Jälle üks nädal möödas…

Nagu paljude muude asjadega oli ka selle nädalaga nii, et hakkas hea hooga peale, kuid lõpus vajus ära.

Kohe esmaspäeval leiti lahendus kõige suuremale probleemile – vene keelele. Kui tekst on pähe õppimata või ununeb meelest, piisab sellest, kui hakkad vastamise ajal piparkooke sööma. Mis see õpetaja ikka teha saab, kui sa ütled, et ei saa vastata, sest suu on täis.

Teisipäeval jõuti ERSO kontserdil järeldusele, et kõige õigem on muusikat kuulata silmad kinni, sest siis saab 100%-liselt keskenduda muusikale. Ainus kõrvalmõju on see, et liigne keskendumine võib kujuneda mõnusaks tukastuseks.

Kolmapäeval sai päevase meemivajaduse kohe esimeses tunnis kätte, kui tegime keemia vahearvestust. Pärast vahearvestust võiks lugeda nädala lõppenuks, sest ega mitte midagi muud erilist nädala jooksul ei toimunud.

Rasmus

Ужас!

Tere, ma siis olen üks kahtlane tegelane, kellel lubati igasugust suvalist kraami meie klassi ajaveebi postitada.??
Mu postitused on põhimõtteliselt nagu fillerid tv seriaalides – kedagi nad ei huvita, aga ilmuvad ikka!

 

Nagu me kõik teame on vene keel aine, mis nõuab palju õppimist. Mõnikord pole meil kahjuks aega, mida sellele pühendada ja siis tulebki mängu võtta leidlikkus ja loomingulisus.
Siin on siis paar näidet meie klassi õpilaste katsetest teeselda, et nad olid õppinud meie reedeseks vastandsõnade suuliseks vastamiseks:

Õpetaja: “lahke”
Erik: “добрый……ummmm….не добрый?”

Õpetaja: “lõbus”
Kristina ei suuda meelde tuletada.
Õpetaja: “mõtle näiteks Carmeni peale.”
Kristina: “зелёный (roheline)”