Ăhel ilusal kevadisel pĂ€eval mai alguses vĂ”tsime 127. lennuga ette bussisĂ”idu Tammsaare kojju, kus ka kirjanik sĂŒndis 1878. aastal. Buss vĂ”ttis seega sihi JĂ€rvamaale Vetepere kĂŒlasse. PĂ€ev algas juba hommikul vara. JĂ”udes kohale talusse, saime kohe hommikuse treeningu: maastikumĂ€ng. KĂ”ik olid vist veel unised, sest ĂŒkski grupp kĂ”iki Ă”igeid vastuseid ei saanud.  PĂ€rast maastikumĂ€ngu kohustuslik hariv talukompleksi tutvustus. Sisse on toodud ka huvitavaid tehnilisi lahendusi: suurelt ekraanilt on vĂ”imalik vaadata katkendeid erinevatest filmidest, samuti saab seintelt lugeda teiste kirjanike arvamusi Tammsaare teostest. Ăks suur sein sisaldab endast aga epopöa “TĂ”de ja Ă”igus” kĂ”iki tegelasi. Neid on tĂ”esti palju seal. Ăhes vĂ€ikses toas istub suurkuju ise oma aus ja vÀÀrikuses. Loodus on seal samuti imeline, sattusime ka sinna muidu pĂ€ikesepaistelisel pĂ€eval, kuskil polnud ĂŒhtegi pilve ja lilled tĂ€rkasid. Metsaall saime kiikuda kĂŒlakiigega ning uurida omapead. PĂ€rast pikka kĂŒlastust olid kĂ”igil juba kĂ”hud tĂŒhjad, nii et sĂ”itsime veidike eemale, et sĂŒĂŒa ĂŒks korralik Eesti toit. Mis siis muud kui liha, kartul ja salat, magustoiduks mannavaht piimaga. KĂ”hud tĂ€is, aeg uuesti trenni teha. Hakkasime ValgehobusemĂ€ele ronima. Muide, seal sai veel pĂ€ris edukalt lumesĂ”da teha. Vaade oli vĂ€ga Eestile omane: lĂ”putud metsad ning lagendikud. Oligi aeg vĂ”tta suund tagasi Tallinnasse.
LÔpetaks oma jutu vÀikse meeldetuletusega:
âTee tööd ja nĂ€e vaeva, siis tuleb ka armastus,â ĂŒtles isa. Sina oled teind ja minu ema tegi teda ka, ega muidu nii vara surnud; aga armastus ei tulnd, teda pole tĂ€nini VargamĂ€el.â
Rohkem pilte siit.