Detsembri lõpus külastasime karuema ja veel mõne klassiõega Vabaduse väljaku Ahhaa keskuses kogu maailmas kuulsust kogunud interaktiivset väljapanekut „ Ahhaa, nähtamatu näitus!“. Tegemist oli ruumidega, kus puudub pisimgi valguskiir, mistõttu tuleb kogu teekond läbida usaldades vaid iseennast ja giidi. Ringkäigu jooksul juhatati meid läbi erinevate tavapäraste keskkondade nagu linnapark, paadiretk ja kohvik ning teejuhtideks on sealjuures nägemispuudega inimene. Mis tunne see on, kui ümberringi valitseb pilkane pimedus ning hakkama tuleb saada ainuüksi lõhnade, helide ja kompimise toel?

Enne pimedasse ruumi sisenemist anti meile pimedatele mõeldud valge kepp. Seejärel meid juhatati parki, kus oli pink, puu, maja, purskaev ja kõik muu mis pargis võid näha…või siis pigem leida. Algul olime ikka täitsa abitud. Päriselt oligi täiesti pime. Giidi käteplaksutuste järgi liikudes hakkasime lõpuks paremini pargis orienteeruma. Aga päris elus ja päris pargis ei plaksuta sulle keegi.
Pargist edasi jalutades pidime endale kepiga teed juhatades paadisillale jõudma, kust sõitis merele meie paat. Ohutusnõudeid täideti korralikult. Igaüks sai päästevesti ja sõit võis alata. Meie giid võttis korralikud tuurid sisse ning vett pritsis ikka korralikult. Kui olime piisavalt “kaunist merevaadet” nautinud, keerasime otsa kalda poole tagasi.
Paadikailt suundusime kohvikusse, kus pidime menüüst endale soovitud joogi või maiuspala valima. Pimedana aga on menüü lugemine “pisut” raskendatud. Õnneks oli teenindajanna sõbralik ning luges meile maheda häälega menüü ette. Lõpuks saime, valge kepp ühes ja teetass teises käes, lauda komberdatud. Nüüd tuli hetk, mil võisime küsida giidilt, milline on elu pimedana. Kuidas ta koolis käis? Kas ja kuidas ta töötab? Kuidas ta linnaruumis liigub? Kõige tähtsam on meelde jätta, et pimedale võib alati abi pakkuda, aga mitte peale suruda. Veidike tobe oli kuulda lugusid, kuidas pimedaid aidatakse alatasa vale trammi peale või viiakse käekõrval üle tee, kui nad seda pole tahtnudki. Ja siis…oligi juba tunnike möödas ja meid juhatati pimedatest ruumidest välja. Peale pikka pimedust tegi valgus silmadele veidi haiget, ent harjusin peagi.
Otsustasime ka 4D filmi vaatama minna. Ma ei tea kuidas teistega on, aga mul oli väga lõbus, liigagi. Naerupidamatus on selle haiguse nimi. Igatahes jäime ka peale lumistest mägedest alla tuiskamist ellu.
Kuigi, kahju küll, Eestis teil niipea pimedate näitusele ei ole võimalik minna, sest näitus lõpetati juba vana aastanumbri sees. Sellegipoolest soovitan soojalt. Tegemist on väga silmaringi avardava väljapanekuga.

Regina

25. novembril toimus meie lennu märgipidu

Pilte on võimalik näha siit.

Lõppenud on kindlasti üks põnevamaid nädalaid 12. klassi jooksul- Rebaste nädal. Sündmust on raske kokku võtta sõnadega, v-o saab seda paremini teha piltidega. Loodan, et kõik jäid nädalaga rahul.

Kaspar O. pildid võib leida siit.

Piia K. pildid võib leida siit.

Asi sai alguse sellest, et kõrged härrased Euroopa Liidus otustasid 12C klassi kalandusretke jaoks veidi raha loovutada. Kolmapäeval kell 9 startis buss Reaalkooli eest. Mõne tehnoloogilisema poisi jaoks oli bussis rüperaalide jaoks pistikud, mis ei töötanud, ja wifi ühendus, mis oli parooli all. Ent parooli ei julgenud keegi bussijuhi käest küsida. Seega läpakas osutus tegelikkuses koormavaks pagasiks, nagu ka minu enda kaasavõetud “Põrgupõhja uus vanapagan”. Reis möödus nagu nad ikka on kooliaja jooksul möödunud: kes rääkis juttu, kes kuulas mp3-mängijat, kes luges Cosmopolitani ja leidis sealt mõned seksi- ja šoppamisnipid (see sügis on moes bling-bling  kotid).

Esimene peatus oli Lemmetsa külmhoone. Sees tervitas meid elutark kümhoone juhataja Lembit, kes oli laua peale organiseerinud ka hulga küpsiseid ja Kalevi kompvekke. Neid ta manitses meid suhu pistma ikka mitu korda, sest ega tema neid ise ei jõua pärast ära süüa. Kompvekkide ja küpsiste pakkumine oli vägagi üllas tegu, sest tänapäeval pole enam kusagil ametiasutustes kombeks külalistele midagi pakkuda. Ja ka Lembit polnud mingi tavaline kuiv ametnik. Vastupidi, omal ajal oli ta olnud tavaline kalur. Kui ta NSV sõjaväest tuli, pidi ta tööle minema, aga tal polnud jopet. Ta laenas oma sugulase jope ja läks maduruseks. Ta rääkis veel seda, et omal ajal polnud kalurilaevades külmkappi ega muud luksust ja nad pidid üks kuu sööma vaid makarone ja võid. Pärast seda kalaretke ei tahtnud enamus mehi võid aasta otsa suhu võtta. Ja teine kord oli nende laev nii lähedal Rootsi rannikule, et ta mõtles vette hüpata kuigi õues olid miinuskraadid ja lainetus oli ranniku poolt. Ja pealegi, mida hakkab üks läbimärg immigrant võõras riigis pihta, seega jäi ta uitmõte teostamata. Tänapäeval on laevades külmkapid, wifi ja telekad: kolm asja, milleta tänapäeva noor oma elu ette ei kujutaks, seega kaluriamet peaks olema üsna mõeldav variant tulevikuks. Lembit rääkis, et Lemmetsa külmhoone ehitamise eesmärk oli kaluritele õiglase räime ja kilu kokkuostuhinna tagamine. Külmhoone rajamine ja Norra seadmed läksid maksma 4,5 miljonit eurot, millest ligi 3,2 miljonit saadi Euroopa kalanduse fondist. Ta rääkis ka sellest, et Euroopa Liit pidevalt vähendab püügikvoote. Võrreldes 2008. aastaga on Eesti kilupüügikvoot 3 aastaga Läänemerel vähenenud 52 060 tonnilt 33 077 tonnile. Räimekvoot on vähenenud 33 816 tonnilt 28 877 tonnile. Tursapüügikvoot on samal ajal suurenenud 1054 tonnilt 1502 tonnile. Tursakvoot on sellepärast suurenenud, sest tursad söövad väiksemaid kalu.

Edasi suundus meie reisigrupp ruumi, kus kalu töödeldakse. Paraku see päev polnud kala, mida töödelda. Kala puhastamise ja lõikumise vaimusilmas nägemiseks pidime me kasutama oma ettekujutusvõimet, mida on füüsikas vasaku käe reegel ja Lenzi reegel märgatavalt arendanud. Küll aga töötas külmakamber, kus temperatuur on muidu 40 miinuskraadi, kuid sellel päeval oli 28 miinuskraadi, sest kala polnud ja niisama energiat raisata pole mõtet. Külmakambris lebas maas 2 suurt kalabriketi kamakat, mis olid sama kõvad kui ühed õiged kaikad. Mõtlesin, mis tunne oleks ärgata pärast pidu kusagil kala külmhoones 40 miinuskraadises temperatuuris, maa külge külmunud, mittekeegi kuulmas appikarjeid, mitteükski psühhofarmakon enese meeli turgutamas?

Lisaks transpordile oli makstud EL-i poolt ka lõunasöök, mis sisaldas porgandipirukat, leiba ja saia, frikadellisuppi, Moskva saia ja klaasi mahla. Mulle maitses ja kõhu sai täis. Järgmine peatus oli kalasadam, kust me leidsime eest nostalgilise vaatepildi: üksik kalur oma päevinäinud paadis vaatamas kaugemal lahesopis merekaugusesse ja mõtisklemas kurbi, eksistentsiaalseid mõtteid. Ei tea, kas see oli retkekorraldajate poolt meile mängitud näitemäng või reaalsus. Loodetavasti reaalsus, sest see hetk oli ilus. Ja selliseid hetki pole palju tänapäeva materialistlikus maailmas. Ja siis me sõitsime Tallinnasse tagasi, päris paljud jäid magama ja õues tibutas vihma.

Alvin

Kui ilus ja sündmusterohke suvi imekombel seljataha jäänud oli, tuli koolikott jälle nurgast välja otsida ja sammud kalli koolimaja poole seada. Märkamatult oli kätte jõudnud 1. september – väikeste realistide jaoks täiesti esimene, kuid meie jaoks siiski viimane. Tore oli kogu klassirahvast üle pika aja taaskord näha. Kõigepealt kohtusime klassijuhataja tunnis, kus lisaks vajaliku informatsiooni kuulamisele saime proovida ka proua Karu poolt pakutud maitsvat õunakooki. Edasi suundusime, nagu ikka, staadionile direktori kõnet ja muud põnevat kuulama. Staadionilt lahkusime pudireas tagasi koduklassi, et oma reaalikatest “lastele“ kaardid valmis joonistada/kirjutada. Varsti oligi käes aeg, mil esimesse klassi minevad realistid saabuma hakkasid. Võtsime järjekorda ja igaüks ootas, millal talle väike sõber käevangu antakse. Ootusärevus oli suur, kuid kindlasti ei ole see võrreldav sellega, mida tundsid esimesele koolialgusaktusele tulnud poisid-tüdrukud. Lõpuks saime kõik endale väikesed realistid käekõrvale, siis jalutasime nendega ringi ning tutvustasime koolimaja, kuni oli aeg nad aktuse jaoks rivistada. Aulas said väikesed õpilased omale aabitsa, seejärel suunduti omandama esimesi teadmisi keemiast-füüsikast. Pärast seda pandi reaalikatele ka mustkuldsed mütsid pähe ja edasi mindi juba väiksesse majja istekohti krabama ja klassijuhataja juttu kuulama. Sellega oli meie, abiturientide osa väike-reaalikate kooliteele saatmises lõppenud.

Usun, et meie viimane 1. september Tallinna Reaalkoolis oli kõigile armas ja meeldejääv! 🙂

Lisan ka lingi õp Karu tehtud piltidele: 1. september Reaalkoolis

Kui kõik kontrolltööd olid lõppenud, uurimistöö kaitstud, riigieksamid edukalt sooritatud, oli aeg võtta ette kahepäevane parvematk Emajõel. 22 looduslast ja kaks looduse armastajat õpetajat asusid teele 9. juuni varahommikul rongiga Tartusse, sealt edasi juba Kavastu sadamasse, kus meid jaotati kaheks rühmaks. Mõlemad rühmad said endale oma parved ning tööülesanded, et jõuda edukalt kohale alguses Peipsi peale ning seejärel juba Parvemajja. Teel tegime peatuse RMK looduskeskuses ning seejärel sõime suppi. Pärast mitmetunnist retke parvedega, jõudsime õhtuks parvemajja. Seal ootasid meid kanuud ning paat, samuti saun, õhtusöök ning vesi. Väga populaarseks osutusid kanuud, millega õhtu jooksul käidi väga palju sõitmas, kes tahtsid joonele panna ja võidu teha, kes loodust nautida. Kui õhtusöök oli söödud, istusime väljas, rääkisime juttu, käisime ujumas ja nautisime superhead ilma, mis oli üle 25 C ja päikesepaisteline terve reisi vältel, paremini poleks saanudki minna. Saun-vesi-saun-vesi-grillliha-saun-pallimäng-saun-vesi-saun-grillliha – See kõik võtab kokku õhtu kokku igatahes. Hommikul kella poole 9 ajal ootasid meid pannkoogid moosiga, millele järgnes veel viimane suplus ning looduse nautimine. Siis mõlemad meeskonnad jälle parve peale ning siht sadama poole, kust me eile peale läksime. Tugevamad juhtisid parve ning rääkisid juttu, nõrgemad magasid. Sadamas lõpetasime oma parvematka, läksime bussi peale ning sõitsime Tartusse ja sealt juba edasi rongile ja koju Tallinnasse.  Võib öelda, et väga super reis oli, midagi väga huvitavat ja polnud mitte kedagi, kes nende kahe päevaga rahule poleks jäänud. B klassile tahaksime ka öelda, et polnud seal putukaid midagi nii palju, nii et jäime täiesti ellu.

Pilte võib näha siin ja siin.

Igakevadine gümnaasiumi klassidevaheline jalgpalli finaalid Kalevis leidsid aset ka see aasta. Meie klass saavutas 2. koha. Progress on toimunud, tublid poisid! Jäime alla vaid 12c klassile, kes saavutas üldvõidu. Kindlasti vaadata meie ilusat võistlusvormi, karuema toob meile järgmine aasta võidu.

Pilte suurüritusest on võimalik näha siit.

Ühel ilusal kevadisel päeval mai alguses võtsime 127. lennuga ette bussisõidu Tammsaare kojju, kus ka kirjanik sündis 1878. aastal. Buss võttis seega sihi Järvamaale Vetepere külasse. Päev algas juba hommikul vara. Jõudes kohale talusse, saime kohe hommikuse treeningu: maastikumäng. Kõik olid vist veel unised, sest ükski grupp kõiki õigeid vastuseid ei saanud.  Pärast maastikumängu kohustuslik hariv talukompleksi tutvustus. Sisse on toodud ka huvitavaid tehnilisi lahendusi: suurelt ekraanilt on võimalik vaadata katkendeid erinevatest filmidest, samuti saab seintelt lugeda teiste kirjanike arvamusi Tammsaare teostest. Üks suur sein sisaldab endast aga epopöa “Tõde ja õigus” kõiki tegelasi. Neid on tõesti palju seal. Ühes väikses toas istub suurkuju ise oma aus ja väärikuses. Loodus on seal samuti imeline, sattusime ka sinna muidu päikesepaistelisel päeval, kuskil polnud ühtegi pilve ja lilled tärkasid. Metsaall saime kiikuda külakiigega ning uurida omapead. Pärast pikka külastust olid kõigil juba kõhud tühjad, nii et sõitsime veidike eemale, et süüa üks korralik Eesti toit. Mis siis muud kui liha, kartul ja salat, magustoiduks mannavaht piimaga. Kõhud täis, aeg uuesti trenni teha. Hakkasime Valgehobusemäele ronima. Muide, seal sai veel päris edukalt lumesõda teha. Vaade oli väga Eestile omane: lõputud metsad ning lagendikud. Oligi aeg võtta suund tagasi Tallinnasse.

Lõpetaks oma jutu väikse meeldetuletusega:

“Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus,” ütles isa. Sina oled teind ja minu ema tegi teda ka, ega muidu nii vara surnud; aga armastus ei tulnd, teda pole tänini Vargamäel.”

Rohkem pilte siit.

Just nii kõlab Vanemuise kodulehel oleva artikli pealkiri. Pikemalt saab sellest lugeda siit. Lugege kindlasti, lõpus on ka meie klassivenna Marko R. arvamus.

26. jaanuaril sõitsime kuue bussiga ning terve gümnaasiumiga ühiskäigule Tartusse, et näha Sofi Oksase etendust “Puhastus”. Traditsioon, mis on Reaalkoolis kestnud juba 10 aastat. Teatrireis on üks paljudest traditsioonidest, millest õpilasest väga hea meelega osa võtavad, seega peab see kestma jääma.

Meie, 11. klasside õpilaste sõit algas kell 13.00. Kõik õpilased said valida, kuhu nad minna tahavad. See aasta oli valik päris kirju: biomeedikumi hoone, keemi­ku­mi hoone, Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti spordimuuseumi hoone. Meie jaoks kõige populaarsemaks osutusid keemikum ning Eesti spordimuuseum.  Ja mida teha küll Tartus vaba ajaga? Jalutada läbi linna sööma loomulikult. Kella 16-18 ajal oli iga teine vastutulija Reaalkooli õpilane.

Kell 19.00 algas teater. Kes on raamatu varem läbi lugenud, teadsid juba ette, et järgmised 2,5h mööduvad vaadates viimaste aastate eestlaste ühte populaarsemat ning ulatuslikke diskussioone tekitanud raamatu järgi tehtud etendust. Etendus ise oli hea, lähemalt saab lugeda ka siit. Kuulates pärast etendust muljeid, võib öelda, et see aasta on tehtud etenduse valikul väga hea töö, tänan. Pärast etendust algas suur sagimine. kus on õige buss, et ma võimalikult enda kodu lähedal saaksin maha? Kõik läks aga edukalt ning ühtegi gümnasisti Tartusse maha ei jäänud ja kõik jõudsid tervelt koju.

Järgmise aastani!

Veerandi viimasel päeval toimus meie lennu sõrmustepidu Tallinna Matkamajas. Kõigil olid väga head toostid, ärge neid ära unustage ning hoidke oma sõrmuseid, see ju ühendab meid kõiki!

Triinu tehtud pilte on võimalik näha siit.