141a

Õpetajad Thea ja Liisi otsustasid, et tore on meie endise direktori Gunnar Polma spordilembust tähistada kooli liikumispeoga “Ãœks kõikide ja kõik ühe eest”. Esimene kooli suur tantsu- ja võimlemispidu toimus Vene Teatris.

Peo kava oli üles ehitatud nii, et kõik etteasted tähistasid mingit sündmust Reaalkooli ajaloost: hoone ehitamisest tänapäevani välja. Igal klassil oli oma etteaste, isegi õpetajad tantsisid.

Meiegi harjutasime oma tantsulist võimlemiskava väga pikalt – olime 1. klassi õpilased, keda abituriendid kooli saadavad. Meie esinemise tegi eriliseks see, et koolikottideks olid meil tumesinised kohvrid ning peas olid meil koolimütsid.

Peastarvutamise võistlusel arvutavad koos kõik 1.-4. klasside õpilased. Ülesanded on suureneva raskusega kõigil ühesugused, kuid need, mis tunduvad rasked, võib seal algul vahele jätta. Aega arvutamiseks on 20 minutit.

Meie klassi parimad arvutajad olid Leo ja Peeter.

Täna käisime Tallinna vanalinnas Martsipani muuseumis. Seal oli meil kunstõpetuse tund. Muuseumi keldris on näitus martsipanist valmistatud raamatute ja multifilmide tegelastega, olid ka mõned poliitikud ja hooned. Meile tutvustati, kuidas ise suhkrust ja mandlipurust martsipani valmistada. Seejärel voolisime ise pisikesi martsipanist asju ning värvisime need. Voolitu pidi mahtuma tillukesse karpi, et see pärast tervelt koju viia. Iga laps sai kingituseks ka tillukese ja armsa martsipanist lamba.

See oli tore käik!

Meie koolil on sõpruskool Taanis. See on küll gümnaasium, kuid kuna nende esindajad meile külla tulid, siis tähistasime seda kogu kooliga: suurtel lastel olid oma üritused, meie aga saatsime klassi võistkonna legoklotsidest hoonet ehitama, käisime ise suures majas nende lego näitust vaatamas. Kõige põnevam oli aga Taani tund, kus gümnaasiumi õpilased meile Taanit ja tema kultuuri õpetasid. Nad tegid seda väga põnevalt, võrdlesid Eestit ja Taanit ning me leidsime, et meie riikidel on väga palju sarnast.

Saime teada, et ka Taani on tasane maa – nande kõrgeim “mägi” on madalam kui meie Suur – Munamägi ning nende pikim jõgi Gudena lühem kui meie Võhandu. Samas on nende suurim saar, Gröönimaa, Eesti territooriumist 50 korda suurem! Ka meie esialgne Kadrioru loss on 30 aastat vanem kui taanlaste kuningakoda. Meil mõlemal on peaministrid, meil on president, neil aga kuninganna. Ka vapid on sarnased, sest kunagi ammu lubas Taani kuningas Eesti rüütelkonnal oma vappi kasutada. Väga tähtis on see, et Lindanise lahingus said taanlased endale lipu, kui punane lipp valge ristiga keset lootusetut hetke taevast alla langes – teadmisest, et jumalad on nendega ja neid toetavad, said taanlased uut indu ning lõpuks okupeerisid meie territooriumi.

Lõpuks värvisime meie riikide vappe ning kuulasime Taani ja Taanis võitnud Eesti Eurovisiooni laule.

Kogu Väike Maja käis vaatamas Rakvere Teatri etendust “Buratino”. Ei, me ei sõitnud Rakverre – hoopis nemad tulid Vene Teatrisse.

Näidend oli tore, naljakas ja natuke tõsine. Eriti tore tegelane oli mudugi Buratino ise, kõige ilusam oli aga helesiniste juustega nukk Malviina. Kõige naljakam oli puudel Artemon, sest tema sahmis ringi kui ta millegi üle rõõmustas.

Lugu lõppes õnnelikult, sest papa Carlo sai endale oma teatri.

Uue aasta alguses tegid haiguste pisikud oma töö: kooli jõudis kehvematel päevadel ainult 16 last. Kui aga vaheaeg mööda sai, siis sai selgeks, et kooli staadionile talv sel hooajal ei jõuagi ning otsustasime minna oma suusatamise teadmisi ja oskusi Kõrvemaale täiustama minna.

Kuigi Tallinnas sadas vihma ja kõik mahajääjad muigel nägudega meie suusa- ja kelguvarustust nähes järele lehvitama jäid, siis Kõrvemaal oli talv. Lausa tõsine talv. Isegi Liisa vihmavari, mis Tallinnas olles tundus, et oli väga mõistlik mõte kaasa haarata, tundus seal koomilisena.

Meie alustasime suusatamisega. Meile õpetati, kuidas suusakeppe käes hoida, õpetati kukkumist ja suuskadega püsti tõusmist, kõndimist, libistamist, pööramist ja mäkke tõusmist ning laskumist. Need, kel algteadmised suusatamisest juba paremad, need said suusatada 1,5 km rajal.

Väsinud suusatajaid turgutati soojade grillviinerite, juustu- ja lihapirukatega ning kuuma teega lõkke ääres.

Seejärel läksime tõukekelkudega ja mootorsaaniga sõitma. Mootorsaani juht kohati kihutas ja tegi vigureid ning jättis mulje, nagu aeg-ajalt võiks keegi saanilt maha pudeneda. Mõni suutis kiljuda kogu tee, nii 10 minutit. Isegi Leo, kes muidu on vaikne ja tagasihoidlik poiss, kisas nii, et õpetaja hakkas tema seljalt nuppu otsima, millega ta vaikseks saada 🙂

Kelgutajad aga krossitasid mäest alla, ja kes enam ei jaksanud, see mängis mäe peal lumesõda. Siis aga taipas õpetaja kella vaadata ja selgus, et me peaksime juba koduteel olema. Äkki hakkas kohutavalt kiire ning Kõrvemaa suusakeskuse hoov oli ühe hoobiga lastest tühi ja buss sõitis Tallinna poole. Teel kohtusime paduvihmaga ning koolimaja juurde jõudes ei suutnud keegi uskuda, et meil oli tore talvepäev. Hea, et Anna ema taipas pilti teha – muidu arvataks, et oskame välja mõeldud lugusid väga hästi edasi jutustada.