133b

Arvame, et õige hetk on koostada väike õpetus neile, kes jalutavad väga tihti tuttavatele(loe: reaalikatele, Tartus vist muid inimesi polegi…) otsa ja satuvad piinlikesse olukordadesse (Eestis kahetsusväärselt tihe nähtus). Eelmainitud kaaskodanikud jaguvad järgnevatesse kategooriatesse:

A)  Väga hea sõber, kellega ka igapäevaselt messengeris suhtled. 

Temaga on kõige lihtsam: lihtsalt kallista ja küsi, kuidas tal läheb. 

B) Tore inimene, keda ei ole ammu näinud.

Esimesed küsimused talle on: Kuidas sul läinud on? Kas sa oled elus? Kuidas eriala meeldib? Ja sealt tavaliselt saab jutt alguse. Kui peaks juhtuma, et tekib mingi imelik paus siis küsi: Kas sa elad korteris või ühikas? Kumba sa eelistad: Reaalkooli või ülikooli? Viimane, vist kõige lollikindlam variant: kiru ilma. Kui ka pärast seda tekib piinlik paus, siis on õige hetk öelda, et sul on tegelikult kiire ja minema joosta.

C) Tean ta nime ja vist isegi aiman, mida ta edasi õppima läks.

Võid talle lehvitada ja naeratada, aga parem on võimalikult kaugele hoida ehk liikuda teise bussi nurka või jalutada üle tee ja jätkata enda teekonda teisel kõnniteel.

D) Olen ta nägu reaali peal näinud.

Peida enda nägu nii kiiresti ära, kui sa saad. Teeskle, et loed mingeid sõnumeid telefonist või muuda enda teekonda. See on okei, sest tema proovib ilmselt sama teha. Kõige tähtsam on, et teil ei tekiks seda piinlikku silmsidet, kus mõlemad osapooled taipavad, et olete üksteist näinud ja ära tundnud, aga suhelda ei taha.

E) Miks see inimene mulle lehvitab?

Esiteks veendu, et see inimene ikka sulle lehvitab. Teiseks pane prillid ette ja kui ikka ära ei tunne, siis jaluta kiiresti minema. Pärast räägi sellest mingile vanale reaali tuttavale (ehk isikule A) ja kui tema ka ei suuda seda inimest kirjelduse põhjal ära tunda, siis see lehvitus ei olnud ikka sulle mõeldud.