141a

Täna käisime Tallinna vanalinnas Martsipani muuseumis. Seal oli meil kunstõpetuse tund. Muuseumi keldris on näitus martsipanist valmistatud raamatute ja multifilmide tegelastega, olid ka mõned poliitikud ja hooned. Meile tutvustati, kuidas ise suhkrust ja mandlipurust martsipani valmistada. Seejärel voolisime ise pisikesi martsipanist asju ning värvisime need. Voolitu pidi mahtuma tillukesse karpi, et see pärast tervelt koju viia. Iga laps sai kingituseks ka tillukese ja armsa martsipanist lamba.

See oli tore käik!

Uue aasta alguses tegid haiguste pisikud oma töö: kooli jõudis kehvematel päevadel ainult 16 last. Kui aga vaheaeg mööda sai, siis sai selgeks, et kooli staadionile talv sel hooajal ei jõuagi ning otsustasime minna oma suusatamise teadmisi ja oskusi Kõrvemaale täiustama minna.

Kuigi Tallinnas sadas vihma ja kõik mahajääjad muigel nägudega meie suusa- ja kelguvarustust nähes järele lehvitama jäid, siis Kõrvemaal oli talv. Lausa tõsine talv. Isegi Liisa vihmavari, mis Tallinnas olles tundus, et oli väga mõistlik mõte kaasa haarata, tundus seal koomilisena.

Meie alustasime suusatamisega. Meile õpetati, kuidas suusakeppe käes hoida, õpetati kukkumist ja suuskadega püsti tõusmist, kõndimist, libistamist, pööramist ja mäkke tõusmist ning laskumist. Need, kel algteadmised suusatamisest juba paremad, need said suusatada 1,5 km rajal.

Väsinud suusatajaid turgutati soojade grillviinerite, juustu- ja lihapirukatega ning kuuma teega lõkke ääres.

Seejärel läksime tõukekelkudega ja mootorsaaniga sõitma. Mootorsaani juht kohati kihutas ja tegi vigureid ning jättis mulje, nagu aeg-ajalt võiks keegi saanilt maha pudeneda. Mõni suutis kiljuda kogu tee, nii 10 minutit. Isegi Leo, kes muidu on vaikne ja tagasihoidlik poiss, kisas nii, et õpetaja hakkas tema seljalt nuppu otsima, millega ta vaikseks saada 🙂

Kelgutajad aga krossitasid mäest alla, ja kes enam ei jaksanud, see mängis mäe peal lumesõda. Siis aga taipas õpetaja kella vaadata ja selgus, et me peaksime juba koduteel olema. Äkki hakkas kohutavalt kiire ning Kõrvemaa suusakeskuse hoov oli ühe hoobiga lastest tühi ja buss sõitis Tallinna poole. Teel kohtusime paduvihmaga ning koolimaja juurde jõudes ei suutnud keegi uskuda, et meil oli tore talvepäev. Hea, et Anna ema taipas pilti teha – muidu arvataks, et oskame välja mõeldud lugusid väga hästi edasi jutustada.

 

Sel aastal ei onud pealinnas lumega asjad päris korras ning seepärast selgitasime pikimat liugu hoopiski Harjumäel uisutades. Kõik, kes uisud jalga said, suutsid ise ka uiskudel liugu lasta. Püüdsimegi siis ise kaugele  libiseda, aga kes seda nüüd täpselt ikka mäletab, kes siis lõpuks kõige kaugemale jõudis …

Meeleoluka õhtu koos vanematega veetsime Viimsi Rannarahva muuseumis. Meie etendasime oma jõululavastust “Metsakollide jõulud” ja tutvusime päkapikkude elu-oluga jõulude ajal. Emad-isad maiustasid ja ajasid omavahel juttu. See oli küll väsitav ja pikk, kuid tore õhtu.

Lavastasime oma klassiga näidendi “Metsakollide jõulud”, mille õpetaja leidis ühest vanast “Tähekesest”. Tegelikult on seal 3 tegelast, kuna aga esineda tahtjaid oli 29, siis sai igaüks endale osa, mõned lugesid luuletusi ja mõned laulsid. Oma näidendit esitasime peale paralleelklassi ja lastevanemate ka erakooli 1. klassidele. See oli tore ja lõbus tükk kollilastest, kes ka endale päris jõule tahtsid ning nende vaestel mooridel ja vaaridel ei jäänudki muud üle, kui oma võsukestele head meelt valmistada ning jõuluvana kohale meelitada.

Enne jõuluvaheaja algust käisime klassiga Kullo Kunstigaleriis jõuluingleid meisterdamas. Galerii on armas, väike ja asub väga vanaaegses hoones Tallinna vanalinnas. Hoone, mis vanasti kuulus kaupmehele, oli põnev ja täis üllatusi. Inglid tulid aga armsad ja valged ning olid jõukohased kõigile.

R-õpe on väikeste huviliste ja teadlaste lemmikaine – seal käivad meid õpetamas ka suure maja õpetajad. Sel korral tegi põnevaid ülesandeid meile poiste puutöö- ja tehnoloogiaõpetaja Ahti Pent. Pidime klotse mõõtma ja töökäsku järgides ülesanded täitma. Oli põnev ja vaheldusrikas tund.

Reaalis on komme, et väikesed kadri- ja mardisandid üllatavad abituriente. Põnev on vaadata, kuidas vapruse värinad mõnest põnnist üle käivad nii, et mõistatust esitades sellest ainult küsimus alles jääb. Sama huvitav on see, et mõistatuste lahendamise oskus suurtel meelest läheb. Aga kamba peale suutsid nad santide küsimustele vastused leida ning igaüks võis endale õnnetoova soovi tõmmata.

Hakkasime õppima, kuidas teha rühmatööd. Rühmadesse sattusime loosiga – õpetaja ütles, et kõik peavad kõikidega sõbralikud olema, üksteist aitama ja täiendama. Vahel oli ebamugav tahvlile vaadata, kuid samas oli ka põnev, kui kogu aeg saad kaaslastega midagi arutada ja oma väljamõeldisi teistele tutvustada.