Autor: Laura Limperk
Number 3 (71)
Detsember 2007

Üsna tagasihoidlik, kuid ometi klassivanem. Kardab verd, kuid ometi tahab arstiks saada. Spordipäeval näitab sprindis poistelegi kandu ning hüppab keskmisest eestlasest kaugemale, kuid ometi arvab, et seda on vähe. 12B klassi õpilane Anni Tolk sattuski Reaali Poisi huviorbiiti peamiselt oma sportlikkuse tõttu ja teada sai nii mõndagi.

Miks sa klassivanemaks hakkasid? – Tegelikult ma ei tahtnud ise. Aga kui olid valimised ja sai kandidaate esitada, siis üks klassiõde pakkus mu nime välja. Ja siis hääletati ja nii ta läks.

Nagu näha võtsid koha vastu… – noh jah.

Rääkides koolist, siis mis hinded sul keskmiselt on? – Neljad-viied ikka.

Aga lemmikained? – Aaa… no vene keel mulle õudselt meeldib. Tegelikult ei oskagi öelda, matemaatika meeldib ja… aa, keemia meeldis ka ja bioloogia.

Kas sa oled algusest peale Reaalkoolis käinud? – Ainult gümnaasiumis.

Kus sa siis varem käisid? – Viis aastat seal Saksa gümnaasiumis ja siis Mustamäe gümnaasiumis kuuendast üheksandani.

Kuuldavasti teed jooksus isegi poistele pähe… Kas sa oled ainult kergejõustikuga tegelnud? – No kuni viienda klassini tegelesin tantsimisega.

Millise tantsuga? Rahvatantsuga? – Ei, šõutantsuga. Ja siis viiendast klassist alates hakkasin kergejõustikuga tegelema.

Miks sa just kergejõustikusse läksid? – Mõtlesin muide sellele, et eks mu isa natuke suunas ja mu kaks klassiõde käisid ja siis mõtlesin, et lähen ka nendega.

Mis su peaala on kergejõustikus… see on ju nii suur ja lai ala? – Kaugushüpe.

Ja mis rekord on? – 5,28. Tegelikult on see vähe…

Mis su suurimad saavutused kergejõustikus siis on? – Ei oskagi öelda. No praegu ma pean saavutuseks seda, kui olen mitmevõistluse lõpetanud.

Tegeled ka mitmevõistlusega? – No jaa, olen kõiki alasid teinud, aga tänu vigastustele ei saa tegeleda mitmete asjadega, siis olen kaugushüppe juurde jäänud. Aga mitmevõistluses kui olen lõpetanud heade tulemustega, olen rahul. Ei oskagi öelda või neid tiitleid ei oskagi hinnata. No kui olen isikliku rekordi teinud, siis pean seda saavutuseks.

Aga kas sa oled ainult Eesti-siseselt võistelnud või oled ka välismaal käinud? – Olen Eestit esindanud Balti maavõistlusel, seda ühe korra ainult. Ja siis ma olen… aajaa, klubiga me võitsime Eestis juunioride arvestuses ja käisime esindamas Euroopa klubide karikal Eestit see aasta. See oli tiimitöö.

Kes on su lemmiksportlased? – Lemmikut mul nagu otseselt pole st. ma ei fänna kedagi isiklikult. Eesti sportlastest on sümpaatse mulje jätnud Andrus Veerpalu ning Gerd Kanter. Julge ütlemise poolest Erki Nool – ta jääb oma seisukohtadele alati kindlaks. Neid kõiki ühendab tohutu sihikindlus ning töökus. Carolina Klüft on vaieldamatult üks võimsamaid ning säravamaid sportlasi maailmas. Hindan tema juures seda, et ta suudab võistlustel samal ajal teha mitut asja: esiteks suudab end kokku võtta ning võitlusviha on temas viimse hetkeni, teiseks suhtleb publikuga ja paneb nad kaasa elama, sõbralik suhtumine konkurentidesse.

Kuid kas sport on sul tulevikuplaanides ka prfessionaalsel tasemel sees või võtad teda ainult kui hobi? – Ei, ma võtan teda ikka hobina. Eriti praegu, et ikka rõõmuga teha.

Selge, aga kui sa sprodiga edasi ei tegele, et mida pärast kaheteistkümnendat klassi teha kavatsed? – Tahan Tartusse minna. Tahaks minna arstindust õppima.

Mis arstiks sa saada kavatsed? – Selles suhtes, et see kujuneb seal välja. Enamjaolt keegi seal päris täpselt ei tea, kelleks ta tahab saada, ikkagi kuus aastat õppimist pluss veel neli.

See on ju nii pikk aeg… kuidas sa viitsid nii kaua ülikoolis käia? – No seda küll, aga samas nii.. ma ei tea, inimesi aidata. Ma arvan, et see on päris äge.

Kas sa oled alati tahtnud arstiks saada? – Mm… ma kardan verd! Tähendab… (naer…). Tegelikult ma väiksena ei tahtnud saada. Mu ema on arst… et noh pooleldi. Ja siis ma haigla lõhna ei talu absoluutselt ja verd. Aga nüüd ma olen hakanud vaikselt niimoodi. Ma minestasin kogu aeg juttude peale ära. Aga nüüd see on viimase aasta, kahega muutunud.

Huvitav, sul on täpselt nii, et isa viis sind kergejõustiku juurde ja tänu emale tahad arstiks saada? – No mitte otseselt, aga ma lihtsalt ema kõrvalt näen. See on hea, et ma näen, mis seal tegelikult toimub – tahangi rohkem seda teha.

Aga anna lõpuks üks hea soovitus, kuidas olla tegus ja aktiivne? – Sa pead lihtsalt tahtma asju teha. See tuleb minu meelest iseenesest, kui sa ei taha nagu vaadata pealt, kuidas on korralagedus, sa tahad ise midagi muuta.

FAKTIKAST
Sünnipäev: 16. september
Pikkus: 177,5 cm
Juuksevärv: pruunikas
Silmavärv: rohekas
Lemmik füüsika valem: F=ma