30. aprillil toimus järjekordne klassipidu. Kuid antud pidu erines üsna tugevalt eelmistest sarnastest koosviibimistest üsna mitmel asjaolul. Esmalt korraldasid seda Erik, Mihkel A ja Kalder, kes seni pole vähemalt minu teada selliste asjadega tegelenud. Kuid peale selle lubasid nad koheselt, et tegemist ei ole mingi läbuga, vaid tõeliselt toreda üritusega, kus kõik saavad enda “varjatud talente” näidata.

Juba alguses suhtusin ma sellesse üsna skeptiliselt. Miks? Esiteks sõna kultuur seostub mulle kohelselt mitte draamateatri, vaid Madara tänava Kultuuritehasega, kus tehakse seda “tõelist kultuuri”. Jah, see on see sama koht, kus meil rebaste järelpidu oli. Mõistate nüüd?
Teiseks ei lootnud ma järjekordsest klassipeost midagi erilist, eks ta ikka üks järjekordne veiderdis tuleb. Eriti olukorras, kus antud kolm isikut seda korraldavad.

Kuid mida enam reede lähenes, seda enam hakkas mulle tunduma, et nad tõesti loodavad sellest peost midagi asjalikku teha. Ja kui ma tegelikult ei planeerinud sinna minna, siis ühel hetkel oli olukord selline, et peole ma läksin. Kuid seda enda stiili järgi: jalgratta ja seljakotiga, kus sees oli neli liitrit mahla. (2L apelsini- ja 2L viinamarja mahla).

Peole jõudes selgus, et kohale oli tulnud kusagil 15 inimest, kes pidevalt rääkisid ka enda ettekandest, mida nad esitada tahavad. Nüüd jõudis mulle ka tegelikult kohale, et sellel peol on stiili. Ja õhtu edenedes tulidki korraldajad välja programmiga, mis koosnes  väiksematest mängudest, nagu “sa ronisid mulle selga, sa oled surnud!” ning talendivoorust, kus kõik soovijad said esitada oma ettekande.

Esimesena läks lavale Kees, kes esines oma autoteemaliste anekdootidega, mis läksid publikule üsna hästi peale. Peale teda tulid erinevad etteasted, kus esitati omaloomingut  nii flöödi, kitarri, kui ka Peebu vokaali taustal.
Korraldajad panid välja parimale esinejale ning publiku lemmikule ka auhinnad, mis hiljem välja jagati.

Talendivooruga pidu minu jaoks ka lõppes, sest sealt  liikusin ma Vene tänavalt edasi Venekülla, kus pidutses teine osa meie klassist, kes kultuuripeole ei jõudnud.

Nüüd eelnenud peole mõeldes võin julgusega öelda, et kui peaks veel mõni sarnane üritus tulema, siis soovitan seda soojalt. See tõesti oli tore üritus, mis ületas mu skeptilisi ootusi.
Siinkohal tänan juba eelnevalt nimetatud kolme korraldajat ja Mariliisi, kes sisuliselt oli vähemalt sama tegus, kui nö ametlikud tegijad.

Tähelepanu!
Nüüd on aeg Reaali Poiss, oma kapiblogi ja kõik teised amatöörväljaanded kõrvale visata ja mõni asjalik kirjutis Ajaveebi lisada. Meie klassiga toimub pidevalt midagi huvitavat, mis osaliselt saab kajastatud ka mõnes teie erablogis, kuid mitte kõik asjaosalised ei ole teie blogidest teadlikud ning tehnilistel põhjustel ei pruugi need ka ajatud olla. Seetõttu soovitangi teil mõni isiklikuks kasutuseks tehtud artikkel ajaveebile sobivaks kohandada ja siia lisada.

Peale selle teen ettepaneku koostada meie kirjanike blogidest list, kust oleks võimalik kiirelt nendeni jõuda. Siis saab tulevikus ka neid lugeda, kui nad alles on. Selge on, et kui Google-i otsingut kasutada, siis on alati võimalik kõik üles leida, aga see ei pea olema nii keeruline 😉

Avalik saladus on, et te soovite siia juba ammu kirjutada, kuid ei julge. Ärge kartke, me ei hammusta. (Ainult natuke)

Kui kellegil puudub endiselt ligipääs, andke teada.

Tantsukursus, kuhu kooliaasta alguses Piret Otsa ka meie klassi õpilasi kutsus, on nüüd juba läbi ning ma pean rõõmuga tunnistama, et kursusel osalemine oli üks väga meeldiv kogemus.

Igal kolmapäeval (alates septembri eelviimasest nädalast) kogunesid ligi 40 tantsuhuvilist kell 18.30 Reaalkooli aulasse, et veeta järgnevad poolteist tundi peotantse õppides. Meie klassist käisid kursusel  (vahelduva eduga) ligikaudu 16  tantsulõvi. Nende kahe kuu jooksul, mis justkui tantsusammul möödusid, õppisime tundma mitmeid erinevaid peotantse, alustades ruutrumbast lõpetades tango ja tÅ¡a-tÅ¡a-tÅ¡a’ga.

Isiklikult üllatusin väga positiivselt, sest ma poleks uskunud, et peotants võib mulle nii meeldivaks kujuneda. Suure tänu on kindlasti ära pälvinud ka meie lõbusad tantsuõpetajad. Neile, kes pole veel tantsukursusel käinud, soovitan esimesel võimalusel see kursus läbi teha.

Nagu me enamik teame, siis täna tuli ajalooõpetaja Tiia Luuk (Merili ema) meil matemaatika tundi ja pakkus meile võimaluse osaleda Eesti Vabadusvõitluse muuseumi ja ajaloohuviliste klubi Frontline-i koostöös toimuvas Vabadussõja taaskehastamises. Nimelt oli tulnud Reaalkoolile pakkumine moodustada 20-st poisist koosnev üksus, kes siis osaleksid seal sõdivate koolipoistena ehk siis Õppiva Noorsoo Roodu nime all. (edaspidi ÕNR) Kuna see pakkumine oli üsnagi huvitav, siis soovisid lausa üheksa poissi selles osaleda. (Tüdrukutel ei olnudki võimalust osaleda).

Nimelt toimub 29. novembril Lagedil Eesti Vabadusvõitluse muuseumi alal eelpool mainitud Vabadussõja taaskehastamine, mis tähendab siis ajastule vastavates riietes ja varustuses lahingu läbimängimist. (Taaskehastamise puhul ei pruugi tulemus ajalooline olla). See tähendab siis seda, et meile antakse Vabadussõja-aegsed rõivad selga, vintpüss kätte ja saadetakse ÕNR-u nime all sõtta. Õnneks pidavat asi toimuma paukpadrunitega, seega keegi meist surma saada ei tohiks. Kuna ÕNR koosnes koolipoistest, siis peavad ka meil koolimütsid kaasas olema. Seetõttu tuleb juba siin väike ajalooline viga sisse, kuna Reaalkooli müts loodi alles 1921. aastal.

Kuna enamikel meist sõjaväeline väljaõpe puudub, siis toimub pühapäeval, 23. novembril kell 12:00 nö lahingu peaproov. Toimumispaigaks ikka Lagedil Eesti Vabadusvõitluse muuseum. Seal pidavat me saama vastava väljaõppe ning tutvuma varustusega. Ehk õpime käsitlema vintpüssi.

Kuna Reaalkoolist komplekteerib vastava üksuse majandusjuhataja Veiko Toomlaid, siis lubas ta ka uurida võimalusi, kuidas meid sinna toimetada. Samas, kuna asi toimub kahel korral (esmalt siis väljaõpe, teine kord lahing), siis peame me esimesel korral sinna ise kohale saama ning teiseks korraks suudetakse vb transport hankida. Sinna pidavat sõitma buss nr 125 ja lähedal on ka Lagedi raudteejaam.

Uurides ise täna sinna saamise võimalusi kuulsin ma Henrilt, et buss pidavat sinna ikka väga kaua sõitma (hinnanguliselt tund aega, rong sõidab 20 minutit). Seetõttu kasulikum on sinna rongiga minna. (Kaugus raudteejaamast umbes poolteist kilomeetrit). Kahjuks ei sõida rongid mitte kõige parematel aegadel ning parim võimalus rongiga sinna saada on kasutades 10:08 Tallinnast väljuvat Tallinn – Aegviidu elektrirongi. Kahjuks jõuab see sinna juba 10:28, seega tund aega liiga vara. Seetõttu lunige enda vanematelt võimalus autoga kohale saada ja kui teil see õnnestub, siis mõelge, et vb mahub ka teie klassikaaslane Tõnis auto peale

Seega, pühapäeval, 23. novembril kell 12:00 peab olema juba Lagedil Eesti Vabadusvõitluse muuseumi juures kohal ning kindlasti peab teil kaasas olema ka koolimüts! Igaks juhuks pange ennast soojalt riidesse, kuna õues on küllaltki külm ja lume tõttu ka märg.

Kaart asub seal: http://www.hot.ee/vvmuuseum/lagkaart.htm

Kuna elu läheb edasi, siis ei tohiks seda blogi kujunduse pärast “puhkerežiimile” jätta vaid tuleks asjaga ikka tegeleda.  Seetõttu kutsuksin inimesi üles siia artikleid (mõtisklusi) kirjutama, et siis tulevikus midagi huvitavat lugeda oleks. Selleks omakorda on vaja aga kasutajat, mille te võite saada, kui pöördute minu (Tõnise) või Carolini poole.

Teen ise siis otsa lahti. Tänaseks, 31. oktoobriks, mis on juhtumisi ka sügisvaheaja reedene päev on möödunud koolielus päris mitu huvitavat sündmust. Nimelt on peaaegu läbi klassidevaheline jalgpalliturniir, millest loodetavasti keegi kirjutab, ja ka rebaste nädal.
Rebaste nädal oli meil siis vahetult enne vaheaega ning sellest on inimestel ka päris huvitavaid pilte. Kui on võimalik, siis võiksite need pildid netti üles panna, siis saab siit, ajaveebist suunata inimesed teie albumite juurde. Et asjast paremini aru saaks, siis rebaste nädala märksõnadeks olid näiteks Chippendales, sõdurid, ehitajad, Polymeri läbu ja ristimine. Kes tahab võib ka nendest asjadest täpsemalt kirjutada.

Aga jh, kuna ajaveebi kujundusega tegelemine venib, siis soovitan inimestel kasutajad hankida ning lihtsalt kirjutamisega alustada. Hetkel panen kujunduseks uuesti “Reaali koleda kujunduse” (Ei taha tegijat solvata, aga see pole väga noortepärane).

/Kes tahab midagi enamat, kui “autori vms kirjutaja kasutajat”, siis andke sellest teada.
Muide meie ajaveebil on kuupäev ja kellaaeg vale, aga seda ma hetkel kusagilt muuta ei oska.