise laulu suundusime ketina klassidest läbi jooksma, kusjuures vahepeal tekkis tempo tõustes tunne, et viibid mingis keskaegses tapariistas, kus su käsi informatsiooni kätte saamiseks välja venitatakse. Linna vahel joostes olid hirmsaimad hetked võib-olla üle tee minemised, sest meie oleme küll “üks kõikide, üks kõikide”, aga autojuhid on pigem “kui mul on roheline tuli, siis nui neljaks, ma hakkan liikuma, tühja nendest viiekümnest rahvariides hullust”. Asja ei teinud paremaks ka see, kui esimest korda teed ületades Uku, selmet kontrollida, kas kõik on TIK-ist väljunud, lihtsalt hüüdis: “MINA NÜÜD LÄHEN!”, tirides kogu enda taga olevat jono julmalt kaasa. Aga kõik jäid ellu! Vist?
Pärast linnas ringi jooksmist ning kümnete Aasia turistide iPadide ees poseerimist anti meile mõni minut, et oma kodinad kokku korjata ja siis vabaõhumuuseumisse suunduda. Kui olime end Tallinna Ãœhistranspordi bussi pressinud ja juba vaikselt liikuma hakanud, märkasime Solarise juures ühte eksinud Robinit, kes ei suutnud meie bussi tuvastada ega ka oma telefoni vastu võtta. Paariminutilise karjumise ja oigamise tulemusena juhtis reaalika süda Robini õige bussi juurde, millel järgnes hiiglaslik aplaus – see polnud esimene kord, kui meid sellel nädalal tänaval hulluks peeti.
Vabaõhumuuseumis oli vist kõige lõbusam Piret Otsal, kes andis meile lahkelt võimaluse 3 MINUTIT süüa ning suunas meid siis juba saali keskele, et tuhandeid vanaaja kosja- ja muid laulumänge mängida. Vahepeal läksime õue, et natuke hingata ja ühispilti teha, mis lõppes viie õpilase porimülkasse kukkumisega (tuleb välja, et meie tulevastel riigikaitslastel on raskusi pingi peal istumisega). Taas kord olime jõudnud 3 minutit rahulikult jalutada, kui Otsa – “AE-AE” – meid tantsima kutsus. Lõpuks lahkusime Rocca al Marest, et vaadata, kuidas kulgeb Haabersti risti ehitus ning jõudsime enamasti kõik elusate ja pisut vähem tervetena õnnelikult kooli juurde tagasi.
Te ei kujuta ette, kui palju 133b tüdrukud vaeva pidid nägema, et end sellele õrrele upitada. Alles siis, kui pildid vaevaliselt tehtud said, märkasime, et teised klassid olid leidnud palju ilusama tausta tuuliku näol, kuhu polnud vaja ronidagi…
Ilus pilt, eksole?
Imestagem, et üldse mõne pildi tehtud saime, sest need viis isikut esiplaanil suutsid end pingil istudes ümber ajada. Õnneks olid kõikide rahvariided vist laenutatud, nii et ükski vanavanaema sopakollide pärast kreepsu ei pidanud saama.
Panite tähele, et pealkirjas mainisime viit päeva, kui seni on ülevaade ainult neljast? Teil on õigus. Viiendana väärib mainimist 23. aprill – esmaspäev, kui ligi 50(!) 133. lennu poissi ja tüdrukut kõik kella 16.00 ja 19.30 vahel Sõpruse rahvariidelaenutusse tormasid, et oma kostüümid tagasta. Suur tänu Sõprusele, kes oli lahkelt valmis poolesajale rahvariidevõhikule oma riideid usaldama, mis siis, et mõni (vt viimane pilt) neid pisut väärkohtles. (Mõte tulevikuks: teil võiks laenutuses mingi mõistete kaart olla, sest kohati tundus, et rahvatantsijatel on oma salakeel, millest mugud mitte midagi aru ei saa…)
Tänud piltide eest Anettele, Eesti Rahvusringhäälingule, sellele tädile, kes meid alati pildistab, ja nendele kahele poisile, kes lõpukella päeval meie kõrval kaameraga vapralt jooksid.
© 2024, 133b