132b

Mina olen juba pea 10 aastat oodanud seda erilist päeva, mil mulle pistetakse sõrme see imelikult kuulsusrikas ja imepäraselt uksiavav hõbedane rõngas. Ma ootasin isegi seda päeva, mil ma saaksin valida välja õige suuruse oma tulevase sõrmuse jaoks. Ma ootasin neid rohkem kui midagi muud. Ning nad saabusid. Need päevad saabusid nagu saabuvad kõik päevad. Ja need olid erilised – täpselt nagu oodatud ja veelgi enam. Sõrmusesuurusevalimine oli küll teostatud suhteliselt möödaminnes ja ilma erilise emotsioonita, kuid see oli esimene hetk, kus jõudis päriselt kohale, et ma olengi Tallinna Reaalkooli 11. klassi jõudnud ja et ma saangi päris oma sõrmuse ning ei peagi enam teiste omasid salamisi proovima ja imetlema. Sellest hetkest algas ka üsnagi märkamatu, kuid aja jooksul kasvav hinges värelev ootusärevus.
9. oktoobri õhtul jõudiski kätte see kauaoodatud sündmus – sõrmustepidu, mis sel aastal toimus Hopneri majas.
Ma ei hakka kirjeldama, mis täpselt toimus Hopneri maja vanade seinte vahel, kuna need, kes on selle läbi elanud, teavad umbes-täpselt, mis seal toimub, need, kellel see veel ees seisab, saavad ise sealsetest toimingutest teada ning need, kel ei ole ega tule kunagi võimalust seda kogeda – need ei peagi täpselt teada saama, mida ja miks seal tehakse. Põhiline on see, et sõrmus on nüüd igal 132. lennu  õpilasel sõrmes, mustkuldne kaheteistkümne kuldse sakiga koolimüts peas ning pintsakureväär veel tühjana ootamas kannatlikult komplekti viimast osa – koolimärki.

16. detsembril säras kogu Tallinna Reaalkool värvilistes tuledes ning ruumides liikusid ringi karvased ja sulelised olendid. Koolis oli vallandunud tõeline tsirkus, kust ei puudunud ei liumäed ega suhkruvatt. Laval esinesid kõikvõimalikud tsirkusetegelased klounidest akrobaatideni ning loomulikult oli õhtu tippsündmuseks õpetajate etteaste, mis suutis taaskord oma iroonia ja humoorikusega täpselt naelapea pihta lüüa.
132.B õpilased muundusid miimideks ning tõid lavale maailma esiettekandes suurepärase miimide rap-battle’i, mille võitja sai auhinnaks juba eelmisest aastast tuntuks saanud sini-kuldse ussikese. Auhinna andis üle armastatud klassijuhataja Ege Miim.