Autor: Kristjan Kalam
Number 3 (71)
Detsember 2007

Ammu (no nii umbes 2 mln aastat tagasi) arenes välja esimene homo. Mõistagi siis esimene inimene – homo habilis. Talle oli suhteliselt ükskõik, millal missugune loodusvara otsa lõpeb, kuidas teda mõjutab globaalne soojenemine ja muud pakilised küsimused. Ta käitus nii kuis tahtis, enamasti vastavalt oma vajadusele, näljaga otsis toitu, külmaga midagi soojendavat. Aeg läheb edasi ja instinktiivne käitumine saab üha tsiviliseerituma vormi. Enam ei ole nii, et muudkui aga minnakse peole, endal hambad pesemata, jalad räpased ja loomanahad seljas. Ei, meil on nüüd kultuur.

Mida rohkem meid siia planeedile koguneb, seda rohkem peame me teistega arvestama. Oleme juba nii targad, et arvestame isegi oma kaugete järeltulijatega. Habilisel oli küll savi, et tema järeltulijad kasvatavad vuntsid/habeme ette ja hakkavad inimesi tapma, tema seepärast veel oma kama ei share’inud. Aga meie peame jagama, sest meid on nii palju, et muidu osad jääksid ilma. Ja jäävadki niikuinii. Meie paljusus on põhjustanud selle, et kõik tahavad teistele meeldida. Eks ikka seepärast, et teiste kamast osa saada. Ja meeldimise jaoks oleme välja mõelnud hulga masinlikke kombeid, mille tundjad on meeldivad ja mittetundjad ei ole. Seega, mida rohkem on inimesi, seda masinlikumaks nad keskmiselt muutuvad – nii kaua, kuni kõiksus on üks suur linn, inimesed on üks suur hallus ja kõik on jõle kombekad, et mitte kaaskodanike meelepaha alla sattuda. Või siis läheb paremini ja tsivilisatsioon variseb lihtsalt kokku, et ehk võib-olla kunagi jälle kerkida.
Kõik allakäiku toetavad protsessid algavad ja käivad. Mitte ainult üldiselt väiksest planeedijuntsust viimase pigistamine, vaid ka iga inimese tasandil liigutakse järjekindlalt emotsioonitu egoismi suunas. Emotsioonid kaovad kommete taha, nt. nutta ma ei tohi, sest mehed ei nuta, hambad laiali naerda ei tohi, sest see on lapsik jne.

Ja mis kõige hullem: (ei, mitte see, et ma alustan iga lauset sidesõnaga) kõige hullem on see, et me ei kuula enam teineteist. Dialoogid on muutunud monoloogideks, kus kaks inimest näivad rääkivat, kuid tegelikult rääkija lihtsalt vatrab millestki pealiskaudsest ja „kuulaja“ vahib tühjusesse ja ootab oma korda, et saaks tobedusi suust välja ajada. Kui keegi midagi räägib, siis ole inimene – kuula. Tehnika areng viib meid varsti selleni, et kodust ei pea enam lahkuma – juba praegu tuuakse meile ju soovi korral suur osa soovitut koju kätte, töötada saab kodust, arvuti juurest lahkumata. Inimesed ei oskagi enam teineteisega suhelda. Küllap saab varsti kõik vajadused kätte tablettide abil: söögi-joogi ja kõigi meelte vajaduste rahuldamiseks leiutatakse tabletid. Kogu Maslowi püramiid saab täidetud ja me oleme lihtsalt kütusel töötavad robotid, kelle ülesandeks on teha mitte midagi, sest segaduses aju ei saa aru, et tal millestki puudus oleks. Kui keegi lõi kõiksuse ja on tõepoolest Kõiksuse Looja, siis evolutsioon on tal kahtlemata päris hea idee olnud, aga inimesega pani ta kuskil puusse.

Autor: Laura Limperk
Number 3 (71)
Detsember 2007

Üsna tagasihoidlik, kuid ometi klassivanem. Kardab verd, kuid ometi tahab arstiks saada. Spordipäeval näitab sprindis poistelegi kandu ning hüppab keskmisest eestlasest kaugemale, kuid ometi arvab, et seda on vähe. 12B klassi õpilane Anni Tolk sattuski Reaali Poisi huviorbiiti peamiselt oma sportlikkuse tõttu ja teada sai nii mõndagi.

Miks sa klassivanemaks hakkasid? – Tegelikult ma ei tahtnud ise. Aga kui olid valimised ja sai kandidaate esitada, siis üks klassiõde pakkus mu nime välja. Ja siis hääletati ja nii ta läks.

Nagu näha võtsid koha vastu… – noh jah.

Rääkides koolist, siis mis hinded sul keskmiselt on? – Neljad-viied ikka.

Aga lemmikained? – Aaa… no vene keel mulle õudselt meeldib. Tegelikult ei oskagi öelda, matemaatika meeldib ja… aa, keemia meeldis ka ja bioloogia.

Kas sa oled algusest peale Reaalkoolis käinud? – Ainult gümnaasiumis.

Kus sa siis varem käisid? – Viis aastat seal Saksa gümnaasiumis ja siis Mustamäe gümnaasiumis kuuendast üheksandani.

Kuuldavasti teed jooksus isegi poistele pähe… Kas sa oled ainult kergejõustikuga tegelnud? – No kuni viienda klassini tegelesin tantsimisega.

Millise tantsuga? Rahvatantsuga? – Ei, šõutantsuga. Ja siis viiendast klassist alates hakkasin kergejõustikuga tegelema.

Miks sa just kergejõustikusse läksid? – Mõtlesin muide sellele, et eks mu isa natuke suunas ja mu kaks klassiõde käisid ja siis mõtlesin, et lähen ka nendega.

Mis su peaala on kergejõustikus… see on ju nii suur ja lai ala? – Kaugushüpe.

Ja mis rekord on? – 5,28. Tegelikult on see vähe…

Mis su suurimad saavutused kergejõustikus siis on? – Ei oskagi öelda. No praegu ma pean saavutuseks seda, kui olen mitmevõistluse lõpetanud.

Tegeled ka mitmevõistlusega? – No jaa, olen kõiki alasid teinud, aga tänu vigastustele ei saa tegeleda mitmete asjadega, siis olen kaugushüppe juurde jäänud. Aga mitmevõistluses kui olen lõpetanud heade tulemustega, olen rahul. Ei oskagi öelda või neid tiitleid ei oskagi hinnata. No kui olen isikliku rekordi teinud, siis pean seda saavutuseks.

Aga kas sa oled ainult Eesti-siseselt võistelnud või oled ka välismaal käinud? – Olen Eestit esindanud Balti maavõistlusel, seda ühe korra ainult. Ja siis ma olen… aajaa, klubiga me võitsime Eestis juunioride arvestuses ja käisime esindamas Euroopa klubide karikal Eestit see aasta. See oli tiimitöö.

Kes on su lemmiksportlased? – Lemmikut mul nagu otseselt pole st. ma ei fänna kedagi isiklikult. Eesti sportlastest on sümpaatse mulje jätnud Andrus Veerpalu ning Gerd Kanter. Julge ütlemise poolest Erki Nool – ta jääb oma seisukohtadele alati kindlaks. Neid kõiki ühendab tohutu sihikindlus ning töökus. Carolina Klüft on vaieldamatult üks võimsamaid ning säravamaid sportlasi maailmas. Hindan tema juures seda, et ta suudab võistlustel samal ajal teha mitut asja: esiteks suudab end kokku võtta ning võitlusviha on temas viimse hetkeni, teiseks suhtleb publikuga ja paneb nad kaasa elama, sõbralik suhtumine konkurentidesse.

Kuid kas sport on sul tulevikuplaanides ka prfessionaalsel tasemel sees või võtad teda ainult kui hobi? – Ei, ma võtan teda ikka hobina. Eriti praegu, et ikka rõõmuga teha.

Selge, aga kui sa sprodiga edasi ei tegele, et mida pärast kaheteistkümnendat klassi teha kavatsed? – Tahan Tartusse minna. Tahaks minna arstindust õppima.

Mis arstiks sa saada kavatsed? – Selles suhtes, et see kujuneb seal välja. Enamjaolt keegi seal päris täpselt ei tea, kelleks ta tahab saada, ikkagi kuus aastat õppimist pluss veel neli.

See on ju nii pikk aeg… kuidas sa viitsid nii kaua ülikoolis käia? – No seda küll, aga samas nii.. ma ei tea, inimesi aidata. Ma arvan, et see on päris äge.

Kas sa oled alati tahtnud arstiks saada? – Mm… ma kardan verd! Tähendab… (naer…). Tegelikult ma väiksena ei tahtnud saada. Mu ema on arst… et noh pooleldi. Ja siis ma haigla lõhna ei talu absoluutselt ja verd. Aga nüüd ma olen hakanud vaikselt niimoodi. Ma minestasin kogu aeg juttude peale ära. Aga nüüd see on viimase aasta, kahega muutunud.

Huvitav, sul on täpselt nii, et isa viis sind kergejõustiku juurde ja tänu emale tahad arstiks saada? – No mitte otseselt, aga ma lihtsalt ema kõrvalt näen. See on hea, et ma näen, mis seal tegelikult toimub – tahangi rohkem seda teha.

Aga anna lõpuks üks hea soovitus, kuidas olla tegus ja aktiivne? – Sa pead lihtsalt tahtma asju teha. See tuleb minu meelest iseenesest, kui sa ei taha nagu vaadata pealt, kuidas on korralagedus, sa tahad ise midagi muuta.

FAKTIKAST
Sünnipäev: 16. september
Pikkus: 177,5 cm
Juuksevärv: pruunikas
Silmavärv: rohekas
Lemmik füüsika valem: F=ma

Autor: Erik Mölder
Number 3 (71)
Detsember 2007

Ragnar Kaasik (vanemad Igor Kaasik ja Helen Kaasik):

Kui palju kulutad aega kodus eesti keele ja mata õppimisele?
Eesti keelele minimaalselt, matemaatikale hästi palju.

Mida tahad teha peale Reaali lõpetamist?
Üritan kuidagi sõjaväest kõrvale hiilida.

Miks sa sõjaväkke minna ei taha?
Ma arvan, et see on suhteliselt suur ajaraisk ning ei usu, et ma sealt väga midagi olulist juurde saan, pigem tahaksin minna kohe ülikooli õppima.

Aga kuhu sa õppima minna tahad?
Tartusse kindlasti.

Mida siis?
Üks variant on arsti, aga proovin igale poole.

Kui tihti saad sa kooli pealt vihaseid pilke või kommentaare oma vanemate poolt koostatud kontrolltööde pärast?
Mina saan pigem ainult positiivseid kommentaare vanemate kohta.

Mida siis öeldakse?
Ema kohta öeldakse, et on hästi hea õpetaja-rahulik ja õpetab selgeks. Isa kohta võibolla mitte nii positiivseid, kuid pigem naljakaid ütlusi. Näiteks iga tunni alguses võtab Vaaderpassilt Äripäeva ära ja siis loeb seda terve tunni ( Taniel Vaaderpass, 12C).

Midagi šokeerivat vanemate kohta?
Ema laulab koristades.

Kas tänu sellele, et su vanemad on õpetajad, mõistad sa ka paremini õpetajaelu raskusi ja koormusi?
Jah, esiteks on noorte õpilastega vahepeal hakkama saada päris raske ning järeltöid teha mingi ühe inimese jaoks, kes ei viitsinud õppida on raske, ka töid parandada on raske. Kui sa tahad tundi hästi ette valmistada, siis sellega läheb pool ööd.

Mis sa arvad, kas su vanemad on koolis austatud, vihatud, kardetud, armastatud või põlatud õpilaste poolt?
Ma arvan, et suhteliselt austatud ja veidi kardetud.

Kardetud? Mõtled siis siinkohal just isa? Miks?
Isa on vahel otsekohese väljaütlemisega, kuid ka ema ei suhtu sellistesse laiskadesse just hästi.

Anu Kuurme (isa Mart Kuurme):

Milline on kõige naljakam/lahedam/veidram lugu, mis sul seoses isaga meelde tuleb?
Võib-olla see, et kui ma olin väike, siis alati kui isa koju tuli, hüüdis ta esimese asjana Mutsulalala, mis oli siis minu hüüdnimi. Kuna ma olen kõige noorem tütar 4-st, siis ta hoidis mind väga ja hüüdis Mutsulalalaks mind kogu aeg.

Kui tihti saad sa kooli peale vihaseid pilke või kommentaare oma isa poolt koostatud kontrolltööde pärast? Kas on välja kujunenud ka n.ö. „püsivad vingujad“?
Mu endine klass (11B) tuleb pidevalt, et Anu, su isa töö on lihtsalt kohutav, ma ei oska seda ainet. Ma olen niisama ka kuulnud klassist välja tulles, kuidas vingutakse isa kallal, et appi kui nõme õpetaja-ma ei saa üldse aru millestki.

Ütled sa siis ka midagi isale?
Vahel ma ikka ütlen, et tead, too ütles, et su töö oli väga raske ja siis isa ütleb tavaliselt ka midagi vastu, näiteks, et ma panin tähele jah, et tal ei olnud tunnis kõik väga hästi just. Isa leiab alati vabanduse.

Kirjelda oma isa ka paari sõnaga.
Ta on üks muhe mees (muigab). Ta jookseb kogu aeg ringi, nii koolis kui ka kodus- ta on täiesti püsimatu.

Midagi šokeerivat/meeletut, mida keegi su isast ei ootaks?
Noo…ülikooli ajal oli isa pikkade blondide juustega bändimees ansamblis FIX (ema ütles, et tal oli palju austajannasid) ja peale seda oli ta ka 2 aastat Nõukogude Liidu armee ohvitser.

Mis on sinu ja su isa kõige sarnasemad ja erinevamad jooned?
Tegelikult ma olen väga oma isa moodi. Me oleme mõlemad sellised, kellele meeldib kogu aeg midagi teha. Näiteks meeldib meile suvel näiteks kossu koos mängida. Kuna meil on hästi palju ühiseid huvisid, võib öelda et isa huvid on mulle üle kandunud. Kui ma väike olin käisime isaga hästi palju spordivõistlustel koos ja suusatamas talvel. Ma ei ütleks, et ma olen oma isa prototüüp, aga vahe on meil ehk see, et mina olen ööinimene ja isa on hommikuinimene.

Mis mõttes?
No talle meeldib kell 3 öösel üles ärgata ja hakata töid parandama ja mulle meeldib kell 3 öösel magama minna.

Kui erinev on su isa koolis võrreldes koduga?
(Vaikib pikalt)…Ma olen nii palju mõelnud selle peale, tegelikult kodus on ta üldiselt lihtsalt väga väsinud kuna ta koolis jookseb kogu aeg ringi, seega kodus ta lihtsalt istub, sööb ja magab. Nädalavahetusiti käib ta ikka väljas ka. Aa, nüüd ma tean erinevust-kodus ta ei kanna lipsu!

Hendrik Ahuna (ema Heli Ahuna):

Mis on kõige veidram/šokeerivam/jubedam lugu või jutt, mis sul seoses emaga meelde tuleb, mida keegi ei tea?
Mul ema annab süüa vastavalt hinnetele.

Mis mõttes?
Ma ei tahaks sellest rääkida…

Kui palju sa kodus aega kulutad ajaloo õppimisele?
(Naerab kõva häälega)…Kuus või? Nädalas?

No ütleme nädalas…
Kui töö on siis pool tundi või niikaua, kui ema viitsib seletada.

Kuidas hindad abituriendina läbisaamist oma rebasega?
(Naerab)…Misasja? Mis mõttes nagu? Me saame hästi läbi…

Ma ei rahuldu sellise vastusega…
(Naerab)…Ma ei ütle sulle rohkem!

Kui tihti saad sa kooli peal vihaseid pilke oma ema poolt koostatud kontrolltööde pärast? Kas on välja kujunenud ka püsivad vingujad?
Peaaegu iga päev saan. Põhilised on 12A, 12C,11B ja siis Erkki Junolainen 9-dast.

Mis nad räägivad sulle siis?
Paluvad hindeid muuta kodus ja küsivad töö küsimusi ja siis peale tööd sõimavad.

No ja mis sa siis vastad neile?
Mul ei ole midagi vastata, emal on kõik väga hästi ära peidetud.

Kirjelda oma ema paari sõnaga.
Hästi kuri!

Millega tegeled nädalavahetusiti? Kas seda ka kardad, et ema koolis teistele õpetajatele räägib, mis jamaga sa jälle hakkama said?
Ei karda, sest tal on endal piisavalt häbi.

Seega nädalavahetused on sul metsikud?
Kuidas kunagi.

Kas sa kunagi õpetajaks oleksid nõus saama?
Kui palgad paraneksid, siis küll.

Mida sa õpetaksid?
(Naerab)…Ajalugu!

Kuidas su ema suhtuks tüdrukusse, kelle sa tood koju õhtusöögile ja tutvustad teda oma pruudina, kui su ema teda õpetama peaks järgmine päev?
Tunnis natuke mõnitaks ehk. Kutsuks tunnis järgmine päev vastama!

Hendrik, blondi peaga, mõnusa suhtumisega, ilus poiss nagu sa oled-kas pead koolis austajaid kurikaga eemale peletama?
(Naerab)…Ei kommenteeri…Minu arust ei pea aga Merili on nagu suhteliselt vihane. Ise ma nagu mõtlen, et miks ma peaks kedagi eemale ajama?

Milline su ema koolis on?
Räägitakse, et teeb tunnis naljakaid nägusid ja poose.

Millised need poosid ja näod on siis?
Ma ei tea, mulle räägitakse, aga keegi ei oska imiteerida ( õp. Ahuna on osav!).

Autor: Anu Kuurme
Number 3 (71)
Detsember 2007

13. november
siis läbi on september
saab Reaali poiss nii vanaks
kuid me ei pane pahaks
80 tähendab
et meid kõiki see lähendab

Miinuskraadides tseremoonia kestis kolmveerand tundi
gümnaasiumiõpilasi rivis seisma sundi

Kõne pidas presidendihärra Ilves
ilm siis oli vaheldumisi pilves
ka Nikolai Kunitsõn kõnega maha sai
selle eest teeme ta rastapatsidele pai

siis poisi ette palju pärgi panti
ja uhkele võitlejale au anti
Poisi ees seisid nii õpilased Reaalist,
Jakob Westholmist, kui  GAG-st

Riigikogu esimees Ene Ergma kohal oli
ja Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Taani, Suurbritannia esindajadki kohale tulid

Hiljem kõik külmunud varbad said sooja
iga teine inimene majas oli teejooja
samuti sai saia aula ees
aga aula sees
oli nähtud palju vaeva
et kõik huvlised saaksid Vabadussõja relvi tulla kaema

Kes peale sööki tahtis
Estonias ajalookonverentsi vahtis

Reaali Poiss on monument
mille hinda ei kanna üle ei kopikas ega sent

Autor: Hanna-Marleen Penno
Number 3 (71)
Detsember 2007

Seekordeses Reaali Poisis teeme juttu igati abivalmi IT-tugiisiku Ott Metslaga.

Millal on Teie sünnipäev?
26. august

Kus saite targaks ehk kus omandasite hariduse?
Võrumaal. Nii alg-, põhi-, kesk- kui  eriaralase hariduse sain Võrumaal.

Milliste hobidega tegelesite kooliajal?
Rattaspordi, lugemise, võistluskunstide (judo, maadlus, wu-shu) ja matkamisega.

Millega sisustate praegu vaba aega?
Ega praegu väga palju  vaba aega pole, aga põhiliselt läheb see arvutite remontimisele, lugemisele, aga  ka spordiga tuleb tegeleda.

Miks just IT?
Sellel on kaks lihtsat põhjust. Esimene on see, et see pakkus huvi ja ma sain sellest hästi aru. Teine põhjus on see, et mul oli lihtsalt kohutav käekiri.

Kui oleks võimalus ise luua üks juba loodud arvutiprogramm, siis milline?
Mõni arvuti operatsiooni-süsteem, mis töötaks tõrgeteta.

Mis on Teie lemmik raamat?
Pigem meeldivad raamatute sarjad. Lemmik on Terry Pratchett´i raamatusari “Kettamaailm”

Kuidas sattusite meie kooli ja kuidas siin on?
Töö tõi. Siinne töö on mitmekülgne ja huvitav.

Milline on Teie lemmikfilm?
Pigem meeldivad mulle sarjad, näiteks “Smallville”, “Stargate” ja filmidest ehk “Next” (Eesti kinokülastajatele tuttavam  “Prohveti” nime all)

Milline on unistuste amet?
Hea küsimus, midagi arvutitega seotud. Täpset ametinimetust ei oskagi öelda.

Te olete kogu elu elnud Võrus, kui Tallinn tundub?
Alguses oli harjumatu. Palju aega kulub linnas liikumiseks ja liiklus on ka tihedam.

Autor: Uku Talmar
Number 3 (71)
Detsember 2007

Kujutage hetkeks ette, et kõik, mida teile koolis siiani õpetatud on, on vale. Et iga kord, kui õpetaja teie ette astub, hakkab ta vestma üht suurt laia muinasjuttu ning ainuke tõik, mis eristab seda muinasjuttu igast teisest, on asjaolu, et mingil veidral põhjusel me kõik usume seda..

Just täpselt selliseid mõtteid tekitas elamus, mille osaks saime mina ning minu kaks klassiõde olles viinud läib ühe üpriski põneva kunstiajaloo tunni. Oma esitluse teemaks olime valinud performance’i ja happening’i ning me leidsime, et sellisest teemast lihtsalt ei tohi rääkida kuivalt powerpointi slaide vahetades ja valitud teoseid ning noppeid ajaloost presenteerides, vaid et tuleb midagi veidi ebatavalist välja mõelda. Ei läinud kaua, kuni oligi valminud plaan. Plaan, mille tagajärgi meist keegi algul aimata ei osanud.

Kõik kulges veatult. Kohustuslikud slaidid said õigeks ajaks valmis ning kõik eeldused põneva esit(l)use jaoks olid olemas . Me alustasime tundi neobakaismi teemaga, mille käigus oli minu ülesanne otsida üks fakt ning tulihingeliselt selle paikapidavusele vastu vaielda, minnes isegi niivõrd kaugele, et lahkuda klassiruumist ning naasta, väites et olin wikipediast leidnud andmeid, mis senise esitluse tõelisuse kahtluse alla seavad. Kõik töötas: videod ja slaidid vahetusid täpselt, esitus oli viimase peal ja klass elas kaasa. Tunni lõpus tänas õpetaja meid ilusa happening’i eest. 5+
Aga milles seisnes siis selle asja konks?

Nimelt pole neobakaismi üldsegi olemas. Mistõttu mõjusidki erinevate õpilaste küsimused stiilis “Kas neobakaism töösse ka tuleb?” või “Mis küsimused neobakaismi kohta töösse tulla võivad?” ning fakt, et paljudel õpilastel on siiamaani ette näidata igati korralik konspekt pealkirjaga “neobakaism” eriti hämmastavaina. Mida see aga kõik tähendama peaks?

Kui kaks klassi ees kõnelevat noort neiut võivad vähemalt 20 inimest (kui mitte peaaegu terve klassitäie inimesi) uskuma panna, et eksisteerib kitsastes ringkondades laialdaselt tuntud kunstivool, mille kuulsamate tööde hulku kuulub muuseas näiteks “Mona Lisa with lasers” ning mille üks kuulsamaid esindajaid on George Lucase vend Fred Lucas, kes suri oma kunsti nimel suunates endale silma võimsa laseri, siis mida kõike võib meid panna uskuma veel üks õpetaja? Rääkimata veel õpikutest, internetist või meediast.

Ja kuigi eelpool kirjeldatud kunstivool ei olnud küll esitatud niivõrd absurdsel kujul, kui siin artiklis, vaid tegelikult oli üpriski oskuslikult kirjeldatud antud voolu tagamaid ja tekkimislugu(fiktiivset muidugi) ning teda isegi erinevate lasereid sisaldavate videote abil illustreeritud, tekitas juhtunu siiski väga tugevat hämmingut ning isegi kerget hirmu. Muidugi ei tasu uskuda kõike, mida tänapäeval linna peal või meedias räägitakse, see on enamike inimeste jaoks loogiline, kuid mida üldse võib uskuda? Kas ei või mitte paljud muudki voolud olla samasugused naljad? Kas ajalugu võib olla pelgalt muinasjutt? Mida kuradit me üldse tegelikult teame? Ja miks me kõike seda usume?

Esimene põhjus oleks muidugi sinisilmne eeldus, et kogu info, mis meile antakse, ongi tõelisuse peegeldus. See on üks inimloomuse lugematutest lihtsustustest, mis teevad elamise kergemaks ja lihtsamaks, sest nii peab ju vähem mõtlema.

Inimene on tegelikult palju kergeusklikum ja naiivsem olend, kui ta seda endale tunnistada julgeb. Võtame näiteks situatsiooni, milles mingil põhjusel on inimteadvus sattunud silmitsi olukorraga, mida ta endale loogiliselt seletada ei suuda. Mis juhtub? Tavaliselt ei seata mitte enda senist arusaama reaalsusest kahtluse alla, vaid painutatakse tõelisust(tihti üpris tugevasti tegelikult juhtunut moonutades) nii, et ta sobiks inimese peas oleva “reaalsusega”. Järjekordne lihtsustus, sest kergem on endale natuke valetada (kuigi tihti teadmatult või alateadlikult), kui hakata tükikest oma maailmast ümber kujundama. Samamoodi antud juhul, mil inimesed ei vaevunud esitama küsimust, et kas kõik, mida meile klassiruumis räägitakse, on tõsi ning seetõttu neile ettesöödetud teooriat kahtluse alla seadma, vaid laiendasid selle abil enda arusaama kunstiajaloost veel ühe vooluga, mille nimeks siis neobakaism.

Autor: Ivan Špol
Number 3 (71)
Detsember 2007

Me kõik oleme harjunud õpetajatega kui klassi ees seletajatena, halbade hinnete panejatena või lihtsalt inimestena, aga nüüd proovime korraks neid ette kujutada uues olukorras, kus nad ei ole mitte õpetajad, vaid oma riigi ja saatuse täielikud valitsejad. Eks näib, mis välja tuleb…

Kord väga ammu kui koolisöökla järjekordi polnud, kui teisipäevased kartulid veel söödavad olid, kui moodle oli alles selle loojate kurjais mõtteis, kui keemiat veel ei õpitud, kui vene keelest puhati mitte kodus vaid koolis, kui tüdrukute ja poiste WC asemel oli üks ühine välikäimla- igatahes väga-väga ammu oli ilma peal üks suur Õpetajate manner ning selle idarannikul(kogu tarkus on alati idas) paiknes pisikene Reaali riik.

Riik oli välispoliitilikas üks mõjuvamaid ja edukamaid. Selle põhjusteks olid sõjakus ning alamklassi kuulekus. Alamklassi moodustasid peamiselt orjad, kes olid kas ostetud teisest riigist või kasvatatud ise.  Nende elu oli väga pingeline ja raske, sellest räägib kas või toitlustamisekord, kui kõik orjad üks kord päevas kogunesid linnakeskuse söögikoha juurde ning moodustasid järjekorra. Järjekord oli sageli mitutuhat meetrit pikk ning  tihtipeale võis 2 eri linna järjekordade lõpud kohtuda. Toiduhulk ja kvaliteet andis soovida. Kuigi orjadel mingit võimu riigis polnud, oli neil siiski ametlik juht, keda iga aasta orjade endi poolt valiti. Peamine võitlus orjade juhi tiitli pärast käis Viktori ja Uku vahel. Aga tegelikku võimu orjajuhil riigiasjade lahendamisel ei olnud. Riigi sõjaväe moodustasid samuti orjad. Sõjaväe korra eest vastutas Andrus Kangro. Tema käe all kasvasid kuulekaimad ja patriootseimad sõdurid mandri peal. Sõjaväe füüsilise ettevalmistuse eest vastutasid Hindrek Oks ja Meelis Songe.

Riigi suureks juhiks oli Gunnar Polma. Tema abiliseks rahanduses oli Ene Saar ja üldfüüsiline töö organiseerimises Veiko Toomlaid. Polma oli suur reformaator. Tema poolt olid sooritatud mitmed muutused ühiskonnas nagu ekooli-, muudli- ja söögireformid. Kuna ta pärisorjust kaotada ei suutnud, siis orjade seas ta 100%-list toetust ei saanud. Polma elas suures palees, mille peaarhitekt ja kujundaja oli Ahti Pent.Kogu hoone valmis pliiatsi, haamri ning paari poolaka abil. See oli üks suur ja uhke ehitis. Suure auga kuulub see maailmaimede hulka(nimelt 32. kohe pärast ummikuvaba töölesõitu Moskvas).

Juhile ustavaks organiks oli kirik. Ülempreester oli Mirja Särg. Ta tekitas sünge meeleolu nii matustel kui ka pulmadel ning pani inimesi õnnest nutma, kui nad kirikust lõpuks välja said. Samuti allus juhile ka julgeolekuorganisatsioon, mille peajuhiks oli Toomas Reimann. Ta oskas alati kurjategijaid oskuslikult ja halastamatult kinni võtta. Kõik olid tema korda kartnud ning võimaluse korral üritati linnakodaniku eksamist, mille Reimann korraldas, mööda hiilida.

Samuti oli ka arstiabi väga arenenud tänu Aita Ottsoni nimelisele meditsiinikeskusele. Selle moto oli: „Meie käest sa enne abi ei saa, kui iseend algul ei aita“. Ja kogu see süsteem töötas. Enamasti ei pidanud arstid end liigutamagi, kui patsiendid juba terved olid. Aita Ottsonit nimetati aga Copperfieldiks. Eraldi käis vaimne ravi.  Peapsühholoog oli Helen Kaasik. Pärast tema 1-1,5 tunniseid loenguid sai isegi kõige suurem hull aru pähe ja astus oma igapäevasse ellu tagasi. Samuti väga arenenud oli maateadus, eesotsas Piret Karuga. Tema nimele kuuluvad sellised avastused nagu Kopli ja Maardu(Lasnamäe oli enne avastatud Liisa-Kai Pihlaku poolt). Reaali tähelepanuväärseim teadlane oli Mart Kuurme. Tal oli alati palju teistest erinevaid ideid ja teooriaid. Kuid keegi nendest kunagi aru ei saanud. Tema käest kunagi selgitust ei saanud, sest inimeste hulka ilmus ta ainult 15 minutiks päeva jooksul ja siis läks ta kohe koju tagasi oma prille otsima.

Nüüd siis Reaali kultuurist. Reaalis oli suur naishulkurite osakaal. Neist tähelepanuväärseim oli Tairi Tamme-Amjärv. Ta ei olnud lihtsalt kerjaja, vaid ta üritas raha kuidagi välja teenida. Enamasti maalis ta mingisuguseid lastepilte, mida lihtkodanikud sageli naljapärast ostsid. Reaali teatril oli suur roll. See oli orjadele ainukene võimalus läbi lüüa halastamatus ja raskes elus. Suurimaks teatrielu organiseerijaks oli Kristi Koit. Ta oli täielik teatrifanaatik. Iga 3. aasta 3. kuu 3. päeval toimusid Reaalis teatripidustused. Sel päeval kanti ette 77 etendust minutis ning kõik lõppes koidikul, kui kõik pealtvaatajad juba nagunii purjus olid ja etendusi ei jälginud. Sageli pooled esinejad surid lihtsalt söögi ja joogipuudusesse. Reaalis tegelesid laulmisega ainult tüdrukud ja Edmar Tuul. Suurimad muusikategeleased olid Heli Roos ja Eve Karp. Ja siis Tiia Luuk… Ta on meie kooli ajalooõpetaja ja 10c klassijuhataja, kes muidu ei teadnud.

Maksude kogumisega tegeles Marelle Silland. Kuna makse ei meeldi kellegile maksta, siid tema eest peideti end voodi alla või kapi taha. Tavaliselt leidis Silland kõik võlgnejad üles.Ei saaks mainimata ka ühiskonnakriitikut Heli Ahunat. Tal oli oma ajaleht, kus ta avaldas oma rahulolematust eluga riigis. Eriti vastuolus oli ta orjade olukorraga, pidades neid hästi laisateks ja kavalateks. Kõige ebameeldivam töö oli arvatavasti Andres Raal ja Malle Kasel. Nad olid misjonärid. Nende ülesandeks oli orjadega rääkimine, nende harimine ja kaasatundmine neile. Sageli osutus see raskeks ja rumalad orjad ei saanud sellest aru. Sellegipoolest olid nad aidanud mitmeid elusid ja üldiselt oli riigi juhtkond nende tööga rahul. Riiki iseloomustas vene keele puudus, kuna Oleg Kravtšenko, Lilian Kravtšenko, Niina Karamkova ja Marika Tendermann saabusid riiki alles pärast ülestõusu ja võimuvahetust, mis on aga juba täiesti teine jutt…