129b

Veebruari algusest kuni märtsi lõpuni on kõigil huvilistel võimalik tutvuda õpetaja Järvela klassiruumi poolses trepigaleriis rippuva Sander Varbla isikunäitusega. Näitusel on esindatud meie Sannu parimad maaliteosed aastatest 2012 kuni 2014. Stiil on teoste puhul varieeruv, ulatudes hüperrealismist sürrealismini, kusjuures esineb ka tuntavaid ekspressiivseid sugemeid. Maalide stiililine kronoloogia annab hea ülevaate autori sisemisest arengust.

Sandri isikupärane stiil sisaldab endast meisterlikku detailsust, aga samas ka vapustavat üldistusoskust. Valdavalt sünge teemakäsitluse eesmärgiks on vähendada stressi ja end emotsionaalselt tühjendada.

Juhuslikult tabatud näitusekülastajate hinnangul on tegemist ühe huvitavama näitusega, mida selles trepigaleriis kunagi nähtud on. Samas on nooremad kunstisõbrad aga väitnud et punane koos mustaga on üks erakordselt rõve värvikombinatsioon ja et mitte keegi ei tohiks sellist kunsti luua. Selle peale ütleb aga härra Varbla: “Musta ma enam ei kasuta. See on punane koos pruuniga – täpsemalt koos сиена жженая ja ультрамарин светлый seguga”

Selleks et mitte tekitada erakordse näituse juures ummikut, soovitame kõigil järgida Tallinna Reaalkooli kodukorra 19. punkti, mille kohaselt tohib Sander Varbla isikunäitust võõrustaval külgtrepil liikuda vaid üles.

-Martin Talvik ja Sander Varbla

Maraton on sõprus: Talvik ja Varbla koos maratoni lõpetamas

Mis on see maagiline miski, mis sunnib sadu eestlasi osalema neil rohketel rahvaspordiüritustel, mis siin Maarjamaa pinnal aset leiavad? Mille kuradi pärast on vaja ronida riigi teise otsa, et ennast seal mitu tundi järjest lihtsalt piinata, kusjuures selle kõige eest veel peale makstes? “Võta oma ratas ja sõida siin samas metsavahel. Miks sa ronid sinna rahvamassi sekka?” küsivad paljud.

Maraton on omamoodi sõltuvushaigus. Igal ühel on oma pisikene eesmärk, mille poole püüelda. Saab võtta mõõtu nii oma sõprade, kui kogu Eesti paremikuga. Tundub, et meile, eestlastele meeldivadki just sellised massiüritused. Laulupidudega laulsime end vabaks ning balti ketis seistes ammutasime seda õiget iseolemise jõudu. Ka maratoni stardis, koos tuhandete saatusekaaslastega seistes on tunda seda metsikut energiat, mis aitab eesti rahval läbi raskuste tähtede poole rühkida.

Haanja100 rattamaratonil oli neile tähtedele kõige lähemaks punktiks Suure Munamäe tipp, kuid vallutatud said ka kõik teised Kagu-Eesti kuulsad künkad. Meie valitud distants oli 103 km pikk (pikem sõit oleks olnud 100 miili) ja sisaldas endas tervenisti 1626 nauditavat tõusumeetrit. Teekatteks oli peamiselt mudaseks sõidetud heinamaa, juurikane metsasingel ja kivine kruusatee.

Tegemist on nimelt Eesti kõige karmima maastikurattaüritusega, millest ma sel aastal koos Sander Varblaga osa võtsin. Olime seal kõige nooremad – nii osalejate kui lõpetajate hulgas.

Tuleb tunnistada, et alahindasime seda kurikuulsat võistlust. Algus oli liialt hoogne ning lõpu poole oli tuju kohati täitsa nukker. Seda enam, et juba üle kuue tunni oli läbimärgade rattakingadega umbes viie soojakraadi käes sadulas istutud. Esimesed 85 kilomeetrit käis meil omavahel pinev võistlus. Kord oli ees Sannu, kord mina, kuid vahe ei olnud kunagi üle 7 minuti. Viimasel 10-15 kilomeetril otsustasime, et aitab rapsimisest ning sõidame sõbralikult teineteisele tuult murdes lõpuni. Finišisse tulimegi koos – ajaga 7 tundi, 32 minutit ja 24 sekundit, mis andis 316. ja 317. koha (startinuid oli 455).

Minu arvates on tegemist ühe ägedaima spordiüritusega Eestis. Kõigis neljas toidupunktis kostitati meid korralikult. Olid kohupiimakook, makaroniroog, grillvorstid, banaanid, leib, sool, rosinad jne. Reede õhtul enne sõitu anti piiramatus koguses pastat ning pärast võistlust sai logeleda Kubija spa hotelli mullivannides ja saunades. Ka rattad sai ilusti mudast puhtaks pesta. Lisaks oli võistlusjärgne pasta-party ja võimas Haanja100 aftekas, koos 10 kilo juubelitordiga ja live bändiga. Seltskond oli muhe ja kodune, kohati ka kergelt napsine. Kuid nagu korralikele spordimeestele kohane, ei läinud asi laua peal magamisest kaugemale.

Kokkuvõtteks tsiteeriksin ürituse korraldajaid: “Siin on meil üks kari hullumeelseid, kellele meeldib Lõuna-Eesti kuppelmaastik”

Üks mõnus laskumine Munamäe lähistel

Pingeline jälitamine – vaid mõni sekund kaotust Sannule 20. kilomeetril

Sõidujärgne rammestus

Martin Talvik

Uhke konverentsisaal

Prahast, Euroopa Liidu noorteadlaste konkursilt naastes tervitasid Tallinna Lennart Meri lennujaamas mind mu kullakallid lennukaaslased ja  taevast langevad raheterad. Mõistsin, et olen tagasi igavese kehva suusailma kliimavöötmes, ees ootamas sügisene Narva ühes Globe konverentsiga.

Egas midagi, reede hommikul korjasin Johanna, Helina ja Sandri mašina peale ja põrutasime ikka sinna ida poole. Iga kilomeetriga muutusid metsad üha punasemaks, bemarite kogus suuremaks ja nende väljalaske aastaarvud väiksemaks.

GLOBE konverents toimus sel aastal Narva Humanitaargümnaasiumis. Jõudsime selleks puhuks üleslöödud koolimajja esimestena kohale. Oodates kaasesinejaid nautisime neljast megahitist koosnevat kooli ametlikku playlisti. Kuulasime korra, teise ja takkaotsa veel seitsmendagi. Lõpuks algas  konverents. Saalis viibis lisaks mõnekümnele esinejale, õpetajatele ning  kooli juhtkonnale veel terve hulk Narva Humanitaargümnaasiumi õpilasi. Ei tahaks küll kellelegi liiga teha, aga kuulamisoskus polnud just nende tugevaim külg. Noortest teadlastest pakkusid publikule rohkem huvi venekeelse tarkvaraga varustatud nutitelefonid ning vene keele praktiseerimise võimalus oma kõrvalistujaga. Ka küsimusi ei esitatud üleliia palju (seda tegi vaid konverentsi koordinaator), vähemalt mitte seni, kuni austatud direktoriproua andis võimaluse küsida ka vene keeles.

Uurimistööde konkursi võitja oli seltsimees Sander Varbla, kelle uuritud Aegna saare rannajoon jättis žüriile kõige sügavama mulje. Kõik noored teadlased said preemiaks tarkusest pungil raamatu, kust ammutada inspiratsiooni uute uurimuste tarvis. Eriauhind, tahvelarvuti, leidis omaniku kohalikke gümnaasiumiõpilaste seast.

Peale ettekandesessiooni ootas meid koolimaja ekskursioon. Tutvustati keelekümblusklassi, kus tol päeval tegutses vaid üks, kuid see-eest eriti tubli õpilane. Loomulikult külastasime füüsika ja keemia klasse ning koolimaja uhkust, arvutiklassi, kuna giidi sõnul „tänapäeval ükski kool ilma arvuti ei saa“. Meid vaimustas kõige rohkem bioloogia kabinet, mis nägi välja nagu džungel. Klassi tagaseinas paiknevates akvaariumites möllasid ringi päris ehtsad kalad ja kilpkonnad (midagi sellist sooviks näha ka meie koolis ;)). Kuid kõige enam eristus Humanitaargümnaasiumi koolimaja selle poolest, et „meie koolis, väga lihtne orienteerumine. Iga klassi number on näha, mis korrusel asuma“ – ja nii tõepoolest oligi – ruum 304 asus 3. korrusel, ja 402 neljandal korrusel!

Olgu koolimaja mis ta oli, aga toit oli seal võrratu.  Lõunaks pakuti meile suppi, praadi ja magustoitu. Mina ja Sander kui Liivimaa suurimad rattafännid pidime kahjuks lahkuma juba armsaks saanud Narva koolist ja alustama teekonda Lõunaosariikidesse, kus meid ootas 2013. aasta  rattahooaja kulminatsioon – Haanja 100 MTB.

Tüdrukuid, kes olid otsustanud Globe programmi läbida täies mahus, ootasid veel Narva linnaekskursioon ja jalutuskäik Pähklimäel. Pähklimägi kujutab endast matkarada, mis kulgeb läbi linna-äärse võsa. Kohalikeks liikideks pidid olema hulkuvad koerad ja kassid, sekka mõni tuvi.  Linnaekskursioon jäi väikeste segaduste tõttu üsna öö peale. Kuid ka öine tuledesäras Narva on uhke, võib-olla isegi ilusam kui päevane.

Martin Talvik

Vee- ja tulemöll konkursi avatseremoonial

Mäletate veel eelmise aasta uurimistöö orjust? Enne veel, kui kooliprogrammis ettenähtud protsess lõpule jõudis, olid minul ja veel paljudel teistel tööd valmis ja Tartus käidud. Testosteroonist üleküllastunud kevadises heade tudengimõtete linnas oma töid kaitstes õnnestust Mari Liis Pedakul, Kristiin Resikul ja minul jätta Eesti Teadusagentuuri tunnustatud žüriile endist ja oma töödest piisavalt adekvaatne mulje ning meid premeeriti võimalusega esindada meie kullakallist Eesti Vabariiki kaugel kaugel Tšehhimaal.

Kohe kooliaasta alguses saimegi selle fantastilise kogemuse osaliseks – meie ees avanesid kaunid Praha lossid, kirikud ja sillad. Kohtusime mitmete huvitavate inimestega, maailma igast nurgast. Kõik maksti kinni Euroopa Liidu fondide poolt, ning isegi see, mille eest ei makstud (nagu hilisõhtune meelelahutus), oli Tšehhis suhteliselt soodsa hinnaga. Uhke oli – viiekäigulised õhtusöögid, akrobaadid, tuletantsijad, köieronijad, presidendid ja (pea)ministrid ees ja taga.

Magada sain pehmete linade vahel nelja tärni hotellis, toakaaslaseks “JunSu, from South-Korea” kelle meelistegevuseks oli hommikul kella kuue ajal end pooleteiseks tunniks vannituppa lukustada, olles ennast (ja tahes tahtmata ka mind) eelnevalt Korea megahiti – Gangnam Style abil üles äratanud.

Seltskond oli fantastiline – noored, haritud inimesed kõikjalt maailmast – oskasid nii töötada kui lõbutseda. Kes teab, äkki kohtun mõnega neist kunagi tulevikus uuesti. Igatahes avardas konkurss olulisel määral mu maailmapilti ning loodetavasti arendas ka mu inglise keele oskust, tänu millele jääb võib-olla minu panus Reaalkooli keskmise eksamitulemuse allatõmbamisse veidi väiksemaks.

Kuid jah… eks tööd tuli ka teha. Lisaks konkursile eelnenud, enam kui 200 tunnisele istuvale tööle arvutiekraani taga, pidin keset päikesepaistelist päeva ülimalt atraktiivses linnas kusagil telgilaadses hoones passima ning 16 tundi oma projekti presenteerima. Minu „uus kodu“ oli tervelt kahe ruutmeetri suurune, sisaldas ühte lauda, ühte tooli, ning nelja värvikirevat seinatapeedipaneeli (mida saate oktoobrikuu jooksul imetleda kolmanda korruse koridorides). Kuid igav ei hakanud – külalisi käis mul tõenäoliselt rohkem kui oli elamislubade skandaalist tuntud IRLi Kooli tänava majas elanikke.

Mind pani korduvalt imestama, kuidas küll meie õpetajad suudavad ühte ja sama juttu mitu korda päevas mitmele klassile rääkida. Ja seda veel nõnda väikese kopika eest. Minul oli seda sama tehes silme ees ikka 7000 euro suurune peaauhind, kuid konkurendid olid äärmiselt tugevad – Maailma parimad noored teadlased ikkagi – ja tõepoolest, nii mõnelgi projektil oli tõsine potensiaal maailma paremaks muuta.

Kuid sellegipoolest õnnestus mul napsata üks eriti seksapiilne eriauhind – viie päevane Tšehhi parlamendi külastus. Mida mulle seal täpselt korraldatakse, ei tea. Saatsin parlamendi esimehele meili, sain tšehhikeelse (ilmselt automaatse) vastuse. Igatahes saan lähima aasta jooksul “Euroopa südamesse” tagasi minna ja oma tillukesi, karge Eestimaa talve poolt ära retsitud südamevatsakesi kauni arhitektuuri kaasabil soojendada.

Martin Talvik

Ma mäletan, kui mina(Robert), Aleksander, Mauri ja Rickard istusime ühel päeval peale tunde REKi ruumis ja üritasime jõulufilmi stsenaariumit kirjutada. Tähtajani oli aega umbes nädal ja mõte üldse ei jooksnud. Järjest läksid inimesed ära, kuni jäin sinna üksi. Ütlesin veel Rickardile.”Praegu ühtegi mõtet ei ole, aga nagu nii tuleb lõpuks hea film välja.” Olin jäänud üksi ja mul oli veel pool tundi aega. Kirjutasin põhja valmis, läksin trenni ja läksin kirjutasin kodus lõpuni. Pärast seda läks veel aega umbes nädal, et me leiaks ühise aja, millal filmida ja kõik näitlejad. Esmaspäev, kolm päeva enne jõulupidu kell 6 õhtul alustasime õpetajate toas filmimist. Läks umbes 2,5h, tulin koju ja monteerisin poole ööni. Valmis see oligi. Vaatasin ise veel viimast korda üle ja näitasin järgmisel päeval koolis klassikaaslastele – tundus selline…normaalne.

Neljapäev, 20. detsember. Jõulupeol. Juss ja Ted kutsuvad mind ette, räägin natuke juttu ja film pannakse peale. Ärevus on, pole aimugi, mida rahvas arvab. Minu üllatuseks tuleb filmi kohe alguses Olegi sisenemisel kerge naeruplagin. Olin rahul. Film läheb edasi ja mitmel korral rahvas naerab üle filmi heli, plaksutatakse filmi ajal ja rahvas tõuseb püsti. Tunne oli nii meeliületav, naeratus tuli näole. Kui film läbi sai, oli saalis veel kõige suurem ja pikem aplaus ning hiljem sain paljudelt kiidusõnu. Mitmeid kordi on öeldud ja olen lugenud, et kindlasti selle aasta parim jõulufilm.

Tahaksin tänada kõiki näitlejaid, kes viitsisid ja tahtsid tulla. Kõiki, kes vähegi aitasid. Kõiki õpetajaid, kes olid nõus meile õpetajate toa loovutama. Kõiki õpetajaid, kes naljast aru said ja ei solvunud. Kõiki pealtvaatajaid ja kaasaelajaid. Aitäh!

R.

Filmi vaatamiseks klõpsa pildil.

Umbes 2 nädalat tagasi tuli Piret Otsa Parelote juurde salajutuga. Nimelt rääkis ta, et direktoritele korraldatakse 18. detsembril jõulupidu, kus ka Reaalkool laua välja paneb ning kas me oleksime nõus olema Reaali esindajad. Tegemist oli TOP SECRETiga, millest isegi peolised ise ei teadnud ja suutsime isegi oma suud kinni hoida.

Õnnereisi-nimeline pidu algas Rootsi laeval, mis maabus hoopis Lennusadamas, kus direktorid ja muud haridusasutuste juhid(keda oli umbes 400) kuulasid väga värvikat kontserti. Samal ajal panime koos Katri Orgiga valmis Reaalkooli laua, kus olid 9. klassi tüdrukute tehtud piparkoogid ja Katri tehtud 7 pätsi jõululeiba.
Kontserdi lõppedes liikus rahvamass alguses cateringi poolt pakutavat mulgiputru sööma ja veini maitsma, kuid tasapisi liiguti ka meie laua juurde. Muuseas oli meie laua kõrval ka GAGi laud. Kui GAGi direktor pärast jõululeiba maitsma tuli ja sarkastiliselt küsis, et kuidas konkurentsiga on, pidin talle teatama, et tundub, et meil läheb paremini : ) Meie põhilised repliigid:

• “Tere! See on Reaalkooli laud ja siin on 9. klassi tüdrukute poolt tehtud piparkoogid ja õpetaja tehtud magus jõululeib. Pohlamoosiga pidi eriti hea olema!”
• *võeti mehekujuline piparkook* “See on meie direktor.”
• *võeti naisekujuline piparkook* “See on meie õppealajuhataja.”
• “Ei, meie neid ise ei küpsetanud, me oleme rohkem reklaamiesindajad.”
• “Näete, küpsetaja on ise siin, öelge kiidusõnad edasi.”
• “Aga palun!”

Jah, tõesti, saime ka ise piparkooke ja jõululeiba maitsa ja ütleks ka omaltpoolt kiidusõnad veel Katrile ja 9. klassi tüdrukutele – tõesti olid jube head. Pole ka ime, et GAGi kraamil nii hästi ei läinud. Kui meie laua juures käis üks ja sama inimene leiba mitu korda võtmas ja leiva kohta sõna levis inimeste seas, siis Katri ütles, et GAGi mingi koogi moodi asjast pidid inimese ampsu võtma ja alles jätma.

Vägagi meeliületav üritus oli ning tore, et selliseid asju korraldatakse.

(Koplist jala linna kõmpides suutsin haigeks jääda, mistõttu olin tänase päeva üldse palavikuga kodus.)

Jõulud on peaaegu käes, kuid me ei saa olla kindlad, kas selle aasta jõulud üldse tulevad, sest targad maiad on “ennustanud” 21. detsembriks maailmalõppu. Anyways, arvestuste nädal on mööda saadetud ning kõik pinged, kui just õpetaja Talts nüüd tõesti ei üllata ja homme veel kontrolltööd ei tee, maandatud ning viimased koolipäevad on käes. Neljapäeval ootab meid filmihommik ning mis kõige tähtsam, peale seda lähme Tallinna Ülikooli, et maha pidada igaaastane kossushow, kus sellel aastal on meil eriti suur roll. Nimelt, võtame klassidevahelise korvpalli superfinaalis vastu tiitlikaitsja 129c klassi. Peale seda, kui tiitel ilmselt varastatud on, veame ennast koju ja võtame kaasa oma kõige pehmemad tuduriided ja lähme tagasi kooli jõulupeole, kus vaatame üle teiste gümnaasiumi klasside jõulufilmid ja esitame enda oma “Õpetajate Tuba”.

Seoses korvpalliga, ilmus uues Reaali Poisis mängueelne intervjuu Kristjan Suuroruga, millel saate silma peale visata siin(link on tulekul, kui RP preilid selle internetiavarustesse üles riputavad).

Kindlasti on ka meie jõulufilm selle nädala jooksul peale jõulupidu internetis kõigile vaatamiseks olemas.

Raju jõuluaega!

Nii nagu ka jalgpalli puhul, peavad teised klassid ka korvpallis väga ettevaatlikud olema, kui nad satuvad samasse alagruppi meie klassiga – 129B. Kuigi eelmine aasta nii hästi ei läinud, siis see aasta on meie tiim ennast igast vastasest läbi söönud ja kohtub korvpallishow finaalis tiitlihoidjaga – 129C lennuga. Videot poolfinaalist näete klõpsates allolevale pildile PG-st Sander “Carmelo” Lootusest…

Peterburi sissekanne.

26. oktoober 2012
Kell on vähe – väga vähe. Jõudsin kooli ette, kus seisis üks suur kahekorruseline buss. Ma olin üks viimastest, kes kohale jõudis ja Suurorg oli mulle koha enda ees kinni pannud. Tubli poiss! Kuna mul sõpru pole, siis saan terve reisi bussis kahe koha peal üksi istuda. Algas pikk loksumine mööda Peterburi maanteed. Kokku on meid päris palju, ligi 7o isegi. Enamuse moodustavad küll 12. klassi õpilased, kuid meie klass on jällegi esindatud – Kristjan, Sass, Robert, Margaret, Uku, Pille, Elisse ja Erik. Kuusalust korjasime just peale meie giidi Borisi, kes tundub olevat kõige tüütavam ja tülikam inimene siin maamunal. Piir. Normaalselt üle Eesti piiri, kuid üks kepp ja käpikud Vene piiril: passikontroll, bussist maha, passikontroll, bussikontroll, bussi tagasi, veel mingi kontroll. Veel natuke loksumist ja Borisi sõnul pidime juba peaaegu, et kohal olema, kuid ümbritses meid ikka Lasnamägi. Esiaknast välja vaadates, on näha ka metropolitani – see n-ö Lasnamägi on kõigest eeslinn. Kultuurireis. Esimese asjana mingisuguses(vabandust) kirikus ning peale seda saame väga venemaises restoranis süüa.

Ütleme nii, et salatid on neil siin nirumad, kui need, mida Solarises söögivahetunnil plastkarbis osta saab. Supp ja praad käivad kah. Kuna Suurorg nii väga tahtis, liitusime grupiga, mis läks Pauli kindlusesse ja vaatasime seal järjekordselt mingisuguse kiriku üle. Kuna lõpmatu Borisi möla bussis oli mind nii ära väsitanud, siis ma ei kuulanud ühtegi sõna, mis ta seal rääkis, nii et rohkem ma midagi öelda ei oska. Vähemalt sain, mis tahtsin – paar ilusat pilti. Lõpuks hotelli. Väljas on lund sadama hakanud ja väga tuuliseks on läinud. Saime hotelli restoranis süüa – oleksin rohkem rahul olnud suure odava praega, kui selle peeneks aetud väikese kogusega valgelinalises restoranis. Seepärast suundusimegi Suuroru ja Sassiga pärast õhtusööki veel KFC-isse ja ostsime endale mõned beverageid ning läksime tagasi hotellituppa ja veetsime õhtu Family Guy seltsis.

27. oktoober
Metroo. Kultuur. Rõvedalt kultuuri. Okserefleksini kultuuri. Jalad valutavad. Boris on meeldiv – ta on sümpaatne ja räägib tegelikult jube põnevat juttu. Üks parimaid giide, mis mul eales olnud olnud. Rublad. Valge- ja mustanahalised inimesed. Suurlinnahullus. Jälle metroo. Vahepeal saab süüa. Hotellis tagasi. Shopping. Boris ja ta purjus sõbrad. Night…

28. oktoober
…life. Venemaa “taksod”. Maikad ja dressid. Sandaalid. KFC. Pildistama. Hommik. Rõve väsimus. Veel kultuuri. Järsku tuli talv. Süüa saab. Oleks vaid juba Eestis. Lõpuks Eestis. Siin on ka lumine.

…reede, aasta 2012. Juba 567. päev siin luku taga. Öösiti kuulen mingeid kahtlaseid hääli ja uksed pauguvad. Kas see võib olla Reaali vaim?

Okei-okei. Tegemist oli täiesti seosetu sissejuhatusega sõrmustepeo postitusse.

Mütsid on meil olnud juba üle aasta. Loodetavasti on kõigil ikka omas kohas alles ja tolmukiht ei ole peale tekkinud. Kantud ju igasugustel sündmustel ja on ka veel edasi kanda.

Vihma sajab. Plädistab. Rõve sügisene ilm, aga meeleolu on kõigil hea, kes Glehni lossi poole astuvad või sõidavad või ükskõik missugusel teisel viisil ennast kohale veavad. Glehni lossis on keskaegne hõng – arhitektuur, sisekujundus, küünlad. Lossis on kindlasti ka see samane Reaali vaim, vähemalt mingil kujul, sest reaalikaid on siin terve lend. P.Otsa(taja) poolt õpetatud tseremoonia saab ilusti-kenasti läbi viidud, sõrmused saame sõrme, näidendid saavad esitatud ja tort saab söödud ja siis kõik vaatavad oma sõrmust ja mõtlevad – no kurat, mis temas on nii erilist? Eks see jäägu kõigi iseendi otsustada.