G5 tutvumisõhtu
21.novembril toimus TKP aulas G5 ehk viie kesklinna gümnaasiumi tutvumisõhtu. Kohal oli esindajaid kõigist viiest koolist: Prantsuse lütseumist, 21. koolist, Gustav Adolfi gümnaasiumist, Tallinna Inglise Kolledžist ja muidugi Reaalkoolist. Õhtujuhtideks olid seekord Reaalkooli gümnasistid ja üritusele oodati kõigi viie kooli gümnaasiumi ja 9. klassi õpilasi.
Õhtu algas kell 18.00 ja suur hulk külalisi ka selleks ajaks saabusid, et mitte pidustustest ilma jääda. Aula keskel oli plats tühjaks löödud, et hiljem saaks seal tantsida ja muid seltskonnamänge mängida. Saali tagaosas oli aga lauamängunurk, kus said uute ja vanade sõpradega näiteks kaarte mängida, teises nurgas Twister ja ka kohvik, kust sai soovi järgi kõike head ja paremat osta.
Muidugi oli ka ette nähtud palju erinevaid tegevusi, et eri koolidest kokku tulnud külalisrahval igav ei hakkaks. Kohe, kui aulasse sisse astusid, kirjutas õpilasesinduse president Gregor Pihlak sulle käe peale numbri. Igale numbrile oli määratud ka paariline, kelle pidid õhtu jooksul üles leidma ning kui sa juhtumisi pidid õhtu jooksul midagi võitma, said sa auhinda ka oma partneriga jagada. Minu number oli näiteks 41, kuid partnerit ei õnnestunudki leida (kui sa, armas lugeja, said ka numbri 41, anna teada!) Numbrid jagati juhuslikult, et eri koolide rahval oleks suurem võimalus kokku sattuda ja üksteist tundma õppida, mis oli iseenesestmõistetavalt kogu selle õhtu eesmärk.
Peale seda, kui külalised olid saanud veidikene ringi vaadata ja omal käel üksteisega tutvust teha, alustati õhtut Reaalkooli ühe armsaima ja iseloomulikuma traditsiooniga: Piret Otsa seltskonnamängudega! Reaalikad olid muidugi esimestena tantsuplatsil ja haarasid kohe ka kaasa teiste koolide esindajad, et neid selle lõbusa kombega kohe lähedamalt tuttavaks teha. Alguses viis mänge läbi REKi asepresident Siret Siim, kuid juba esimese tantsu poole pealt jõudis kohale staar isiklikult, kelle valvsa silma all tantsiti läbi ka teised iga reaalika (ja nüüd ka teiste koolide õpilaste) südametesse pugenud legendaarsed Potsa tantsud.
Siis, kui kõik kaugelt ja lähedalt kohale tulnud külalised olid end mõnusasti soojaks tantsinud, alustati põhjalikumalt õhtu tutvumisprogrammiga. Võeti ülesehituselt lihtne asetus – ring, poisid väljapoole ning tüdrukud sisse- ja koolidevaheline uus suhtlus sai alguse. Mäng ise oli ka lihtne, kuid see-eest väga lõbus, nagu seda on kõik head seltskonnamängud. Õhtujuhid andsid mängijatele ühe jututeema, mida tuli arutada, kuni tuli märguanne astuda samm edasi uue partneri juurde. Esimeseks teemaks iga uue vestluskaaslasega kippus ikka saama see, kust koolist keegi tuleb. Õhtujuhtide poolt ette antud teemasid oli aga seinast seina ja igaühega sai kõvasti nalja. Kõige eredamalt tulevad meelde järgmised teemad: ,,Kumb on hotim, kas noor Jossif Stalin või ,,Kevade” filmis Joosep Tootsi mänginud Aare Laanemets?”, ,,Kas põhikooli lõpueksamid peaksid jääma?” ja palju nalja pakkunud ,,Räägi üks naljakas lugu, mis sinuga hiljuti juhtus.” Esimese vastus on muide Toots ja teise oma, et jah, peaksid jääma. Kogu selle mängu jooksul kohtasin ma kõikide koolide esindajaid peale TIKi, nende koosseis jäi vist üleüldiselt tulemata. Ehk jäid haigeks, ei tea.
Järgmisena oli plaanitud limbo, kuid limbonööri puudumise tõttu tõsteti kavas ettepoole rahva lemmiksport- Kahoot. Kahooti küsimustiku koosseisu kuulus üldiseid küsimusi kõige viie kooli kohta, näiteks milline kool rajati kõige varem või milliste koolide hooned on ehitatud spetsiaalselt koolimajadeks. Samas päriti ka Eesti üldisema kultuuriruumi kohta küsimusega ,,Milline on Eesti kõige kuumem mees/naine?”. Nende vastusteks olid Karl-Erik Taukar, millega võin nõustuda, ja Liis Lemsalu, mida salgan oma elupäevade lõpuni, sest valikus oli ka Anu Saagim ja kahjuks Liis lihtsalt ei saa sellise ajatu ikooni vastu nagu seda on auväärt proua Saagim. Kahootis oli ka kuidagi imelikult palju küsimusi GAGi kohta, kuid siiski tõime võidu koju ja loorberilehtedest pärg pandi pähe reaalikale.
Peale palju kirgi kütnud Kahooti hakati lõpuks pihta kauaoodatud limboga. Alguses oli rahvast paksult, kuid iga ringiga jäi rahvast üha vähemaks ja vähemaks. Lõbusate laulude saatel kestis mäng siiski päris pikalt, kuid lõpuks jäid areenile kaks vaprat võitlejat: üks reaalikas ja üks lütseumi õpilane. Ühe ringi kukkusid mõlemad, kuid teisel langes ainult reaalikas ning sellel korral sai au ja kuulsuse osaks hoopis lütseumi kangelane. Vähemalt me võitsime Kahooti…
Jätkasime aga aktiivsuse vaimus ja tõime põrandale toolid, et mängida populaarset ja harukordselt originaalse nimega toolimängu. Kahjuks said mängima ainult esimesed kiired, sest kõigile võistlusvalmis isikutele lihtsalt ei jagunud toole. Kurvastusega pean ütlema, et ka mina ei saanud mängus osalema, kuna pidin raske südamega peolt varem lahkuma.
Olgugi, et minu aeg tutvumisõhtul jäi üürikeseks, oli seal meeletult lõbus ja väga tore oli näha tuttavaid nägusid nii Reaalkoolist kui ka oma eelmisest klassist. Järgmine aasta jälle!
Leelo
© 2024, 138c