a128c

Meie koolis toimus teisipäeval (kuupäeva ma nimetada kahjuks ei oska, ma olin vist liialt segaduses) ajalooolümpiaad, millele meie klassist läks küll ainult kolm õpilast. Aga mõelge.. edasipääsemisprotsent oli meie klassis täpselt 66,(6)%! Tuleb muidugi tunnistada, et see ülesanne ei olnud just lihtsaimate killast ja nõudis osalejatelt lausa silmi vesistama panevalt suurt pingutust. Olümpiaadi teema oli Eesti muistne vabadusvõitlus ja ristisõjad. Ära pidi tundma nii Eesti pinnal toimunud lahinguid, kuid pidi ka piltidelt tuvastama erinevate ordude rüütleid, kes – ma pean tunnistama – on väga sarnased. Samuti pidid osalejad teadma midagi ka geograafiast.

Meie esindajad ülelinnalises piirkondlikus voorus saavad siis olema Sander Suur (51 punkti 60-st) ja Märt Vallutaja (47 punkti). Ainar Võitleja jäi 30 punktiga kahjuks välja. Aga me kloonime ta aju ja võtame selle kaasa. Reaalkool ikkagi ju. Selleks me olemegi.

Teksti alguse autor Sander Suur, teksti jätkaja Märt Vallutaja, toimetanud Märt Vallutaja.

Igav buss ja tühi Estonia, taevas pilvine. Jõuan tulles Reaali äärde, tuleb Otsa-tänav. Buss see heleroheline, Tartu kuldkollane! Palamuse on 7C-le langend kaelasse.

Noh, veel loomulikult mitte. Astume alles kõik bussi. Seitsmes C, meie klassijuhataja pr Silvia Mumma ning kirjanduseõpetaja pr Mai Gross. Ja siis läheb sõit lahti! Sõidame-sõidame. Kes mida sõidu ajal teeb. Kes ajab lihtsalt juttu, kes mängib kaarte, kes loob uut riiki. Tegevusi igasuguseid.

Eks siis kuskil paari tunni päast jõuame kohale. Tervitab meid sääl majamuuseumis keski, kes ütleb endale nimeks õpetaja Laur. Räägib siis meile pikalt Lutsu-härra elust ja loomingust ja muustki. Räägib meile prototüüpidest – näiteks sellest, et härra Tootsi prototüüp ka päriselt ikka üsna naljamees oli. Ja rääkis ka Lutsu vennast ja tema teostest ja…

Pärast siis läksime väljagi. Pisukese rahaannetuse eest muuseumile oli võimalik korrata Tootsi kuulsat vägitükki Tamasseri raudadega ilma Tamasseri raudadeta. Tähendab, vägitegu korrati ragulkaga. Ja siis proovis pool seitsmendat C-d sinna va saunaaknale pihta saada. Ja.. üllatus-üllatus! Ei oleks aimanudki, et aknaruudu purustajaks saab… meie asutusväärne härra Sander Udam! Klirin kostis üle kogu Palamuse aleviku (lugeda: mitte kuigi kaugele), aga maitse suurest vägiteost jäi Sanderi meelde ikka. Ise ütleb ta oma suursaavutuse kohta suurepäraselt “Ãœtle, et ma vaikin.”

Seejärel läksime me sööma toilustusasutusse nimega “Lible juures”. Seal jõime morssi ja sõime kringlit, mis meile kooli kohalikust toilustusasutusest kaasa oli antud. (Pärast ekskursiooni saime teada, et meie klassijuhataja pr Mumma oli saanud koolisööklast kahe kringli asemel vaid ühe. Selle sõime ära järgmisel päeval kahe inglise keele tunni vahel. Vahepeal oli tundmata kohast kringli külge siginenud ka sildike (lisa tekst).) Niipalju, kui mina tean, räägiti ka seal igasugustest huvitavatest asjadest. Näiteks tean ma ise otsest allikast, et õpilane Belkin ja õpilane Udam vestlesid universumi suurusest, universumi piiridest ja paisumisest. Ja egid salvrätikutele jooniseid (universum näeb neil joonistel üldiselt välja umbes selline, nagu rägbipall).

Siis käik surnuaeda. Prototüüpide ja kirjaniku enese austamine ning nende mälestamine. Leidsime üsnagi paljude tegelaste hauad. Puhake rahus!

Pärast seda leidiski aset tagasi kojusõit. Palamusele hüvastijätukallistus ja siis taas bussi. Ja paar tundi vuramist ning jälle oleme omadega otsapidi Tallinnas.

Oli meeldiv reis. Mina ja härra Udam võtame endale vastutuse avaldada tänu neile, kes selle reisi toredaks ja huvitavaks tegid – eelkõige just 7C klassile, õpetaja Mummale, õpetaja Grossile, bussijuhile ja muidugi end õpetaja Lauriks nimetavat giidile.

Päikest, lugejad!

Märt Belkin ja kõrvalistuv hall kardinal Sander Udam

Kodanikepäev meie koolis möödus ilma suuremate seaduserikkumisteta. Kodanikepäeval toimus meie koolis ka kodanikepäeva viktoriin kuhu meie klassist saadeti viis õpilast, kelle nimesid ma peale oma nime praegu ei oska nimetada. Meie klassi meeskond näitas seitsmendate klasside arvestuses parima tulemuse. Sellegipoolest võiks iriseda, sest oli palju küsimusi millele me oleks pidanud vastuseid teadma.

Meie kooli spordipäev toimus alles päris õppeaasta algusosas, kui keegi üksteist veel õieti ei tundnud. Spordipäeval pidime me võistlema erinevatel aladel nagu 60 meetri sprint, kaugushüpe ja 400 meetri pikamaajooks.

Kahjuks oli spordipäeval ka “väike” altminek. Nimelt ei ilmunud suur osa meie jalgpallimeeskonnast õigeks ajaks kohale ja me olime sunnitud meeskonna mittekohaleilmumise tõttu heitlusest kõrvale jääma. Sellest hoolimata oli see päev meile kõigile edukas, kuna kõik tunnid jäid ära ja hommikul sai magada.(v.a mina, kes ma lolli peaga varahommikul kooli tulin ja tundidesse tahtsin minna, aga see-selleks). Igatahes olid päeva lõpuks kõik enam-vähem elus-terved ja üks päev oli läinud asja ette.