132b

25. mail käisime me lennuga Vargamäel. Ilm oli väga eeskujulik, mis tegi tuju ja olemise otšen mõnusaks. Mõnigi sai värske õhu mürgituse või D-vitamiini üledoosi xd. Nii bussis kui ka kohapeal veetsime me aega põhiliselt ainult oma klassi keskel, mis oli tore, sest A ja C klass ei ole nii kihvtid xd. Jõudes Tammsaare muuseumi näidati meile Andrese ja Krõõda elamut ning tutvustati tolleaegseid igapäevaesemeid. Vaatasime ka üle aidad ja saunaliste elamu ning kaevu, kust Mäe rahvas vett tõi. Kiikusime veidi aega külakiigel, mis näis pisut ebastabiilne, aga see ei peletanud eemale meie klassi vägilasi. Usinamad punusid ekskursiooni käigus võililledest pärjad, mis muutis olemise veelgi hedonistlikumaks. Sõitsime bussiga sööma, kus pakuti kardulat, kanaliha ja peedisalatit. Söönud-joonud, asusime me rabamatkale loodust nautima. Raba vahel oli tõeliselt kaunis ja maaliliine. Hanerivis astusime me tervelt 5 ja pool kilomeetrit, kuni jõudsime tagasi Vargamäele. Seal usaldati just meile draamaülesanne – mängisime tervele lennule ja õpetajatele ette stseene Tammsaare loomingust. Järvela sõnul saab meid selliste asjadega lihtsalt usaldada (we da bestest). Kõigi hea tuju tegime me oma lustakate esitustega veelgi paremaks. Tõestamismeeleoludes Mikael elas rolli nii sisse, et ka mõnigi eesti tippnäitleja oleks kade olnud. Publiku pettumuseks ja Kristiinia õnneks ta siiski Ukut ei suudelnud :(((. Sellegipoolest sai Mikael Järvelalt kutse läbi viia Pireti 100-ndat sünnipäeva. Kutse tuli küll enne esinemist, kuid positsiooni kinnitamiseks tegi Mikael ka seekord tugeva etteaste. Teised olid ka väga tublid ja lõbusad ja märksa sirgemad. Peale esinemist tulimegi tulema. Meeleolukas päev vabas õhus oli mõnnaks vahelduseks koolitööst. Veel viimased pingutused ja ongi juba suvi – parim aeg tõestamiseks.

Raul

Mina olen juba pea 10 aastat oodanud seda erilist päeva, mil mulle pistetakse sõrme see imelikult kuulsusrikas ja imepäraselt uksiavav hõbedane rõngas. Ma ootasin isegi seda päeva, mil ma saaksin valida välja õige suuruse oma tulevase sõrmuse jaoks. Ma ootasin neid rohkem kui midagi muud. Ning nad saabusid. Need päevad saabusid nagu saabuvad kõik päevad. Ja need olid erilised – täpselt nagu oodatud ja veelgi enam. Sõrmusesuurusevalimine oli küll teostatud suhteliselt möödaminnes ja ilma erilise emotsioonita, kuid see oli esimene hetk, kus jõudis päriselt kohale, et ma olengi Tallinna Reaalkooli 11. klassi jõudnud ja et ma saangi päris oma sõrmuse ning ei peagi enam teiste omasid salamisi proovima ja imetlema. Sellest hetkest algas ka üsnagi märkamatu, kuid aja jooksul kasvav hinges värelev ootusärevus.
9. oktoobri õhtul jõudiski kätte see kauaoodatud sündmus – sõrmustepidu, mis sel aastal toimus Hopneri majas.
Ma ei hakka kirjeldama, mis täpselt toimus Hopneri maja vanade seinte vahel, kuna need, kes on selle läbi elanud, teavad umbes-täpselt, mis seal toimub, need, kellel see veel ees seisab, saavad ise sealsetest toimingutest teada ning need, kel ei ole ega tule kunagi võimalust seda kogeda – need ei peagi täpselt teada saama, mida ja miks seal tehakse. Põhiline on see, et sõrmus on nüüd igal 132. lennu  õpilasel sõrmes, mustkuldne kaheteistkümne kuldse sakiga koolimüts peas ning pintsakureväär veel tühjana ootamas kannatlikult komplekti viimast osa – koolimärki.

16. detsembril säras kogu Tallinna Reaalkool värvilistes tuledes ning ruumides liikusid ringi karvased ja sulelised olendid. Koolis oli vallandunud tõeline tsirkus, kust ei puudunud ei liumäed ega suhkruvatt. Laval esinesid kõikvõimalikud tsirkusetegelased klounidest akrobaatideni ning loomulikult oli õhtu tippsündmuseks õpetajate etteaste, mis suutis taaskord oma iroonia ja humoorikusega täpselt naelapea pihta lüüa.
132.B õpilased muundusid miimideks ning tõid lavale maailma esiettekandes suurepärase miimide rap-battle’i, mille võitja sai auhinnaks juba eelmisest aastast tuntuks saanud sini-kuldse ussikese. Auhinna andis üle armastatud klassijuhataja Ege Miim.

Peale esimest koolipäeva oleme harjunud juba spordiriided tolmust puhtaks kloppima ja vaimu valmis panema, et järgmisel päeval, 2. Septembril ilusti dressid selga tõmmata, tossupaelad kahekordse sõlmega kinni siduda ning Hiiu staadionile spordipäevale minna, kuid see aasta oli see pikaaegne traditsioon rikutud ja ärev võistlushimu pidi kripeldama iga õige reaalika sees lausa kaks esimest koolinädalat.
Nimelt 11. Septembril jõudis viimaks kätte Reaalkooli spordipäev, mis jällegi ebatraditsiooniliselt toimus hoopis Kalevi staadionil. Palju oli selles päevas küll harjumuspärast, nagu tüdrukute pallivise ning kogu koolirahva 10x100m teatejooks, kuid palju oli ka uut ja huvitavat. Poisid pidid tavapärase 3km asemel jooksma vaid 800 meetrit ja tüdrukud 500m asemel vaid 400m ning seda tehti kindlal staadionipinnal mitte liivasel metsarajal.
Meie 132.b klass näitas end vägagi sportlikust küljest saavutades traditsioonilises teatejooksus ülimalt napi 2. Koha. Ka ülejäänud aladel olid meie poisid ja tüdrukud esirinnas: poiste 100m jooksus saavutas Johannes Erm esimese ning Raul Niit neljanda koha, tüdrukute sprindis jooksis end teisele kohale Johanna Liisa Aimla ning napi neljanda koha saavutas Anna-Liisa Saks. Poiste 800m jooksus säras taaskord Johannes Erm, kes tuli 3. Kohale, ilusa jooksu tegi ka Tomi-Andre Piirmets, kes saavutas 5. Koha. Meie klassi parim tüdruk 400m jooksus oli Anna Borissova, kes tuli ühtlasi ka gümnaasiumi tüdrukute seas 1. Kohale.
Lendudevahelises jalgpallis aga tehti lihtsalt üks ilus üritus, mis oli igati kolmanda koha vääriline.

Imepäraselt kiiresti jõudis ka 2015. Aastal kätte 1. September, mil pidi iga reaaliks pähe suruma must-kuldse mütsi ning välja otsima mõne pidulikuma riideeseme. Kõigil oli selja taha jäänud suur suvi ning ees ootas lameda kelpkatusega historitsistlik hoone, mille peafassaadi liigendab rustikaalsete pilastritega portikus.
Nagu juba kombeks saanud, moodustas terve suur koolipere staadionile poolkaare, et heisata kooliaasta alguse puhul lipud ning kuulata ära direktori traditsiooniline kõne. 132.b klass sai seista juba üsnagi poolkaare lõpus ja lahkuda aktuselt esimeste seas. Seal juures sai nii mõnigi põline reaaliks meenutada, kuidas ta aastate eest oli seisnud hoopiski teisel pool staadionit ja kannatlikult, lillekimp näpus ning must-kuldne (tollal veel ilma sakkideta) müts higistava peanupu otsas oodanud, millal ometi oma esimesi pudirea samme saaks astuda. Nüüd aga on nad kõik juba kooli ühed vanimatest (ja targimatest) õpilastest ning saavad kohe-kohe sukelduda peaees oma elu eelviimasesse Reaalkooli-aastasse.

Õpilaskonverents USAs

11-22.aprill käisid 10.b klassi õpilased Ketlin Valgenberg, Brigitta Rebane, Mattias Ots ja Silver Suurorg Loudoun International Youth Leadership Summiti raames Ameerika Ühendriikides. Tegemist oli õpilaskonverentsiga, kus oli lisaks meie koolile esindatud koolid Saksamaalt, Itaaliast, Prantsusmaalt, Liibanonist, Mehhikost, Lõuna-Aafrika Vabariigist, Lõuna-Koreast, Singapurist, Hiinast ja Austraaliast. Lisaks osalesid korraldajakoolid, mida oli 6. Korraldajakoolid asusid kõik Loudouni maakonnas Virginia osariigis. Pealinn Washington oli 30 kilomeetri kaugusel. Meid viidi mitmel korral Washingtoni. Nägime kuulsaid monumente ja memoriaale, Valget maja, Kapitooliumit ja muid vaatamisväärsuseid. Käisime ka muuseumis, mis rääkis üldiselt uudiste ajaloost. Selles muuseumis oli üks sein, mida uuendati iga päev erinevate maade ajalehekülgedega. Sealt leidsime lausa Äripäeva esilehekülje! Meie külaskäigu ajal oli Washingtoni turismi suursündmus- kirsipuude õitsemise kõrghetk, mis toob pargid rahvast täis ning seda peetakse ilusaimaks ajaks Washingtonis. Konverentsi põhieesmärgiks oli arutleda globaalprobleemide üle. Iga kooli delegaadid valmistusid diskussioonideks enne konverentsi ning koostasid oma riigi seisukoha kokkuvõtte vastavatel teemadel. Teemasid oli neli: haridusele ligipääs, globaliseerumine, inimõigused ning keskkond ja jätkusuutlikkus. Teemad olid laiad, kuid eelnevalt anti küsimused, mille põhjal seisukoht koostada. Diskussioonideks jagati iga riigi õpilased erinevatesse gruppidesse. Arutleti väga huvitavalt ja kõikidel oli oma nägemus probleemide lahendamiseks. Kuigi arutelud olid huvitavad, siis kõige huvitavam oli olla koolitundides arutlustevälisel ajal. Sealsed koolitunnid ja koolielu on oluliselt teistsugusem kui meil. Näiteks õpilaste- ja õpetajatevaheline suhtlus on palju vabam. Koolitunnid on ka vaba õhkkonnaga. Õpilased räägivad palju, palju tehakse rühmatöid, iga hommik algab eilsest rääkimisega- mida keegi põnevat ette võttis või mis temaga juhtus. Samas on tunnis ka palju korralagedust. Õpilased kõnnivad ringi siis, kui soovivad. Seda ei pane paljud õpetajad pahaks, sest koolitund kestab poolteist tundi. Meie jaoks tundus imelik, et klassides oli väga vähe aknaid ja kui aken oli klassis, siis oli see väga väike. Mõnes klassiruumis polnudki ühtegi akent. Söömine tunni ajal on täiesti tavaline. See ei piirdu vaid väikse snäkiga, vaid mõned inimesed söövad esimese tunni ajal suurest kausist hommikusööki. Ööbimine toimus kohalike õpilaste peredes. Kõik pereliikmed olid väga sõbralikud ning alati väga abivalmid. Vabal ajal korraldati palju ühiseid üritusi õpilastele. Koos käidi bowlingus, laserrelvadega laskmas, kaubanduskeskustes ja näidati huvitavaid paiku ümberringi. Üks, mis meile tundus väga naljakas nende puhul, oli pidev vajadus midagi näksida. Kogu aeg oli mingi väike snäkk käes või rüübati vaikselt mingit jooki. Meile pakuti pidevalt ja kui keelduda, siis hakatakse kohe muretsema, et kas sul ikka kõht tühi pole. Õppereis oli huvitav ja hariv. Saime väga head keelepraktikat, samuti suurenes julgus suhelda erinevate inimestega. Lisaks leidsime palju uusi sõpru, kellega loodame jääda suhtlema ka tulevikus.

päikesepaistelisel hommikul
istusime teadmatuses bussi
mõnel kõrvaklapid kõrvas
mängimas mõnd mainstream’i mussi

Sõit algas mööda tuttavlikku teed
vähekäidavasse kohta
juhtmed, liinid – elekter sees –
Harku alajaam see paik on.

Saime teada kõrgest pingest,
mida seni olime tunda saand vaid koolis,
kuid see tekib juhtmetes elektrist,
mis inimesest olematuse vooliks.

Nägime ka trafosid
suuremaid ja väiksemaid
ning imepäraseid akusid.
mõni nautis ainult päikse paid….

Keila-Joale viis me tee,
et saaksime kuuleks, tunneks, näeks
hüdroelektrit tootva vee
võimsust, mida kutsuks lausa üleloomulikuks väeks.

Räägiti meil taasutvenergiast,
arutati lahti selle head ja vead,
looduslikkuse sünergiast,
kuidas seda hoidma peab.

Lõpp-punktiks me teel
oli Paldiski tuuline paekallas
tuule-energiast rääkisime veel
ja saime vastuseid küsimustele selles vallas.

Viimaks pankranniku äärel me
nautisime varasuvist ilma
ning enne linnasõidu teed
sai merel puhata veel silma.

Kertu Johanna Jõeste

2. aprillil astus 132B oma esimesed sammud energeetikuteks saamise teel. Buss viis meid Iru koostootmisjaama, kus esimese pooltunnikese seletati, kuidas põlevkivi maa alt seinakontakti jõuab. Seejärel asusime elektrijaama avastama. Ära sai nähtud nii vana elektrijaama osa, kui uus prügipõletussüsteem. Jälgisime prahi teekonda autost kuni katlas põletamiseni.

Lõpuks jõudsime kõik järeldusele, et mõistlik oleks hakata sururõhukeevitajaks, palk on hea ja töö huvitav.

Novembri lõpul käisime meediahuviliste 132. lennu õpilastega Eesti Ekspressi toimetuses, kus meid võttis rõõmsalt vastu Hans H. Luik.

Oli hall neljapäeva pärastlõuna, ülejäänud klassikaaslased said peale väsitavat koolipäeva koju minna, kui meie, kes me huvitume meediast, pidime võtma ette retke läbi linna ja leidma üles Prokapitali majas asuva Eesti Ekspressi toimetuse. Tallinlaste jaoks oli see muidugi lihtne, kuid uute, teistest linnadest tulnud õpilaste jaoks, oli õigesse kohta jõudmine paras katsumus. Õnneks sujus kõik plaanipäraselt ja enamus meist jõudis sihtkohta.
Toimetuse uksel oli meid, külmast ja sombusest ilmast räsitud õpilasi vastu võtmas sooja naeratusega Hans H. Luik, kes on Eesti üks mõjukamaid ajakirjanikke ja Eesti Ekspressi suuromanik. Sissejuhatuseks rääkiski ta Ekspressi alla kuuluvatest meediakanalitest nagu näiteks Delfi, Päevaleht, Maaleht jm.
Seejärel võis ringkäik toimetuses alata ning me sattusime otse artiklivorpimise keerisesse, kus olid töös nii netiajakirjanikud, uudislugude tegijad, arvamuslugude kirjutajad jne, kes kõik palavikuliselt oma artiklite kallal töötasid. Saime paar sõna vahetada ka Krister Parisega, kes on väga mitmekülgsete kogemustega ajakirjanik ning kes oli tol hetkel just oma uut arvamuslugu kirjutamas. Nägime ka seina kõige paremate ajakirjanike ja lehefotograafide protreedega, kus ma rõõmuga avastasin ühe meedialaagrist tuttava näo – fotograaf Hendrik Osula.
Lõpetuseks näidati meile Ekspressi veebiväljaannete statistikat, mis pidevalt uuenes vastavalt sellele, milliseid artikleid inimesed just tol hetkel lugesid. Üllatavaimaks asjaoluks oli fakt, et Delfi uudisteportaal ei ole juhtival positsioonil mitte ainult Eestis, vaid on seda ka teistes Balti riikides.
Oli väga huvitav näha, kuidas reaalne lehetoimetus tegutseb ning ise praktiliselt selle sees olla. Tekkis tunne, et kunagi võiks lausa isegi mõne ajakirja juures töötada.

Reedel, 21. novembril tabas kõiki ootamatult esimene lumesadu Tallinnas.

Peale neljandat tundi võis iga tähelepanelikum õpilane kuulda koridori peal kilkeid: “Lumi, lumi!” ning aknast välja vaadates tõepoolest märgata kergeid lumehelbeid maa poole liuglemas. Kes hakkas koheselt lumehelbe kiirendust arvutama, kes alustas mõne jõululaulu viisijupi ümisemist. Igaljuhul tundis igaüks esimesest lumest vähemal või rohkemal määral rõõmu.
Häid emotsioone oli näha ka teiste reaalikate silmis, kes peale tunde hoolimata soost, vanusest või intelligentsuse tasemest kõik koos lumesõda mängima hakkasid. Rõõmsaid nägusi võis näha nii kooli sees kui koolist väljas.
Ka peale tunde linna peal jalutades jäi silma harjumatult palju õnnelike nägudega inimesi. Mõnele andis esimene lumi tasustatud tööd, teistele tasustamata – oli see siis palga eest lumesaharoolis istumine või palgata kuid entusiastlik autopäästmine.
Igaljuhul oli esimesest lumest rõõmu nii 132.b klassis, kogu Reaalis kui ka kogu Tallinnas.
Loodetavasti jääb talvine ilm see aasta pikemaks ajaks meiega ning rõõmustab meid ka detsembrikuus.