Viimane esimene september
Sellel päeval tulime viimast korda kokku uue kooliaasta alustamiseks. Raske on sõnadesse panna seda ükskõiksust, mis meie klassi õpilastest pärast poole aasta pikkust koduõpet kiirgas. Alustasime päeva sümboolse klassijuhatajatunniga, kus diskuteeriti peamiselt selle üle, millal saabub taaskord koduõpe ja asusime lepliku meelega päikesepaistelisele staadionile, kus nagu ikka, sai käsi kokku lüüa rohkem kui kogu ülejäänud aasta peale kokku. Meie lennu vägilastel oli au ka lippe vardasse kergitada. Pärast aktust oli meil tunnike, et valmistada ette kingitus esimese klassi õpilasele, kellel see veel tegemata oli ning juba varsti astusid igasugused päevakangelased ise koos saatjatega esimest korda kooli uksest sisse. Kui nad vaid teadnuks, millesse nende vanemad neid mässinud olid. Igaüks meie lennust võttis lapsekese käekõrvale ja sai proovile panna oma noorema generatsiooniga suhtlemise oskuse. Kui oma esmakoolipäevalisi veidi hiljem rõdult vaatlesime, tekkis nii mõneski meist uhke lapsevanema tunne. Mütsidele mindi suurejooneliselt järele Reaali poisi juurde ning pärast seda suundusime loomulikult otse reaalainetundidesse, kus kõigil lastel oli võimalus harjutada koolipingis istumist ja lasta oma teadmistel särada. Pisarsilmil tuli meil nüüd oma lastega hüvasti jätta ja anda nad oma klassijuhatajatele üle. Kui formaalne osa oli lõppenud, kogunesime terve lennuga spordisaali, et arutada, kuidas oleks optimaalne koroonakriisi ajal rebaste nädalat korraldada. Suurtest muudatustest esialgsete plaanidega võrreldes nördinuna, läksime pärast seda iga roju oma koju.
Autor: Liisa Mai
© 2024, 136b