Lõpukell
Neljapäeval, 15. aprillil võis meid kõiki ”Jumalate” lõpukella vaatamas näha. Masendaval kombel toimus üritus taaskord veebiteel, kuid võtsime, mis võtta andis. Peeti kõnesid, naerdi mälestuste ja lapsepõlvepiltide üle, kuid siiski oli tugevalt tunda ka kurbust lahkumise üle. Lõpukell oli väga siiras ning pani ka ennast veidi rohkem gümnaasiumiaega väärtustama, kuna mitte miski ei kesta igavesti. Valetan, kui ütlen, et silmad kella helisedes veidi märjaks ei läinud. Tuult tiibadesse, meie armsad Jumalad!
Elisabeth Lauri
© 2024, 138c