arh131b

Kolmapäeval 21. oktoobril käisime Estonia teatris vaatamas koreograafi ja lavastaja Gyula Harangozoi balletti “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”.

1.juunil aasta 2009 käisime me klassiga ekskursioonil Kirde-Eestis. Kõigepealt sõitsime me Narva linnusesse. Seal andis giid meile väikese sissejuhatuse linnusest. Hiljem anti meile vaba aeg. Me viibisime linnuse põhjaõuel. Seal sai teha erinevaid asju: osta suveniire, proovida riideid, mängida vana-aja keeglit ja palju muud. Kohapeal oli ka kaasas meie eesti keele ja kirjanduse õpetaja Piret Järvela. Seejärel läksime me kaevandusse. Meile tehti kõigepealt ühes hoones väike sissejuhatus ja seejärel läksime umbes 10-meetri sügavusele maa-alla. Seal oli umbes 8 kraadi sooja. Mul endal külm ei hakanud, aga ma loodan, et ma ei olnud ainukene. Pärast väikest ringkäiku oli meile ette valmistatud kaevurilõuna tellijatele. See maksis 50 krooni ettetellijatele. Sinna kuulus soe supp, kaneelisai ja morss. Seejärel liikusime Valaste poole. Seal imetlesime vett ja giid rääkis meile nii mõndagi sellest. Minu üheks lemmikuks kohaks oli Toila oru park, kuhu me läksime järgmisena. Sealne ala oli kunagi sissetulnud kuningatele väga tähtis ala. Sinna lasti ehitada loss, mida tänaseks enam ei ole. Seejärel liikusime Kukruse mäe poole. Me ronisime sinna tippu. Mina ausalt öeldes ei mäleta sellest kohast midagi. Hiljem külastasime Kohtla – Järve Selverit. Seal oli meil võimalus väikeseid sisseoste teha. Tagasisõit kooli poole oli väga lõbus, sest see kujunes rohkem laulupeo poole :).
Kooli jõudsime umbes poole üheksa paiku.

30. märtsil 2009, just peale eesti keele tasemetööd, läks 5. b klass ekskursioonile Eesti lastekirjanduse keskusesse, (edaspidi: lastekirjanduse keskus) aadressil Pikk tänav 73. Sinna kõnniti jalgsi läbi vanalinna. Lastekirjanduse keskus asus väga hubases majas, kuid ta polnud kogu aeg seal olnud. Keskus oli seal olnud kõigest 1 aasta peale renoveerimist. Enne lastekirjanduse keskust asus seal KUMU maalihoidla, kuid KUMU sai uue hoone ja maalid viidi sinna. Kuna kunst ja kirjandus on mõlemad haridusministeeriumi osad ja lastekirjanduse keskus oli juba aastakümneid uut maja otsinud, koliti nad sinna ümber. Seejärel, peale põhjalikku renoveerimist, asus lastekirjanduse keskus uues majas tööle. Kui me olime jätnud õueriided riidepuule või kappidesse, läksime me esimesse ruumi. Lastekirjanduse keskus on lisaks muuseumile (näiteks hoitakse keldrikorrusel igast Eestis inmunud raamatust vähemalt üht eksemplari) lisaks ka raamatukogu, kust laenutatakse raamatuid koju lugemiseks. Seal ruumis räägitigi meile eeltoodud jutt ja me läksime edasi. Me läksime mööda treppi üles, kus oli näitus. Kõigepealt läksime me tuppa, kus olid väga vanad raamatud. Näiteks oli seal tuntud raamatu “Kevade” (mida on ilmunud 20 korda) esimene trükk. Seal oli veel eraldi ausammas aabitsatele ja kõrvalruumis oli eraldi sein eesti keelest teistesse keeltesse trükitud raamatute jaoks. Samuti olid seal erilised taburetid, millele lasteraamatute illustraatorid olid peale joonistatud. Siis läksime me välja ja kõrvalruumi. Seal oli näitus, kus esitleti pilte lasteraamatutest. Meile räägiti, et seal tuleb iga kuu erinev näitus. Seejärel läksime me sealt välja ja luugituppa. Seda tuba kutsutakse nii, sest seal on erilised aknaluugid, mis on väga suured ja millel oli igaühel erinevatel pooltel erinevad pildid, nii et kui panid luugid kinni, oli ikka toas värviline. Siis läksime me mööda keerdtreppi üles kõige kõrgemale, pööningukorrusele. Seal olid samuti seinad piltidega kaetud ja seal olid kujud, mis kujutasid tegelasi lastekirjanduse keskuse maskoti, Nukitsamehe muinasjutust. Seal oli üsna hubane olla ja meile seletati, et seal peetaksegi erinevaid huviringe. Siis läksime me mööda vana treppi alla tagasi, panime õueriided selga ja läksime.

P.S: Kui leiate fakti- või kirjavigu, teatage sellest kommentaarides!

Eesti posti makett (1/3)

Eesti Posti logo

Makett (2/3)

Makett (3/3)

Kui teil on endal mõningaid huvitavaid pilte, siis tulge minu (Markus Rene) juurde leppige minuga mingi aeg kokku, kuidas võiks faile edastada. Võimalusi on mitmeid, aga sellest räägime koolis, kui teil on pilte

Neljapäeval, 26. veebruaril aasta 2009 käisime me Eesti Postis (Pallasti tn. 28). kokku oli meid 27 õpilast + 1 klassijuhataja. Alguses kui me olime garderoobis, siis anti meile ”laenuks” oranzid vestid, mis me andsime loomulikult pärast tagasi. Siis algaski ekskursioon meie jaoks selles hoones. Sõitsime liftiga 4. korrusele kus oli konverentsisaal. Giid selgitas minu arust väga hästi mis on post ja sellega seonduvaid asju, sest tal oli fakte ja esemeid mis seondusid postiga. Kohapeal oli meil võimalik saata kiri sõbrale. Enamus kirjutasid ikkagi endale. Kui kiri oli kirjutatud, siis panime me selle ümbrikusse, kirjutasime ümbrikule andmed kuhu tuleb saata ja panime margi peale. Siis oli meie jaoks aeg  vaadata kirjade ja pakkide sorteerimist. Sellest sain ma ka väga palju teada. Ma ei suutnud arvatagi, et Eesti Postis on tehnika nii edasi arenenud. kirja sorteerija võib sorteerida 20 000 kirja tunnis, ehk siis rohkem kui 5 kirja sekundis (minu arvutuste järgi 5,555 kirja sekundis, aga komasid ei saa arvestada)! Kui me lahkusime sealt ruumist, siis me panime ka oma kirjad postkasti. Pakkide sorteerija oli ka äge. Magnet lükkab lihtsalt paki sobivasse lahtrissse ja inimesed ei pea sorteerimise peale higi valama. Ja oligi meie järjekordne ekskursioon läbi. me läksime tagasi garderoobi ja andsime oma vestid tagasi.

Kokkuvõtlikult loodan, et ekskursioon meeldis kõigile ja nad said uusi teadmisi endale.

8. detsembril aasta 2008 käisime teist korda telemajas. Seekord käisime me suurema pundiga ja mitte ainult saates, vaid ka väikesel ekskursioonil telemaja peal. Me käisime igasugustes stuudiotes ja giid rääkis meile natuke ka meeskonnast ning näitas meile nende igapäevasest tööd. Pärast seda hakkas saate ”Tähed Muusikas” salvestus ja me pidime minema. Saatejuht nagu ka te teate oli Mart Sander.

10. detsembril läksime koos klassiga Nukumuuseumisse. Giid rääkis meile mänguasjadest. Pärast läksime üles mängukarude juurde. Kui giid oli eskursiooni lõpetanud, siis hakkasime tegema jõulukaarte.

Ekskursioon meeldis väga.

Esmaspäeval, 10. Novembril aasta 2008 käisime me koos klassijuhataja ja 13 õpilasega saates ”Tähed muusikas”. Asukoht oli vist ERR’i 4. stuudio. Saatejuhiks oli Mart Sander ja kaptenid olid Antti Kammiste ja Tomi Rahula. Antti kammiste meeskonnas olid kultuuriminister Laine Jänes ja Tarmo Leinatamm. Teises ehk Tomi Rahula meeskonnas olid Mirjam Dede ja Andres Avamere + Suisapäisa koor. Saadet võib näha telekas 3. Jaanuaril aastal 2009.

Valisin välja 5 kõige paremat juttu kilplaslikudest päevadest ja siin nad on:

Otto jutt:

Minu kilplaslik päev

Ãœhel päikesepaistelisel hommikul ärkasin ma teleka ees. Arvatavasti jäin ma õhtul sinna magama.Ma olin  unustanud ju eile kella keerata. Nüüd jäin kooli hiljaks ka; kell oli juba pool üheksa. Praegu käis arvutitund! Eiii!!! Ruttu sõin midagi (ma ei vaadanud, mis see oli, aga igatahes oli see pahaks läinud) ning  tõmbasin riided selga (see oli arvatavasti mu õe kleit, vist). Jooksin kiiresti õue bussipeatuse poole, aga buss sõitis just ära. Niisiis pidin ootama järgmist bussi. Kui kooli juurde jõudsin, avastasin, et uks on lukus! Mõtlesin: ’’Ah, tore!’’ Vaatasin mobla pealt kuupäeva. Täna oli laupäev!!! Õnnelikult kõndisin bussi poole. Õhtul ema küsis: ’’Kus sa täna siis käisid?’’  ’’Niisama linna peal…’’vastasin ma.

Margi jutt:

Minu kilplaslik päev

Eile õhtul vaatasin filmi ja läksin hilja magama. Täna ärkasin umbes kell seitse. Siis olin voodis korraga unine ja üllatunud, et mõtlesin kas täna mitte koolipäev ei ole. Panin ruttu riidesse ja tormasin bussi peatusesse. Minu õnneks tuligi kohe buss. Bussis istusin kohale ja jäin kohe magama. Kui ma üles ärkasin nägin aknast, et olen täiesti võõras kohas. Tulin bussist maha ja vaatasin ümbrust. Mul tuli lausa pisar silma ning siis helistas mulle mu ema ja küsis kus ma olen. Rääkisin emale kogu loo ära ja ta ütles, et tuleb mulle järgi. Ema tuligi ja ütles, et nüüd lähme poodi ja ta lisas, et täna on puhkepäev. Poes oli emal palju tegemist ja siis läksin ma poodi ringi kolama. Lõpuks helistasin emale ja küsisin kuhu ta on kadunud. Ema vastas, et tema juba ammu kodus süüa tegemas. See tähendas, aga seda, et pidin jalgsi koju minema. Selline oli mu kilplaslik päev.

Rasmuse jutt:

Minu kilplaslikuim päev

Ma pidin minema poodi hakkliha, vahukoort ja kohvikoort ostma. Ma kõndisin Maxima poole. Ma teadsin küll, et meil on ka Kiili kohalik pood, aga ma teadsin ka, et seal on väiksem valik. Olin juba poodi sisse jõudnud, kui järsku Rauno mulle helistas. Ta oli kohaliku poe juures. Läksin talle sinna järgi ja me läksime koos Maximasse. Me olime juba pool tundi otsinud, aga me ei leidnud midagi. Lõpuks torkas meile mõte pähe minna kohalikku poodi. Seal oli tunduvalt vähem rahvast. Hakkliha me sealt saime, aga ma hakkasin mõtlema kus need koored siis on. Just sel’ hetkel nägin mina külmkappi, ja vaata aga vaata, seal need vahukoor ja kohvikoor istusidki. Ma ostsin vajalikud asjad ära. Me olime juba peaaegu kodus, kui isa meile helistas ja palus tuua ÕUNAMAHLA!!!

Kelly jutt:

Minu kilplaslik päev

Ma läksin poodi. Tahtsin osta süüa ning valisin pizza. See maksis 30.90
eeki. Läksin kassasse seda maksma ja avastasin, et mul on 25-kroonine ja
5-kroonine. Läksin vahetasin need 3-meks 10-krooniseks. Ma kõndisin uuesti
kassasse ning avastasin, et on puudu 90 senti. Mul oli ainult
1-kroonine. Läksin vahetasin ka selle 10-sendisteks. Siis saingi ära
maksta. Jooksin koju ja toppisin pizza mikrolainahju.

Silveri jutt:

Minu kilplaslik päev

Ühel päeval tuli mul seenesousti isu. Ma istusin oma Ferrari rooli ja hakkasin minema Lõuna-Eestisse seenele. Ma sõitsin liiga sügavale metsa ja jäin seal kinni. Alles kahe tunni pärast õnnestus mul leida kohalik traktorist. Autot väja tõmmates lõhkus traktorist ära mõlemad stanged, vajutas katuse lömmi ja lõhkus kogemata esiklaasi. Tagasiteel trahvis mind inspektor Kukeke, sest kihutasin kodu poole. Lõpuks jõudsin koju ja peale seda mul enam seenesousti isu ei olnud. Päeva tulemuseks oli null seent ja lõhutud auto. Õhtul helistas mulle ema, kes kutsus mind enda juurde seenesousti sööma. Ta oli käinud rattaga kohalikus metsas seenel. Rääkisin söögilauas oma seiklustest. Pärast oli kõigil suu kõrvuni.

Kuna on natuke probleeme selle kuu küsimusega, siis vastutan selle kuu küsimuse eest mina (Markus Rene). Loodan, et Te olete kuu küsimuse tagasitulekuga rahul.

Selle kuu küsimus on : Mis oli pan Kleksi päris nimi?

Kui vastad õigesti saad endale maitsva PULGAKOMMI!!!! Kui õigeid vastuseid on mitu, siis fortuuna valib ühe mis võidab! (või siis loeb täpsem)

VASTUS SAADA KINDLASTI MINU E-MAILI AADRESSILE!

markusrene[ät]real.edu.ee