131b

Veebilehtedes on piir kvaliteet- ja kõmuajakirjanduse vahel õrnem kui paberkandjal, sest veebis on infotulv pidevalt muutuv ja see on tihti lihtsustatud ning kallutatud. Uurisin nelja veebiportaali: err.ee, postimees.ee, ohtuleht.ee ja elu24.ee, et leida piir kvaliteet- ja kollase ajakirjanduse vahel.

Eesti Rahvusringhäälingu veebiportaal err.ee on avalik-õiguslik meedia, millel on riiklik toetus. Ta teenib avalikku huvi, aitab kaasa demokraatia arengule ja kvaliteetajakirjanduse tootmisele. Veebiportaal on ametlik: visuaalselt minimalistlik ja lihtne, sest pealkirjad ei rõhu emotsionaalsusele ja on enamjaolt ühes suuruses, värvikasutus on neutraalne (valge, hall, sinine) ning fotod ei tõmba tähelepanu endale, vaid jäävad pigem tagaplaanile, tekst on paigutatud korrapäraselt. Tegemist on kvaliteetajakirjandusega, sest peamised teemad on poliitika, majandus, kultuur ning enamasti kajastatakse kodumaised uudiseid. Mitme erineva artikli põhjal võin öelda, et lood on pikad, sisukad ja teave põhjalik. Pseudouudiseid ei märganud ning samuti puudus ka reklaam. Tähelepanu köitis Urmas Vaino artikkel “Tulemusstipendiumi saavate tudengite arv suureneb.”

Postimehe veebiportaalis postimees.ee on pilte rohkem kui Eesti Rahvusringhäälingu lehel, samuti on pealkirjade kujundus mitmekesisem: erinev suurus, värv, stiil. Lisaks on mõnel pealkirjal juures ka sissejuhatav lõik, mis aitab pealkirja paremini lahti mõtestada. Märgata on vilkuvaid reklaame. Lugusid on kõigist eluvaldkondadest ning pealkirjadega püütakse rõhuda rohkem inimese vaimsusele, pseudouudiseid on vähe. Minu arvates kasutab Postimees tabloidistumist strateegiana, et säilitada oma positsioon avalikus sfääris. Selleks on välimus muudetud atraktiivsemaks, kuid sisu on endiselt kvaliteetne: argumenteeritud ja informatiivsed uudised, palju arvamusartikleid. Tähelepanu tõmbas Telemari Looneti artikkel “PISA: Euroopa noorte lugemisoskus jääb alla USA õpilastele.”

Õhtulehe veebiportaalis ohtuleht.ee on tabloidistumist märgata veelgi rohkem, sest fotod domineerivad pealkirjade üle, mis on kohati ei paista silmagi, reklaami on väga palju (isegi liiga palju, sest uudised lähevad kaotsi), värvikasutus on lai, lood lühikesed ja emotsionaalsed. Pseudouudiseid on märgatavalt rohkem kui Postimehe portaalis. Välismaiste uudiste arv on samuti suurem. Silma hakkas Mihkel Maripuu artikkel “Sõmerul lonksas 6-aastane laps mänguplatsilt leitud limonaadipudelist kemikaali.”

Meelelahutusportaal elu24.ee on tabloidajakirjandus, sest fotosid on palju, pealkirjad on suured ja värvilised, lood on lühikesed, lihtsad, pealiskaudsed ja üldistatud, enamasti pseudouudised, millel pole uudisväärtuslikku tähendust. Tegemist on kõmu-uudistega ja ühtegi arukat pealkirja silma ei hakanud. Ainus huvipakkuv artikkel oli “400 000 aasta vanusest luust saadi maailma vanim DNA.”

ERR’i uudisteportaal on selge näide kvaliteetajakirjandusest ja selle vastand on kõmuajakirjandus Elu24. Õhtuleht ja Postimees jäävad nende kahe vahele, kuid Postimees kaldub pigem kvaliteetajakirjanduse poole, sest päevakajalised teemad on tähtsamal kohal ja palju on oma ala spetsialistide arvamust. Õhtulehes on seevastu ülekaalus pseudouudised ning kvaliteeti on vähem. Seega piir kvaliteet- ja tabloidajakirjanduse vahel jooksebki Postimehe ja Õhtulehe vahel, kuid see on õhkõrn ja kindlasti muutuv.

Laura Jakobson

5.detsember 2013

            Uurisime nelja veebiportaali: err.ee; postimees.ee; ohtuleht.ee; elu24.ee. Kõige uudisväärtuslikumad uudised on Eesti Rahvusringhäälingu portaalis. Järgmisena tulevad Postimehe, seejärel Õhtulehe ning Elu24 uudised. Leidsime palju pseudouudiseid, suure osa neist leidsime Elu24 ja Õhtulehe portaalidest. ERR ning Postimees on rohkem kvaliteetuudiste avaldajad.

            Kui võrrelda nelja portaali kujundusi, siis leiame palju erinevusi. ERRi kujundus on tagasihoidlik ning ametlik. Postimehe kujundus on reklaamiv, kuid siiski ametlik ja infot edastav. Õhtulehe kujunduses leiame kõige rohkem reklaami kõigist neljast portaalist ning kujundus on üldjoontes vaba. Elu24 kujundus on samuti vaba, kuid reklaami on teistega võrreldes rohkem.

Veebilehe uudisväärtuslikkust on väga hea hinnata selle järgi, mis on veebilehe esimene uudis. Meid köitsid veebiportaalidest kõige rohkem järgmised uudised:

ERR:   “Aaviksoo: Eesti koolides jäävad tõelised talendid tähelepanuta.”

Õhtuleht: “Narva saadikud tõstsid kolmandiku võrra oma palka.”

Postimees: “Ettepaneku NATO avalduseks Ukraina kohta tegi Eesti minister.”

Elu24:  “Politsei: Paul Walkeri auto ei osalenud võidukihutamises.”

Kokkuvõtteks võib öelda, et kõik veebiportaalid pakuvad erineva sisu, kvaliteedi ning usaldusväärsusega teavet. Enne tuleks hoolikalt tutvuda väljaandega, kui kontrollitud infot sealt leiab. Samuti on inimesed erinäolised ja nende soovid ning eesmärgid eriilmelised, osa otsib lihtsalt kõmu ja loeb kollast ajakirjandust, osa pöörab tähelepanu kvaliteedile ja loeb uudisväärtuslikku kirjandust.

Andreas Otti ja Maria Paalma

3.detsember 2013

Ühel päeval tuli meie klassijuhatajal mõte kasutada Minu Riik organisatsiooni pakkumist ja sõita klassiga Peterburi. Palju asjaajamist viisadega, kuid Peterburi me jõudsime.

22. novembril istusime meie ja üks bussitäis paralleelikaid kell 5:45 hommikul Reaali ees bussidesse ja alustasime sõitu. Hommik möödus kuni Narvani bussis enamjaolt magades, kuid siis tuli bussi meie giid ja äratas meid talveunest. Meie giidiks oli Boris Gorbunov. Piiripunkt, mis algul võibolla hirmutav tundus, kulges valutult. Üle piiri jõudes oli kohe näha, et oleme Venemaal, sest kõikjal ümbruses oli räämas vene дача’sid. Väga palju oli Lasnamäed meenutavaid elamurajoone, mis koosnesid palju suurematest kortermajadest ja kus igal pool käis ehitustöö (muuseas inimesed ootavad seal korterijärjekordades sarnaselt nõukogude ajale, sest elupaiku lihtsalt pole piisavalt).

Kui Peterburi linna jõudsime oli meil söömiseni veel veidi aega ja võisime omapead söögipaiga lähedal ringi vaadata. Raamatuhuvilised nagu me oleme, seadsime kambaga sammud lähedal asuvasse raamatukokku. Sisse meid päris ei lastud, kuid ka fuajeest avanes suursugune vaade. Varsti tuligi aeg sööma minna. Einestasime restoranis “Emelja”, mis oma ‘restorani’ nime küll ei väärinud, mis sest, et lõuna kolmekäiguline oli. Linnaekskursioon hõlmas endast ka Iisaku kiriku juures peatumist ja Eesti Jaani kirikut. Viimasesse jäime veidi pikemaks ajaks, sest esines Tallinna poistekoor. Kontsert oli meeleolukas. Kella seitsmeks jõudsime majutuspaika, hotelli “Oktjabrskaja”. See asus südalinnas, seega peale tubadesse kolimist ja õhtusööki hotellirestoranis Assamblee läksime linnaeluga tutvuma.

Järgmisel päeval pärast hommikusööki külastasime Kaasani katedraali, kus parasjagu toimus ka jumalateenistus. Peale seda jalutasime Vene muuseumisse, kus meile tutvustati erinevaid kunstiteoseid. Samas majas, Mihhalovi palee kunstikohvikus, sõime ka lõunat, mis osutus ilmselt parimaks reisipaketis olevaks toidukorraks. Kui kõhud olid täis, astusime sisse ka Iisaku kirikusse (soovitan seda imeehitist kindlasti külastada) ja Ermitaaži. Viimases veetsime peaaegu kaks tundi. Õhtusöök toimus taaskord restoranis “Emelja” ja ka sel korral ei jäänud me toiduga rahule, sest restoran oli must ja toit oli täpselt sama, mis eelmises “Emelja”-s. Nüüd viis buss soovijad tsirkusesse (Большой Санкт-Петербургский Государственный цирк). See oli ehtne vene tsirkus, kust ei puudunud nii köietantsija, akrobaadid kui ka ehtsad lõvid. Suur elamus, kuid kahjuks liialt loomade piinamist. Õhtu möödus jällegi linnas ringi vaadates ja öösel mindi koos õpetajatega ka sildade ülestõstmist vaatama Neeva jõe kaldale.

24. novembril pidime juba kell 9 hotellikaardid ära andma. Meie klass suundus kaubanduskeskusesse Lenta, kust sai kodustele vene komme kaasa osta. Peale seda sõitsime Tsarskoye Selo’sse. Külastasime Jekaterina paleed, mille ruumidel oli nii barokkajastu- kui ka klassitsismimõjusid. Nägime ära ka kuulsa taastatud Merevaigutoa. Pärast lõunasööki restoranis “Flora” alustasimegi tagasisõitu kodumaale. Jõudsime tagasi alguspunkti umbes 18:30-ks. 

Tekst: Christiana-Gabriela Kristal

Pildid: Anna-Liisa Tõnismäe

29.09.2013 oli Tallinna Reaalkooli 132.sünnipäev, kuid sel aastal tähistati seda hoopiski 30.septembril. Koolipäeva lõpus leidis aset aktus, kus pidas direktor Gunnar Polma oma kõne ning edasi toimus tordi- ja koogisöömine. Täname Laurat ja Ragnet imemaitsva koogi eest ning samuti ka suur aitäh Laurale piltide eest.

26.09.2013 Viimsi mõisapargis toimunud XIV kindral Johan Laidoneri olümpiateatejooksul oli Tallinna Reaalkool väga edukas. Nii põhikooli- kui ka gümnaasiumiosas saavutati I koht. Õnnitleme 10.b klassi esindajaid Christopher Juuli, Villem Ossipit, Mathias Rimmi ja Allar Aasjõed!

14.09.2013 toimus meil klassiga väljasõit Lääne-Eestisse Silma Õpikotta, kus tutvusime Läänemere olukorraga. Tegemist on väga reostatud sisemerega, mille tervislik seisund vajaks parandamist. Tagasiteel käisime läbi ka Rummu karjäärist, nautisime Eesti maastiku maalilist ilu ning julgemad inimesed otsutasid ka suplema minna. Tegemist oli väga meeldejääva päevaga ning suur tänu klassijuhatajale reisi korraldamise eest.

13.09.2013 toimus jalgpallikohtumine Tallinna Reaalkooli ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilaste vahel. Meie klass valmistas silmatorkavad plakatid ning elas oma koolile täiel rinnal kaasa.