141a

Kooliaasta eelviimasel päeval Viis õp Erik meid parkidesse jooksma. See tähendab, et alustasime jalgsirännakuga kooli juurest Kadrioru parki.

Kadrioru pargis selgus, et seal ei võigi muru koormata ja pidime liikuma pargi vanasse osasse, et mängida “Jääkaru kulli”. Oli tore ja kiire mäng – seal peab koos paarilisega teisi püüdma ja pessa viima. Võidab sport. Peale seda kinnitasime keha ning alustasime uut rännakut.

Rännak viis meid otse Politseiparki. Seal mängisime “Postikulli”. Selles mängus peab see, kelle kull kätte on saanud, jääma seisma ja hakkama ka paigal olevaks kulliks. Võitis jällegi sport.

Viimasel rännakul läbisime Viru keskuse tunneli ja jõudsime Tammsaare parki. Rahva tungival soovil mängiti veel korra postikulli ja siis juba toimus ketijooks. See käib nõnda, et esimene meeskonnast jookseb ümber tähise ja võtab järgmise kaaslase kaasa. Esimene jookseb seni, kuni kõik kaaslased on selle raja korra läbinud.

Lõpuks tegime lennufoto 141.

 

6. juunil oli meil OHHOO!!! klassivoor. Seekord oli leiutisi vähe, suur osa olid põnevad katsed. Meie klassist pääsesid kooli ohhoole Jasper ja Joonas oma legodest näitliku vahendiga “Maavärinad”. Eriti populaarseks osutus Liisa mahlapakkidest katse “Pauk” – see oli väga lihtne idee ja paugud olid esialgu nii kõvad, et ehmatasid rahvast. Väga aeglane, aga ilus katse oli Kaisa Martal ja Noral – “Põgenev vesi” – see oli õpetlik ka – sai aimu, kuidas põhivärvidest saab segada teisi värve.

Karl-Thomase katse “kui tugev on rõhk?” oli tal aga väga teaduslik ja ta selgitas väga täpselt, miks jääb klaasalus joogiklaasi külge rippuma. Irise ja Tiiu “Kuiva jää katse” oli ka põnev – nemad tekitasid vee, jää ja õli abil suuri mulle. Lisaks auras nende töökoht salapäraselt.

Põnevaid katseid oli veel, aga eks järgmine kord on staadionil teised lapsed ja sügisel on ju veel teadlaste öö, kus saab oma esitlusi teistele näidata.

Käisime klassiga lõvisid jahtimas Niguliste kirikus.

Meile anti töölehed ja selgitati, et peame kokku lugema kõik lõvide pildid ja kujutised, mida märkame. Neid ei olnud aga üldse lihtne leida – lihtsalt ei oska õigesse kohta vaadata või vahel ei saagi aru, et tegu on lõviga. Saime teada, et lõvid tähistasid, ja tähistavad ka tänapäeval, vappidel, kujudel ja pühadel piltidel vaprust, julgust, vahel ka kurjust jms. Selgus, et neid on seal tegelikult väga palju, meie leidsime üles vist 17. Eks mõned näitas giid kätte ka. Lõpuks joonistasime oma fantaasialõvisid – need olid lõpuks sinised, rohelised, kuldsed ja mõni meenutas isegi lille.

Jasperi ema tõi meile kooli robotid, mille teekonda pidime ise programmeerima.

Need on sellised lihtsamat sorti tegelased: mesilased ja traktorid, kellele annad käsurea ning nemad siis neid käske täidavad. Õpetaja tegi meie jaoks 2 rada: ühel juhul oli vaja takistustest mööda saada ning jõuda gloobuseni ja see paigast lükata. Mõnel õnnestus see kiiremini, mõnel aeglasemalt, aga “asjale pihta” said kõik. Teine rada oli ette kleebitud ning robot pidi seda jälgima – see oli isegi lihtsam kui pallile pihta saamine, sest seal oli rajal kindel sammude pikkus.

Tore, et saime seda teha üksinda!

Meie käisime Eesti Postis ehk rahvusvahelise nimega Omniva ekskursioonil just sel päeval, kui nemad pidasid sünnipäeva. Saime teada, et Eesti Post on 98 aastat vana, Omniva nime kannavad nad aga 2 aastat – seega kokku 100!!! Meile ei olnud taibanud kahjuks kingitust kaasa võtta, kuid kaua meil kurvastada ei lastud, sest neil oli meile kingitus ning lutsukommid saime kohe põske.

Näidati, kuidas kasutada pakiautomaati. ja nii nagu kooliski, kui keegi tuleb tundi vaatama, näitas ka seal automaat pikka nina. Lõpuks saime enda paki siiski kätte ning seal need meie kommid olidki. meil vedas veel sellega, et sorteerimiskeskuses nägime, kuidas narkokoerad oma tööd teevad. Saime ka teada, et kirju saadetakse üha vähem. Seda enam on aga suurenenud pakkide saatmine ja lausa tuhandeid kordi. Pakkide ja kirjade sorteerijad töötavad aga öösiti, sest kirjad ja pakid kogutakse enamasti õhtuti kokku ja hommikul saadetakse nad jälle sihtkohta.

Oli põnev ja õpetlik käik. Need, kes koertega kohtusid, olid nõus sinna töölegi minema, ülejäänud aga arvasid, et öösiti ei ole tore töötada.

Teatri- ja Muusikamuuseumis oli väga-väga põnev. Lõpuks kehastusid lapsed “Kevade” tegelasteks ja pidid tegema väikese etteaste. Kõik olid julged ja värvikad, nii Teele, Tõnisson, Toots kui ka Arno. Poiste rollid tulid plikadelgi hästi välja.

Õppekäik lõppes piknikuga muuseumi aias ning julgemad said laval esineda: tüdrukud rääkisid anekdoote.

Käisime koos maleõpetaja Margit Brokkoga Tallinna Malemajas.

Saime mängida omavahel malet ning külastada muuseumit, kus on tuba Paul Keresele. Saime teada, et tema on maailmas ainus maletaja, kelle pilt on rahatähel olnud. Nägime ka tema maletarvikuid, mis olid veidi vanaaegsed. Meile räägiti ka malest ja selle ajaloost natuke.

Kuna meie klassi paljud lapsed võtsid osa Plussmiinus võistlusest, siis saime nii sügisel kui ka kevad aktiivseima klassi auhinnad. Mõlemal juhul oli auhinnaks Viimsi kinos 5D filmide vaatamine. Kevadise võistluse eest teenisime ühe, sügisese võistluse auhind oli 2 filmi.

Koolis otsustasime, et vaatame “Tulnukajahti”, “Kummituste kättemaksu” ja “Robinson Crusoet”. Kuna me kõik korraga saali ei mahtunud, siis pooled natisid filmi ja teine pool kommi ootesaalis. Tegelikult jäime esimesest bussist maha, sest Viru keskus oli evakueeritud ja bussiterminal kinni. Õnneks oodati meid rahulikult ja me saime oma auhinna kätte.

Igatahes oli tore ja põnev ning filmid tasusid vaatamist.

Kevadine spordipäev toimus traditsiooniliselt Snelli staadionil. Alustasime soojendussörgiga ümber staadioni. Seejärel tegime esimesed harjutused trenniväljakul ja seejärel rivistusime koos teistega soojendusvõimlemiseks, mida juhendasid 6.a klassi tüdrukud Inkari Karmel ja Sarah.

 

Siis loeti ette alade järjekord ning meie alustasime kaugushüppega. Kuni kuuendikud oma mõõtmised käima said, olime meie oma soojendushüpped ka juba sooritanud ja algas võistuhüppamine. poisid medaleid ei saanud, kuid see-eest panid tüdrukud 2 medalit taskusse. I koha sa Liisi-Marie ja II koha Mei Margaret.

Seejärel asusime palle kaugusse pilduma. Kõige lõbusam oli jälgida 6. klassi Mihkli naljakaid võtteid pallide tagastamisel. Kuid läks nagu alati: kõik olid tublid. Aga Artur viskas palli kõige kaugemale – tema saigi poistest esikoha. Liisi-Marie tuli tüdrukutest teiseks ja meie pisike Kaisa Marta suutis palli visata nii kaugele, et sai kolmanda koha.

Seejärel pidasime väikese lõunapausi ning hakkaski 60 m jooks. kihutasid kõik nii kiiresti kui kihutasid, osutusid poistest kiireimateks ikka meie beekad. Tüdrukutest aga võtsid liisi-Marie teise ja Mei Margaret kolmanda koha.

Seejärel jalutasime Hirveparki, kus viskasime täpsust. Mõni oli täpsem ja mõni ei saanud müüris olevatele õigetele kividele üldsegi pihta. keegi õnneks ei kurvastanud. Seejärel hüppasime 30 sekundit hüpitsatega. Tulemused olid 8-st 60-ni. Seejärel pidime end “hingetuks” jooksma ja peale seda mõõtsime üksteisel pulssi. No meie pulsi mõõtmise oskused vajavad veel lihvimist, sest mõni väitis, et tema sõbral pulssi polegi. No ise nägime, et kõigil peab see olema.

Kokkuvõttes oli tore ja sportlik päev – vedas ka ilmaga.

Enne välja kolimist koolimajast saime loa joonistada ja kirjutada klassi seintele. Küll on põnev teha seda, mida tavaliselt ei tohi!!! Igatahes jäi ruumist puudu, muidu oleks veel eriti head tööd välja tulnud, kuid kõik soovijad said ennast seinale väljendada – õpetaja ka ei öelnud, mida ja kuidas tegema peab. Jättis ka mainimata, et tuleb kasutada koolis õpitud tehnikaid 🙂