Arhiveeritud - kuu 10.2019

Konkursireis Itaaliasse

Esimese veerandi viimasel koolinädalal käisid meie klassist neli tĂĽdrukut Kristiina, Emma, Helena ja Tuule koos kooristuudio tĂĽtarlastekooriga konkursil Itaalias Riva del Gardas.Reedel (11.okt) varahommikul koguneti lennujaamas ning sõideti lennukiga läbi Frankfurdi Milanosse. Kohale jõudes oli ilm kĂĽll veidi pilvine aga temperatuur siiski mõnus ja soe. Milanos toimus meil linnaekskursioon, kus kĂĽlastasime La Scala Muuseumi, Toomkirikut, jm. Jäeti ka veidi vaba aega ning saime väikeste puntidena söömas käia ja ise ringi vaadata. Linn oli tõesti ilus ja väga elav. Ă•htuks sõidutati meid bussiga Riva del Gardasse, kus majutusime hotellis Everest Arco, milles veetsime viis järgmist ööd. Laupäeva hommikul saime ennast välja magada, sõime hotellis hommikusööki ning tegime lauluproovi. Jalutasime hommikupoolikul  Arco kesklinna, kus sõime iseseisvalt lõunasöögi. Peale seda sõidutati meid Riva del Gardasse osalejate rongkäigule.Seal kohtusime teiste osalejatega, kes erinevatelt maadelt kohale olid tulnud. Veel saime teadlikuks asjaolust, et olime ainus lastekoor. Rongkäik kulges hoogsalt ja lõbusalt, kuid sai ĂĽpris kiiresti läbi. Kõndisime läbi mõned linnatänavad ning kogunesime lõpuks koos väiksele väljakule, kus proovisime koos laulu ĂĽles võtta. Vahepeal käisime ka konkursile registreerumas ning läksime seejärel hotelli õhtusööki sööma. Peale õhtustamist viidi meid kohe bussiga konkursi avakontserdile, mis toimus veidike kirikut meenutavas auditooriumis nimega Chiesa San Giuseppe. Avakontserdil esinesid mõned koorid ning me kõik olime väga vaimustunud. Kõik osalejad olid tasemel ja seda oli väga ilus kuulata.PĂĽhapäev oli meie jaoks tähtis kuna toimus konkursi esimene proov ja meie esimene esinemine. Niisiis peale hommikusööki, lahtilaulmist ja proovi hotellis jalutasime me konkursipaika Casino Arcosse, kus toimus meil kõigepealt lavaproov ning veidike peale kella nelja oligi meie esinemiskord. Esitasime laule “Veni Domine”, “Vares, vaga linnukene”, “Õnn ei tule pikutades”, “Maa, mida armastan.” Peale esinemist oli tunne hea ning jäime kõik sellega rahule.Esmaspäeval kĂĽlastasime hommikul Arcot. Mindi väikesele matkale Arco lossi, seejärel kĂĽlastasime botaanikaaeda ning saime kuuma ilma tõttu (oli  u 26 kraadi) meie hotelli basseinis ujumas käia. Päeva tippsĂĽndmuseks oli  kontserdikavaga esinemine, kus koorid said ĂĽksteist kuulata ja nautida. Kõige meeldejäävam oli sellest õhtust meie lisaesitus. Nimelt läksime peale ĂĽrituse lõppu kooriga lavale pildistama, kui järsku kogu saalist lahkuv publik plaksutama ja lisalugu nõudma hakkas. Lõpuks elas ka kogu meie koor sellele kaasa ning meie dirigent Heli Roos jäi sellega ka nõusse. Laulsime lisalauluks “Õnn ei tule pikutades” ning see läks nii meile kui ka publikule väga peale. Peale emotsionaalset esinemist läksime hotelli õhtustama. Kuid enne hotelli saabumist saime väga rõõmsa uudise osaliseks. Saime teada, et meie koor oli pääsenud Grand Prize-le ja see tuli meile väga suureks ĂĽllatuseks.Teisipäeva hommikul käisime ise Riva del Garas ringi ning kell kaheksa algaski Grand Prize konkursi lõputseremoonia. Tegime enne veel mõned proovid ning muudatused ja läksime kindlal sammul esinema. Esitasime laulud “Õhtu ilu”, “Kiige katsumine”, “Kadritants” ja “Päev läheb puudele punane”. Me jäime oma esitusega enamvähem rahule, sest meid teiste kooridega võrrelda oligi raske. Kuid kindlasti õppisime teistelt kooridelt väga palju nii häälte, esinemisoskuse ja palju muu kohta. Peale kõiki esitusi võttis zĂĽrii oma aja ning siis toimus autasustamine. Punktide jagamine oli ĂĽsna segane, kuid teada on, et meie oma kategoorias võitsime (mis sest et olime ka ainsad kategoorias). KĂĽll aga olime ĂĽllatunud mõne teise koori autasu kohas (näiteks ei pääsenud GP-le meie lemmikkoor briti lõbusad lauljad) Rõõmsalt, kuid ka kurnatuna naasesime hotelli õhutsööki nautima.Kolmapäeval alustasime ärasõitu Veneetsiasse. Esimese peatuse tegime Veronas, kus toimus meil linnaekskursioon tõeliselt imelise ja huvitava giidiga, kes rääkis meile Verona põnevast minevikust, inimestest, majadest  ja muust (saime täpsemalt teada ka Romeo ja Julia loo kohta). Seejärel jõudsime Veneetsiasse, kus majutusime hotellis San Carlo. Pealelõunal läksime koos trammiga ja vaporettoga (veetramm) Veneetsiat avastama. Kulgesime veetrammiga mööda suurt kanalit Markuse väljakuni, nägime veel Doozide paleed, Ohete silda, Rialto silda ja palju teisi huvitavaid kohti. Meile jäeti ka vaba aega, et iseseisvalt söömas ja poodlemas käia. Neljapäeva hommikul läksime meie oma väikese pundiga (Tuule, Kristiina, Emma, Helena) iseseisvalt Veneetsiat avastama. Meil oli rohkelt vaba aega ning otsustasime seekord veetrammiga minemise asemel jala minna, et saaks näha uusi tänavaid, poekesi. Käisime koos söömas, kiikasime sisse väikestesse poekestesse, kust mõni endale midagi ka kaasa soetas. Võtsime Itaaliast viimast, mis veel võtta oli. Kella nelja paiku saabus meile transfeer hotellist lennujaama ja pidimegi võluva Veneetsiaga hĂĽvasti jätma. Tagasi sõitsime taaskord lennukiga läbi Frankfurdi ning öösel kella poole ĂĽhe paiku olime tagasi Tallinnas.Sooviksime veelkord esitada suure, suure tänu meie reisikorraldajatele ja õpetajatele Helile ja Mariele ning kindlasti ka meie kontsertmeistrile Ă•nne-Ann. Tänu neile ja ka teistele noortele saime kõik kogemuse võrra rikkamaks. See oli ĂĽks väga meeldejääv reis. Aitäh! (veel …)

28.10.2019

Õppekäik Murastesse

Käisime klassiga 16. oktoobril geograafia tunni raames Murastes. Peale esimest kahte tundi käisime söömas ja siis suundusime Murastesse. Bussisõit oli umbes kolmveerand tundi. Kohale jõudes suundusime suurde telki, kus giid rääkis meile meie teemast ja mida me tegema hakkame. Kõik said endale tahvlid ja peale väikest seletust suundusime matkarajale. Käisime läbi metsa ning vastasime punktides küsimustele. Kui kõik küsimused olid vastatud suundusime taaskord suurde telki, kus meile seletati ära kõikide küsimuste vastused. Peale seda sõitsime bussiga kooli tagasi. Õppekäik oli huvitav ja õppisime paljut.

Kirjutas: Gregor Gert

28.10.2019

Õpetajatepäev

Sel aastal langes õpetajate päev reedele, 3.oktoobrile. Jagasime meeneid õpetajatele,ll tänuks nende heale tööle ning vaatlesime huvitatult 4.korruse koridori püstitatud tahvlit, kust mitmete õpetajate lapsepõlvepilte uurida sai. Eesti keeles olid meie õpetajateks abituriendid, kes tegid algul meile krõbeda etteütluse ning seejärel võtsid tuure vähemaks, andes meile enda poolt koostatud gümnaasiumi baaskursuse. Keset tundi sai aga nii mõnigi meie klassi õpilane meditsiinisuuna õpilaste poolt tohtertatud. Päeva lõpetas informatiivne esitlus Martin Saare poolt, kes meile veelgi gümnaasiumi ning katsete telgitagustest rääkis.

Kirjutas: Emma

28.10.2019

Tervisehoiumuuseum

Käisime klassiga 17. ja 24. septembril ja 1. oktoobril bioloogia tunni raames tervishoiumuuseumis. Esimesel korral näidati meile alguses klaasnaise pealt inimese anatoomiat ning tähtsamate organite ehitust ning nende ülesandeid. Edasi liikusime amfiteatrisse, kus meile räägiti meditsiini ajaloost. 24. septembril vaatasime lähemalt meeleelundite ehitust ja ülesandeid ning tegime katseid, kui hästi me ümbrust tajume. Kolmandal korral räägiti meile suguelundkonnast ja suguhaigustest ning seksuaalkäitumisest. Tervishoiumuuseumis käimine oli uus õpikogemus, sest tavaliselt oleme harjunud koolipingis pingsalt õpetajat kuulama, kuid muuseumis sai vabamalt olla.

Kirjutas: Martin

27.10.2019

Reaalkool 138!

Kooli sünnipäev on 29.septembril. Sel aastal pidasime aga sünnipäeva 30. septembril. Kuna oleme 9. klass ja see on meie viimane ühine õppeaasta, käisid meiega rääkimas 127. lennu vilistlased, kes enamusi meist kaheksa aastat tagasi, meie esimesel koolipäeval, aktusele viisid ja koolimaja tutvustasid. Tehti ka pilte koos vilistlastega. Staadionil kuulasime direktori kõnet ja sõime Katariina valmistatud ülihead küpsisetorti. Kokkuvõtteks oli tore päev.

Kirjutas: Milena

1.september 2011

8.aastat hiljem

127.lennu vilistlased

1.september 2011 Ants Erik ja Katariina abiturientidega

Katariina 138.a Eva ja Carolin 127.c

Ants Erik 138.a ja Kristen 127.c

04.10.2019

Lõpureis kooliaasta alguses

Lõpureisiks võtsime ette reisi Lapimaale. 19. septembril kell 7 hommikul alustasime laevaga sõitu Soome poole. Helsingis tegime bussiga väikese ekskursiooni ning seejärel hakkasime sõitma Oulu, kus veetsime esimese öö oma reisil. Bussis magati, kuulati muusikat, räägiti, mängiti ja loeti. Koos väikeste vahepeatustega ja ühe söögipeatusega jõudsime me õhtuks lõpuks oma sihtpunkti. Sättisime end puntidega mökkidesse ning jalutasime siis mere äärde päikeseloojangut vaatama. Lõpuks tagasi sooja tuppa jõudnud, hakkasime omale õhtusööki valmistama, igaüks seda, mis ta oli kaasa võtnud.

Teisel päeval oli meil hommikul kell 7 vaja olla hommikust söömas, et saaks varakult alustada reisi Lapimaale. Tee peal käisime läbi Arktikumist, kus saime uurida Arktika ja üldse polaaralade kohta. Ühes ruumis heitsime kõik koos pikali ja vaatasime laes näidatavat filmi virmalistest, mille järgselt tekkis veelgi suurem soov neid päris oma silmaga näha. Peale muuseumi külastust suundusime jõuluvana kontorisse. Jõuluvana maja juures saime kogu klassiga astuda üle polaarjoone. Kui me, peale mõnda aega ootamist, lõpuks jõuluvana juurde pääsesime, tegime temaga koos pilti ning laulsime talle jõululaulu „Tiliseb, tiliseb aisakell.” Need, kes tahtsid, said jõuluvanale veel kalli teha, kuid seejärel pidime hakkama edasi liikuma. Tee peal nägime põhjapõtru, mis tekitas bussis ka palju elevust, kuna enamus polnud neid varem päriselus näinud. Kui olime jõudnud Sodankylässe, anti meile natuke aega, et panna end valmis kuue kilomeetri pikkuseks matkaks. Loodus on Lapimaal väga ilus, kahjuks polnud veel kõik nii värviline, kui seal sügisel tavaliselt läheb, aga sellegi poolest oli matk tore. Tagasi tubade juurde jõudnud, hakkasime lõkke peal vorste ja vahukomme grillima. Aeg läks aina hilisemaks, hakkas vaikselt pimedamaks minema ja muidugi ka palju külmemaks, aga siiski ootasid nii mõnedki õues veel virmalisi. Ootasime, mis me ootasime, aga kahjuks nägemata need meil jäid.Järgmise päeva hommikul kell 6 hakkasid õpetajad koos umbes 15 ōpilasega mäkke ronima, et vaadata seal päikesetõusu. Peale suurt pingutust jõudsime lõpuks üles. Vaade oli küll ilus, aga kuna oli palju pilvi, ei olnud päikesetõusu väga näha, aga selle eest nägime kahte suurt põhjapõdrakarja söömas meile üsnagi lähedal. Päeva edasine plaan oli hakata jälle vaikselt tagasi Oulu poole liikuma ning tee peal külastada kulla- ja ametüstimuuseume.Kullamuuseumis saime kõik ise omale kulda veest uhtuda. See võttis kaua aega ja kulda saime küll vähem kui sõrmeotsa täie, aga kogemus ise oli seda väärt. Lõpuks, kui kõigil oli kuld käes, olid ka kõhud tühjaks läinud ning oli aeg sööma minna. Lõunatasime kullakaevajate kõrtsis, kus pakuti bolognese pastat. Edasi suundusime ametüsti kaevandusse. Kõige pealt räägiti meile seal natuke nende tööstusest, ametüstidest ja üldiselt kristallilistest kivimitest ning seejärel suundusime isegi omale ametüste välja kaevama. Igaüks tohtis kaasa võtta ühe kivi, mis mahtus talle pihku ära. Ametüstid pidid olema õnne toovad kivid.Kaevandusest tagasi tulles, ootas meid lõkke peal valmistatud pannkookide hunnik, mille meie giid oli vahepeal teinud.Pannkoogi maitse suus, suundusime bussi poole ja jätkasime sõitu Oulu, kuhu me mõne tunni pärast ka jõudsime.Viimasel päeval toimus sõit tagasi Helsingisse, kust me läksime laevale ja suundusime Eesti poole.

Kirjutas: Kristiina

Põhjapõdrad

Ăśle polaarjoone astumas

KullakĂĽlas

Värviline tundra

Vaskikello

04.10.2019