132b

Peale esimest koolipäeva oleme harjunud juba spordiriided tolmust puhtaks kloppima ja vaimu valmis panema, et järgmisel päeval, 2. Septembril ilusti dressid selga tõmmata, tossupaelad kahekordse sõlmega kinni siduda ning Hiiu staadionile spordipäevale minna, kuid see aasta oli see pikaaegne traditsioon rikutud ja ärev võistlushimu pidi kripeldama iga õige reaalika sees lausa kaks esimest koolinädalat.
Nimelt 11. Septembril jõudis viimaks kätte Reaalkooli spordipäev, mis jällegi ebatraditsiooniliselt toimus hoopis Kalevi staadionil. Palju oli selles päevas küll harjumuspärast, nagu tüdrukute pallivise ning kogu koolirahva 10x100m teatejooks, kuid palju oli ka uut ja huvitavat. Poisid pidid tavapärase 3km asemel jooksma vaid 800 meetrit ja tüdrukud 500m asemel vaid 400m ning seda tehti kindlal staadionipinnal mitte liivasel metsarajal.
Meie 132.b klass näitas end vägagi sportlikust küljest saavutades traditsioonilises teatejooksus ülimalt napi 2. Koha. Ka ülejäänud aladel olid meie poisid ja tüdrukud esirinnas: poiste 100m jooksus saavutas Johannes Erm esimese ning Raul Niit neljanda koha, tüdrukute sprindis jooksis end teisele kohale Johanna Liisa Aimla ning napi neljanda koha saavutas Anna-Liisa Saks. Poiste 800m jooksus säras taaskord Johannes Erm, kes tuli 3. Kohale, ilusa jooksu tegi ka Tomi-Andre Piirmets, kes saavutas 5. Koha. Meie klassi parim tüdruk 400m jooksus oli Anna Borissova, kes tuli ühtlasi ka gümnaasiumi tüdrukute seas 1. Kohale.
Lendudevahelises jalgpallis aga tehti lihtsalt üks ilus üritus, mis oli igati kolmanda koha vääriline.

Imepäraselt kiiresti jõudis ka 2015. Aastal kätte 1. September, mil pidi iga reaaliks pähe suruma must-kuldse mütsi ning välja otsima mõne pidulikuma riideeseme. Kõigil oli selja taha jäänud suur suvi ning ees ootas lameda kelpkatusega historitsistlik hoone, mille peafassaadi liigendab rustikaalsete pilastritega portikus.
Nagu juba kombeks saanud, moodustas terve suur koolipere staadionile poolkaare, et heisata kooliaasta alguse puhul lipud ning kuulata ära direktori traditsiooniline kõne. 132.b klass sai seista juba üsnagi poolkaare lõpus ja lahkuda aktuselt esimeste seas. Seal juures sai nii mõnigi põline reaaliks meenutada, kuidas ta aastate eest oli seisnud hoopiski teisel pool staadionit ja kannatlikult, lillekimp näpus ning must-kuldne (tollal veel ilma sakkideta) müts higistava peanupu otsas oodanud, millal ometi oma esimesi pudirea samme saaks astuda. Nüüd aga on nad kõik juba kooli ühed vanimatest (ja targimatest) õpilastest ning saavad kohe-kohe sukelduda peaees oma elu eelviimasesse Reaalkooli-aastasse.