Ahhaa, nähtamatu näitus!

Detsembri lõpus külastasime karuema ja veel mõne klassiõega Vabaduse väljaku Ahhaa keskuses kogu maailmas kuulsust kogunud interaktiivset väljapanekut „ Ahhaa, nähtamatu näitus!“. Tegemist oli ruumidega, kus puudub pisimgi valguskiir, mistõttu tuleb kogu teekond läbida usaldades vaid iseennast ja giidi. Ringkäigu jooksul juhatati meid läbi erinevate tavapäraste keskkondade nagu linnapark, paadiretk ja kohvik ning teejuhtideks on sealjuures nägemispuudega inimene. Mis tunne see on, kui ümberringi valitseb pilkane pimedus ning hakkama tuleb saada ainuüksi lõhnade, helide ja kompimise toel?

Enne pimedasse ruumi sisenemist anti meile pimedatele mõeldud valge kepp. Seejärel meid juhatati parki, kus oli pink, puu, maja, purskaev ja kõik muu mis pargis võid näha…või siis pigem leida. Algul olime ikka täitsa abitud. Päriselt oligi täiesti pime. Giidi käteplaksutuste järgi liikudes hakkasime lõpuks paremini pargis orienteeruma. Aga päris elus ja päris pargis ei plaksuta sulle keegi.
Pargist edasi jalutades pidime endale kepiga teed juhatades paadisillale jõudma, kust sõitis merele meie paat. Ohutusnõudeid täideti korralikult. Igaüks sai päästevesti ja sõit võis alata. Meie giid võttis korralikud tuurid sisse ning vett pritsis ikka korralikult. Kui olime piisavalt “kaunist merevaadet” nautinud, keerasime otsa kalda poole tagasi.
Paadikailt suundusime kohvikusse, kus pidime menüüst endale soovitud joogi või maiuspala valima. Pimedana aga on menüü lugemine “pisut” raskendatud. Õnneks oli teenindajanna sõbralik ning luges meile maheda häälega menüü ette. Lõpuks saime, valge kepp ühes ja teetass teises käes, lauda komberdatud. Nüüd tuli hetk, mil võisime küsida giidilt, milline on elu pimedana. Kuidas ta koolis käis? Kas ja kuidas ta töötab? Kuidas ta linnaruumis liigub? Kõige tähtsam on meelde jätta, et pimedale võib alati abi pakkuda, aga mitte peale suruda. Veidike tobe oli kuulda lugusid, kuidas pimedaid aidatakse alatasa vale trammi peale või viiakse käekõrval üle tee, kui nad seda pole tahtnudki. Ja siis…oligi juba tunnike möödas ja meid juhatati pimedatest ruumidest välja. Peale pikka pimedust tegi valgus silmadele veidi haiget, ent harjusin peagi.
Otsustasime ka 4D filmi vaatama minna. Ma ei tea kuidas teistega on, aga mul oli väga lõbus, liigagi. Naerupidamatus on selle haiguse nimi. Igatahes jäime ka peale lumistest mägedest alla tuiskamist ellu.
Kuigi, kahju küll, Eestis teil niipea pimedate näitusele ei ole võimalik minna, sest näitus lõpetati juba vana aastanumbri sees. Sellegipoolest soovitan soojalt. Tegemist on väga silmaringi avardava väljapanekuga.

Regina

Lisa kommentaar