arh137b
.

Kallid tantsijad ja lauljad! Võite enda üle uhked olla, olite väga tublid. Aitäh tantsijatele Gretel, Pilleriin, Maarja-Liis, Natali, Epp Maria, Laura Maria, Hannah, Robin Henrik, Raimond, Erki, Joosep, Remo, Kaspar, Robin Alexander, Andreas Toomas; aitäh lauljatele Kertu, Adele, Brigitta, Epp Maria, Raimond, Erki (ka solist tantsupeol),  Joosep (ka solist laulupeol).

Piltidele ei õnnestunud kõiki püüda, kuid osa siiski.

Sel aastal oli kokkulepe ilmataadiga olemas ning lõpuaktus toimus staadionil. Oli põnev aasta, mis pakkus nii halbu kui ka häid emotsioone. Aasta lõpuks olid siiski kõik õnnelikud 🙂

Kiituskirjaga lõpetasid Brigitta, Maarja-Liis ja Natali. Direktori käskkirjaga said tunnustuse tervelt 17 õpilast. Hinnete poolest oleks neid 2 rohkem olnud, kuid noormehi vedas alt nende endi käitumine tunnis ja vahetundidel. Anna-Brigitat tunnustati gomoku I koha eest.

Olgu teil mõnus ja seiklusrikas suvi!

Tallinn

Alustasime kell 8.00 Otsa tänavalt kahe mikrobussiga. Katus lasi läbi, aknad lasid läbi, ruumi ei olnud, bussijuht ei teadnud, kuhu ta sõidab, lasti halba muusikat, tehti halba nalja, bussis polnud õhku ning õpilaste põlved kasvasid kokku (humoorikas osa).

Pärnu Bite Stop

Umbes 9.30 jõudsime Pärnusse. 7.b ostis poe tühjaks ja vetsud olid umbes.  Joosep ostis võlts Starbucksi kohvi kolme euro eest.

Kusagil Läti mõisapargis ja jõel

Kohtusime onu Aivari ja Kaleviga. Kõndisime hetke jõe ürgorus ning rabelesime rippsillal.  Tegime kiire kuiva trenni ning asusime teele. Paarikümne sekundi pärast ujus juba Armini paatkond, kanuu tagurpidi. Esimene peatus oli liivakivipaljandi juures, mis oli kroonitud Läti ilusaimaks. Tegime jalutuskäigu paljandil, käisime koobastes ja avastasime puidust kujusid. 4 kilomeetrit hiljem leidsime end lõkkeplatsilt. Onu Kalev tegi pulbrist kartuliputru ning teised nautisid külakiike. Järgmisena peatusime Baltimaade suurima laekõrgusega liivakivikoopas. Saunani oli veel 6 kilomeetrit.

Saun

Esimesena jõudis sauna juurde Luca paatkond, sest neil oli vaieldamatult kõige parem tüürimees (Luca). Sauna juures pesime kanuusid, käisime saunas ja peaaegu kõik harrastasid vettehüppeid, grillisime ning jõime teed. Hiljem sai kringlit. Kell 12 oli öörahu. Õpetaja sai kurjaks.   Järgmisel päeval ärkas keegi varem üles ja suutis kõik teised ka üles ajada, mis tähendas, et meil oli kaks ja pool tundi kauem vaba aega. Õpetaja tegi hoole ja armastusega meile putru, mis kõigile maitses, ja tegime ka võileibu kaasa.  Pakkisime asjad ja liikusime bussi juurde. Seekord olime saanud suure bussi, kuid siiski puudus seal korralik konditsioneer ja radiaatorid oli põhjas, mis tegi olemise väga palavaks neile, kes olid ennaast tagumistele istmetele sättinud.

Pärnu/Valgeranna

Valgerannas alustati ohutuskursusega. Seikluspargis sai teha erinevaid närvikõdi pakkuvaid tegevusi. Mõned nendest on vabalangemine, trossiga puu otsast alla sõitmine, tarzanihüpe ja teised. Paar julgemat läksid ka viimasele, kõige raskemale rajale. Peale intensiivset ronimist olid kõigil kõhud tühjad ning otsustasime minna McDonaldsisse keha kinnitama. Pärast liikusime tagasi Tallinnasse ja kohale jõudes olime õnnelikud ning väga rahul selle reisiga.

Päev algas kogunemisega Harku metsas. Kõigepealt mõõtsime rühmadega oma sammupaari pikkused  ning siis asusime teele.
Kõndisime üsna pikka aega ning vahepeal korjasime ettenähtud taimi ja kuulasime linnulaulu. Lõpuks jõudsime 1. punkti, kus ootas meid juba Piret Karu. Seal pidime hakkama joonestama kaarti, mõõtma puu kõrguse ja uurima puu taimkatet. Vahepeal ka filmiti meid.
Seejärel liikusime edasi teise vaatluspunkti, kus olid õpetajad Tiina Talvi, Andrus Kangro, Martin Saar ja Mart Kuurme. Kõige huvitavam ülesanne oli meie arvates vee voolukiiruse mõõtmine. Peale seda hakkasime me läbima teed, mille pidime ära mõõtma oma sammupaariga.
Siis tuli kõige lõbusam ülesanne – kalapüük. Tegelikult me püüdsime veest putukaid, keda oli võimatu kätte saada ning seetõttu veetsime seal üsna pika aja. Seejäral hakkasime läbima pikka rabamatka (või vähemalt nii see tundus). Korjasime sellel teekonnal ka palju rabataimi ning suutsime mõned korrad isegi kukkuda. PPP – puhkepausid puudusid, aga polnud hullu, sest meil vedas väga ilmaga. Orienteeruda aitasid meil roosad lipikud. Putukaid oli metsas väga palju, õnnestus isegi näha konni. Kahjuks seekord jäid banaanid (marjad), ahvid ja elevandid nägemata, samuti kaelkirjakud ja ninasarvikud. Loodame, et järgmine kord matkame kuskile, kus saame ka neid ülalloetletud imetajaid/olendeid kohata.
Viimasesse punkti jõudes olime surmväsinud, kuid siiski hakkamist täis, et teekond edukalt lõpetada. Pidime täitma viimased ülesanded ja rühma poolt korjatud taimed ning kivimid esitama. Kui see oli tehtud, liikusime lõpuks edasi, kuni jõudsime Piret Karuni, kus me rääkisime enda grupi koostööst ning andsime ära oma õpimapi. Sellega oligi meie päev lõppenud.
Meie arvates oli päev küll väsitav, aga samas lõbus ning sai meelde tuletada õpitud teemasid.

18. aprillil pakkisime oma kodinad kokku ja sõitsime Lääne maakonda, Silma Õpikotta. Meile oli seal ette nähtud õpituba lindude rändest. Esimese asjana õppisime, kuidas äppiga Eesti Linnud linde määrata. Kui see selgeks sai läksime õue ja püüdsime õue pealt leida ja kindlaks teha nii palju linde, kui võimalik. Ning kui juhuslikult seda lindu kohe ära ei tundnud, siis tuli selle kirjeldus üles kirjutada ja pärast toas kindlaks teha. Toas mängisime ka sellist mängu, et me pidime kindlaks tegema, kui palju linde parves on. Me saime tõdeda, et see pole üldsegi kerge ülesanne. Ja siis me läksime matkama… Me matkasime vaatetornini ja tagasi. Me nägime ja kuulsime erinevaid linde, ilmselt jäi kõigile meelde hüüp, kes tegi sellist klaaspudelisse puhumise häält.

Kuigi aeg oli meil täiesti otsas, siis käisime ka läbi Padise kloostrist. Seal tegi meile giid hästi kiire tuuri ja me saime natuke teada selle koha ajaloost ja sellest kuidas elu seal kunagi võis välja näha.

  

♡

Proove alustasime sügise lõpus ning alguses läks kõik üsna hästi. Laulu valimine oli meie jaoks kõige raskem osa, aga lõpuks otsustasime laulu “Samba do Brazil” kasuks. Kava mõtlemine ei olnud ka kõige kergem, sest kõigil olid erinevad arvamused ja ideed, mida oli võimatu kokku sobitada. Kui alguse paika saime, tulid edasised liigutused jooksvalt. Ãœks põnevamaid osasid oli kostüümide valimine, sest mõtteid oli palju ja kõik tundusid väga lahedad. Lõpuks tulid kõik veidi erinevate riietega, mis sobis suurepäraselt karnevalile. Ãœhiseks jooneks olid meil kõigil valged sahistid ja mustad püksid. Tants tuli meil hästi välja ja kõigil oli väga lõbus. Tuju tegi paremaks ka kommipakk, mille me auhinnaks saime.

Meil käis teisipäev 11.04 Kristjan Lemmsalu rääkimas nutiturvalisusest. Temaga oli kaasas ka tema sõber kes rääkis meiega sotsiaalmeediast.

 

♡

Kui ma väike olin kuulasin tihti Sarah Brightmani ja Jose Carrerase poolt lauldud Andrew Lloyd Webber’i teost „Amigos Para Siempre“ – „Friends for life.“ Peale nädalat Tetovos, Makedoonias, kui oli head aega ütlemise hetk ja pisarad voolasid, kuulsin oma peas seda laulu. Sama liigutav, kiindumust ja sõprust täis oli ka meie Erasmuse grupile lahkumishetk. Olime saanud endale palju erinevaid, erilisi ja lähedasi sõpru selle nädalaga. Koos olime üle saanud esimesest võõrastamisest ja uue keskkonnaga harjumisest, omaks võtnud ja kiindunud peredesse, kes meid majutasid, tutvunud Tetovo kooliga, Opeli esindusega, lahendanud ülesandeid, koos rõõmustanud, muretsenud ja pingutanud.
Olen väga tänulik võimaluse eest osaleda Erasmuse „Accompany Me“ programmis, õnnelik et oli võimalus nii erilise ja teistmoodi riigi külaline olla. Saime harjutada inglise keelt, kohaneda mitmete uute olukordadega ja lahendada tulevaseks eluks vajalikke kaasuseid. Tõeliseks väärtuseks pean, et reisi lõpp oli meie jaoks pikkade sõpruste algus ja lahkusime Tetovas kaasas mitmed küllakutsed, lubadused olla teineteise jaoks olemas ja suure ootuse, et järgmisel kevadel võõrustada kõiki Tallinnas ja Reaalkoolis.
Äitah õp Eglele ja õp Riinule – see nädal oli fantastiline.

Kertu

13. märtsil toimus Tallinna Reaalkooli suusapäev Nõmme metsas. Me alustasime oma päeva hommikul kell 10.15. Me liikusime koos metsa kus meil toimusid erinevad ühismängud. Kui mängud olid mängitud liikusime alla suusaraja juurde kus hakkas teatevõistlus. Meie teatevõistluse tiimis olid Lore, Maarja, Hannah ja poistest oli Erki, Martin ja Raimond.  Suusatamine ei ole meie klassi just kõige parem ala, kuid hakkama saame ja see, et oli üldse suusapäeva võimalik korraldada, oli minemist väärt.

♡

Eile õhtul läbi lumesaju emaga Pärnu mnt maja poole jalutades käis mõtteist läbi, et kas äkki sel aastal tulevadki valged jõulud. Neid pole ammu näha olnud ja viimastel aastatel on jõulud jaanipäevaga väga sarnased olnud.

Jõulurõõm tungis põue kohe eriti kindlalt, kui alustasime pidu venekeelse ühislauluga. Seda laulu kuuldes oli vanematel kindlasti nostalgiaks põhjust. Sel hetkel, kui lund sadas, jõululaulud kõlasid ja kõrvalruumist oli tunda piparkookide ja mandariinide lõhna, oli kõik hästi. ei olnud vaja mõelda millelegi muule, kui kohe saabuvatele jõuludele, kingituste avamisele ja vanavanemate nägemisele.

Pärast laulmist käisime vanematega maagiliselt lumises ja ilusas vanalinnas orienteerumas. Seekord orienteerusime Actionbound äpiga ning õpetaja oli meile sinna teekonda ette teinud ning huvitavad küsimused välja mõelnud. Jooks oli küll pikk, kuid huvitav. Liikusime mööda paljudest vaatamisväärsustest ning põnevatest paikadest. Eriti kaunis oli linna Toompeal asuvalt vaateplatvormilt vaadata.

Tagasi jõudes laulis Kertu kaks laulu, mis kõlasid väga hästi. Järgnesid meie esitused – kes laulsid, kes lugesid luuletust, kes mängisid pilli.

Kaks klassikaaslast valmistasid ette huvitava viktoriini, mis oli kavalate küsimustega ja pani proovile ka selle, kui tähelepanelikult me vaatasime plakateid, mis tutvustasid meie klassi päkapikke. Saime isegi teada, et meil on hurmurpäkapikk, suurepärased sahmerdajapäkapikud, unistajapäkapikk ja teisi.

Nii lõppeski meie tore õhtu ja kõik läksid rõõmsalt ja täis kõhuga koju.