Lõpureisiks võtsime ette reisi Lapimaale. 19. septembril kell 7 hommikul alustasime laevaga sõitu Soome poole. Helsingis tegime bussiga väikese ekskursiooni ning seejärel hakkasime sõitma Oulu, kus veetsime esimese öö oma reisil. Bussis magati, kuulati muusikat, räägiti, mängiti ja loeti. Koos väikeste vahepeatustega ja ühe söögipeatusega jõudsime me õhtuks lõpuks oma sihtpunkti. Sättisime end puntidega mökkidesse ning jalutasime siis mere äärde päikeseloojangut vaatama. Lõpuks tagasi sooja tuppa jõudnud, hakkasime omale õhtusööki valmistama, igaüks seda, mis ta oli kaasa võtnud.
Teisel päeval oli meil hommikul kell 7 vaja olla hommikust söömas, et saaks varakult alustada reisi Lapimaale. Tee peal käisime läbi Arktikumist, kus saime uurida Arktika ja üldse polaaralade kohta. Ühes ruumis heitsime kõik koos pikali ja vaatasime laes näidatavat filmi virmalistest, mille järgselt tekkis veelgi suurem soov neid päris oma silmaga näha. Peale muuseumi külastust suundusime jõuluvana kontorisse. Jõuluvana maja juures saime kogu klassiga astuda üle polaarjoone. Kui me, peale mõnda aega ootamist, lõpuks jõuluvana juurde pääsesime, tegime temaga koos pilti ning laulsime talle jõululaulu „Tiliseb, tiliseb aisakell.” Need, kes tahtsid, said jõuluvanale veel kalli teha, kuid seejärel pidime hakkama edasi liikuma. Tee peal nägime põhjapõtru, mis tekitas bussis ka palju elevust, kuna enamus polnud neid varem päriselus näinud. Kui olime jõudnud Sodankylässe, anti meile natuke aega, et panna end valmis kuue kilomeetri pikkuseks matkaks. Loodus on Lapimaal väga ilus, kahjuks polnud veel kõik nii värviline, kui seal sügisel tavaliselt läheb, aga sellegi poolest oli matk tore. Tagasi tubade juurde jõudnud, hakkasime lõkke peal vorste ja vahukomme grillima. Aeg läks aina hilisemaks, hakkas vaikselt pimedamaks minema ja muidugi ka palju külmemaks, aga siiski ootasid nii mõnedki õues veel virmalisi. Ootasime, mis me ootasime, aga kahjuks nägemata need meil jäid.Järgmise päeva hommikul kell 6 hakkasid õpetajad koos umbes 15 ōpilasega mäkke ronima, et vaadata seal päikesetõusu. Peale suurt pingutust jõudsime lõpuks üles. Vaade oli küll ilus, aga kuna oli palju pilvi, ei olnud päikesetõusu väga näha, aga selle eest nägime kahte suurt põhjapõdrakarja söömas meile üsnagi lähedal. Päeva edasine plaan oli hakata jälle vaikselt tagasi Oulu poole liikuma ning tee peal külastada kulla- ja ametüstimuuseume.Kullamuuseumis saime kõik ise omale kulda veest uhtuda. See võttis kaua aega ja kulda saime küll vähem kui sõrmeotsa täie, aga kogemus ise oli seda väärt. Lõpuks, kui kõigil oli kuld käes, olid ka kõhud tühjaks läinud ning oli aeg sööma minna. Lõunatasime kullakaevajate kõrtsis, kus pakuti bolognese pastat. Edasi suundusime ametüsti kaevandusse. Kõige pealt räägiti meile seal natuke nende tööstusest, ametüstidest ja üldiselt kristallilistest kivimitest ning seejärel suundusime isegi omale ametüste välja kaevama. Igaüks tohtis kaasa võtta ühe kivi, mis mahtus talle pihku ära. Ametüstid pidid olema õnne toovad kivid.Kaevandusest tagasi tulles, ootas meid lõkke peal valmistatud pannkookide hunnik, mille meie giid oli vahepeal teinud.Pannkoogi maitse suus, suundusime bussi poole ja jätkasime sõitu Oulu, kuhu me mõne tunni pärast ka jõudsime.Viimasel päeval toimus sõit tagasi Helsingisse, kust me läksime laevale ja suundusime Eesti poole.
Kirjutas: Kristiina
Põhjapõdrad
Üle polaarjoone astumas
Kullakülas
Värviline tundra
Vaskikello
© 2024, 138a