Asi sai alguse sellest, et kõrged härrased Euroopa Liidus otustasid 12C klassi kalandusretke jaoks veidi raha loovutada. Kolmapäeval kell 9 startis buss Reaalkooli eest. Mõne tehnoloogilisema poisi jaoks oli bussis rüperaalide jaoks pistikud, mis ei töötanud, ja wifi ühendus, mis oli parooli all. Ent parooli ei julgenud keegi bussijuhi käest küsida. Seega läpakas osutus tegelikkuses koormavaks pagasiks, nagu ka minu enda kaasavõetud “Põrgupõhja uus vanapagan”. Reis möödus nagu nad ikka on kooliaja jooksul möödunud: kes rääkis juttu, kes kuulas mp3-mängijat, kes luges Cosmopolitani ja leidis sealt mõned seksi- ja šoppamisnipid (see sügis on moes bling-bling kotid).
Esimene peatus oli Lemmetsa külmhoone. Sees tervitas meid elutark kümhoone juhataja Lembit, kes oli laua peale organiseerinud ka hulga küpsiseid ja Kalevi kompvekke. Neid ta manitses meid suhu pistma ikka mitu korda, sest ega tema neid ise ei jõua pärast ära süüa. Kompvekkide ja küpsiste pakkumine oli vägagi üllas tegu, sest tänapäeval pole enam kusagil ametiasutustes kombeks külalistele midagi pakkuda. Ja ka Lembit polnud mingi tavaline kuiv ametnik. Vastupidi, omal ajal oli ta olnud tavaline kalur. Kui ta NSV sõjaväest tuli, pidi ta tööle minema, aga tal polnud jopet. Ta laenas oma sugulase jope ja läks maduruseks. Ta rääkis veel seda, et omal ajal polnud kalurilaevades külmkappi ega muud luksust ja nad pidid üks kuu sööma vaid makarone ja võid. Pärast seda kalaretke ei tahtnud enamus mehi võid aasta otsa suhu võtta. Ja teine kord oli nende laev nii lähedal Rootsi rannikule, et ta mõtles vette hüpata kuigi õues olid miinuskraadid ja lainetus oli ranniku poolt. Ja pealegi, mida hakkab üks läbimärg immigrant võõras riigis pihta, seega jäi ta uitmõte teostamata. Tänapäeval on laevades külmkapid, wifi ja telekad: kolm asja, milleta tänapäeva noor oma elu ette ei kujutaks, seega kaluriamet peaks olema üsna mõeldav variant tulevikuks. Lembit rääkis, et Lemmetsa külmhoone ehitamise eesmärk oli kaluritele õiglase räime ja kilu kokkuostuhinna tagamine. Külmhoone rajamine ja Norra seadmed läksid maksma 4,5 miljonit eurot, millest ligi 3,2 miljonit saadi Euroopa kalanduse fondist. Ta rääkis ka sellest, et Euroopa Liit pidevalt vähendab püügikvoote. Võrreldes 2008. aastaga on Eesti kilupüügikvoot 3 aastaga Läänemerel vähenenud 52 060 tonnilt 33 077 tonnile. Räimekvoot on vähenenud 33 816 tonnilt 28 877 tonnile. Tursapüügikvoot on samal ajal suurenenud 1054 tonnilt 1502 tonnile. Tursakvoot on sellepärast suurenenud, sest tursad söövad väiksemaid kalu.
Edasi suundus meie reisigrupp ruumi, kus kalu töödeldakse. Paraku see päev polnud kala, mida töödelda. Kala puhastamise ja lõikumise vaimusilmas nägemiseks pidime me kasutama oma ettekujutusvõimet, mida on füüsikas vasaku käe reegel ja Lenzi reegel märgatavalt arendanud. Küll aga töötas külmakamber, kus temperatuur on muidu 40 miinuskraadi, kuid sellel päeval oli 28 miinuskraadi, sest kala polnud ja niisama energiat raisata pole mõtet. Külmakambris lebas maas 2 suurt kalabriketi kamakat, mis olid sama kõvad kui ühed õiged kaikad. Mõtlesin, mis tunne oleks ärgata pärast pidu kusagil kala külmhoones 40 miinuskraadises temperatuuris, maa külge külmunud, mittekeegi kuulmas appikarjeid, mitteükski psühhofarmakon enese meeli turgutamas?
Lisaks transpordile oli makstud EL-i poolt ka lõunasöök, mis sisaldas porgandipirukat, leiba ja saia, frikadellisuppi, Moskva saia ja klaasi mahla. Mulle maitses ja kõhu sai täis. Järgmine peatus oli kalasadam, kust me leidsime eest nostalgilise vaatepildi: üksik kalur oma päevinäinud paadis vaatamas kaugemal lahesopis merekaugusesse ja mõtisklemas kurbi, eksistentsiaalseid mõtteid. Ei tea, kas see oli retkekorraldajate poolt meile mängitud näitemäng või reaalsus. Loodetavasti reaalsus, sest see hetk oli ilus. Ja selliseid hetki pole palju tänapäeva materialistlikus maailmas. Ja siis me sõitsime Tallinnasse tagasi, päris paljud jäid magama ja õues tibutas vihma.
Alvin