141a

Kooliaasta eelviimasel päeval Viis õp Erik meid parkidesse jooksma. See tähendab, et alustasime jalgsirännakuga kooli juurest Kadrioru parki.

Kadrioru pargis selgus, et seal ei võigi muru koormata ja pidime liikuma pargi vanasse osasse, et mängida “Jääkaru kulli”. Oli tore ja kiire mäng – seal peab koos paarilisega teisi püüdma ja pessa viima. Võidab sport. Peale seda kinnitasime keha ning alustasime uut rännakut.

Rännak viis meid otse Politseiparki. Seal mängisime “Postikulli”. Selles mängus peab see, kelle kull kätte on saanud, jääma seisma ja hakkama ka paigal olevaks kulliks. Võitis jällegi sport.

Viimasel rännakul läbisime Viru keskuse tunneli ja jõudsime Tammsaare parki. Rahva tungival soovil mängiti veel korra postikulli ja siis juba toimus ketijooks. See käib nõnda, et esimene meeskonnast jookseb ümber tähise ja võtab järgmise kaaslase kaasa. Esimene jookseb seni, kuni kõik kaaslased on selle raja korra läbinud.

Lõpuks tegime lennufoto 141.

 

6. juunil oli meil OHHOO!!! klassivoor. Seekord oli leiutisi vähe, suur osa olid põnevad katsed. Meie klassist pääsesid kooli ohhoole Jasper ja Joonas oma legodest näitliku vahendiga “Maavärinad”. Eriti populaarseks osutus Liisa mahlapakkidest katse “Pauk” – see oli väga lihtne idee ja paugud olid esialgu nii kõvad, et ehmatasid rahvast. Väga aeglane, aga ilus katse oli Kaisa Martal ja Noral – “Põgenev vesi” – see oli õpetlik ka – sai aimu, kuidas põhivärvidest saab segada teisi värve.

Karl-Thomase katse “kui tugev on rõhk?” oli tal aga väga teaduslik ja ta selgitas väga täpselt, miks jääb klaasalus joogiklaasi külge rippuma. Irise ja Tiiu “Kuiva jää katse” oli ka põnev – nemad tekitasid vee, jää ja õli abil suuri mulle. Lisaks auras nende töökoht salapäraselt.

Põnevaid katseid oli veel, aga eks järgmine kord on staadionil teised lapsed ja sügisel on ju veel teadlaste öö, kus saab oma esitlusi teistele näidata.

Käisime klassiga lõvisid jahtimas Niguliste kirikus.

Meile anti töölehed ja selgitati, et peame kokku lugema kõik lõvide pildid ja kujutised, mida märkame. Neid ei olnud aga üldse lihtne leida – lihtsalt ei oska õigesse kohta vaadata või vahel ei saagi aru, et tegu on lõviga. Saime teada, et lõvid tähistasid, ja tähistavad ka tänapäeval, vappidel, kujudel ja pühadel piltidel vaprust, julgust, vahel ka kurjust jms. Selgus, et neid on seal tegelikult väga palju, meie leidsime üles vist 17. Eks mõned näitas giid kätte ka. Lõpuks joonistasime oma fantaasialõvisid – need olid lõpuks sinised, rohelised, kuldsed ja mõni meenutas isegi lille.

Jasperi ema tõi meile kooli robotid, mille teekonda pidime ise programmeerima.

Need on sellised lihtsamat sorti tegelased: mesilased ja traktorid, kellele annad käsurea ning nemad siis neid käske täidavad. Õpetaja tegi meie jaoks 2 rada: ühel juhul oli vaja takistustest mööda saada ning jõuda gloobuseni ja see paigast lükata. Mõnel õnnestus see kiiremini, mõnel aeglasemalt, aga “asjale pihta” said kõik. Teine rada oli ette kleebitud ning robot pidi seda jälgima – see oli isegi lihtsam kui pallile pihta saamine, sest seal oli rajal kindel sammude pikkus.

Tore, et saime seda teha üksinda!

Meie käisime Eesti Postis ehk rahvusvahelise nimega Omniva ekskursioonil just sel päeval, kui nemad pidasid sünnipäeva. Saime teada, et Eesti Post on 98 aastat vana, Omniva nime kannavad nad aga 2 aastat – seega kokku 100!!! Meile ei olnud taibanud kahjuks kingitust kaasa võtta, kuid kaua meil kurvastada ei lastud, sest neil oli meile kingitus ning lutsukommid saime kohe põske.

Näidati, kuidas kasutada pakiautomaati. ja nii nagu kooliski, kui keegi tuleb tundi vaatama, näitas ka seal automaat pikka nina. Lõpuks saime enda paki siiski kätte ning seal need meie kommid olidki. meil vedas veel sellega, et sorteerimiskeskuses nägime, kuidas narkokoerad oma tööd teevad. Saime ka teada, et kirju saadetakse üha vähem. Seda enam on aga suurenenud pakkide saatmine ja lausa tuhandeid kordi. Pakkide ja kirjade sorteerijad töötavad aga öösiti, sest kirjad ja pakid kogutakse enamasti õhtuti kokku ja hommikul saadetakse nad jälle sihtkohta.

Oli põnev ja õpetlik käik. Need, kes koertega kohtusid, olid nõus sinna töölegi minema, ülejäänud aga arvasid, et öösiti ei ole tore töötada.

Teatri- ja Muusikamuuseumis oli väga-väga põnev. Lõpuks kehastusid lapsed “Kevade” tegelasteks ja pidid tegema väikese etteaste. Kõik olid julged ja värvikad, nii Teele, Tõnisson, Toots kui ka Arno. Poiste rollid tulid plikadelgi hästi välja.

Õppekäik lõppes piknikuga muuseumi aias ning julgemad said laval esineda: tüdrukud rääkisid anekdoote.