134c

Ajaveebis valitseb sel aastal paraku tühjus. Kuid ärge heitke meelt, me kallid sõbrad!

Meie selleaastaseid tegusid võite näha meie instagramist @villu_jungrid

Link: www.instagram.com/villu_jungrid

Aitäh, 134. lend!

Kes laseb? Kust laseb? Kuidas ma relvaga lasen? Miks mul kuule pole? Miks mu relv ei tööta? Ma kardan minna! Miks keegi minuga kaasa ei tulnud? Kas juba sai läbi?

Need olid vaid mõningad küsimustest, mis visati õhku just 3. juunil, kui käisime klassiga koos paintballi mängimas. Üritus toimus Männiku lähedal metsa all, kuhu paar instruktorit olid toonud parasjagu relvi ja varustust, et õpingutest frustreerunud 11.c saaks neid kasutades loomulikult end üksteise peal välja elada. Reeglid seletati ära – maskid alati peas, mänguväliselt relval kaitseriiv peal ja relvaots alla suunatud, teatud piiridest väljuda ei tohi, ühe korra pihtasaamise järel oled mängust väljas, lähemalt kui 2m vastast lasta ei tohi (seda viimast siiski mõni ulatu ei järginud).

Klass jaotati kaheks pooleks – lindid ning mittelindid ehk shotguni tiim. Toimus kokku 9 mängu. Esimesed 6 toimusid seotult hoonega, viimased 3 metsas ning igal mängutüübil oli ka pooltevahetus. Kusjuures, ka meie klassijuhataja Villu oli meiega kaasas!

Esimeseks mänguks oli hoone keskelt lipu äratoomine. Olgu ka siinkohal öeldud, et algul kõik kartsid pisut, sest enamik polnud sellist asja ju varem mänginud ning kuuliga pihta saada võib kindlasti olla valus (tegelikult polnud see nii hull). Kuna hulljulge Jan sai lintide poolelt lipu baasi toodud umbes 15 sekundiga, ei saanud nii mõnigi aru, et mäng juba läbi on. Pärast pooltevahetust triumfeerisid taas lindid.

Teiseks mänguks oli lipu äratoomine vastase baasist enda baasi. Selleski mängus olid taaskord edukad lindid, kes vapruse ja vastupidavusega suutsid nottida maha kõik vastased ning tuua lipu ära.

Kolmas mäng oli aga hirmsaim. Nimelt pandi hoonesse ühest tiimist VIP-isik, keda seesama tiim kaitsma pidi. Kui VIP sai ainsa kuuliga pihta, oli mäng tervele tiimile läbi. Kaitsev tiim paiknes hoonesse, VIP turvalisse kohta ning teine tiim ründas väljaspoolt. Võite ette kujutada, mis tunne on olla tiim, kes on majas sees – kuulid lendavad lihtsalt igast august sisse ning kuhugi põgeneda pole, saab vaid üritada kuidagi end nende eest hoida. Siin jaotusid mängud pooleks – mõlemad tiimid suutsid VIPi edukalt kaitsta ning üldarvestuses olid mängud 5-1 lintide kasuks.

Neljanda mänguga läksime metsa alla. Igale tiimile anti kaevik ning eesmärgiks oli tuua keskelt ära lipp. Kaevikud olid teineteisest u 20m kaugusel ning kohe kui stardipauk kõlas, läks täielikuks andmiseks. Kes panid kohe kaevikust tuhatnelja välja, kes valisid kindlama tee ja hakkasid kaevikust vastaseid nottima – igatahes jaotusid siin ka mängud pooleks ning kokku olid lindid edukamad 6-2.

Kuna aga kuule oli veel järgi, oli huvitava süžeega lõppvoor veel tulemas. Viimase mänguna pandi tiimid taaskord kaevikutesse, kuid kõigil oli lõpmatu arv elusid – seega pihta võisid saada nii palju kui lustib, peamine eesmärk oli aga kõigist kuulidest vabaneda. Siin sai nii mõnigi julgem lausa 5 või rohkem korda pihta, kes söandas vastaste lähedale jooksma.

Üldjoontes oli väga lahe päev ning isegi need, kes algul kartsid, jäid sellega lõpuks rahule. Joosta sai, end välja elada sai, põnevust sai – mida veel loota?

1. juunil kütsid Tallinna Reaalkooli madalalaelise puitvõimla kuumaks just 11.c klassi tüdrukud, kui Kats, Renate ja Getter tõid koju tüdrukute võrkpalli meistritiitli. Kusjuures, triumf oli ülekaalukas: nii 11.b kui ka 10.c võideti geimides ära 2-0. Hea töö!

11. klassi puudused:
Kas oled kuulnud väljendit, et 11. klass on kooli raskeim klass, või et kui sa Reaalkooli 11. klassi elad üle, saad sa tulevikus kõigega hakkama? Jah, nii see ka tegelikult on! Õpetajad tulid küll meile vastu ja eelmine nädal töid polnud, kuid see-eest sellel nädalal oli meil 5 tööd (sealhulgas kirjanduse töö, milleks tuli lugeda 2 tervikteost, mõned novellid ja lisamaterjali) pluss veel gümnaasiumi teatrireis?!?! Unetundidest jäi kohe palju puudu, eriti kohe pärast UTd tähtaega, aga küll need tulevikus loodetavasti magame tagasi. Kindlasti tänaks õpetaja Reivo Maasikut, kes tuli klassile vastu ning oli nõus töö järgmisele nädalale tõstma. Aga nüüd tuleb edasi pingutada, sest ka UTd ei saa vabanduseks enam tuua.

– Kats

19. märtsil oli meie klassi majandustund hoopis teistsugune, kui tavaliselt. Nimelt oli meile kutsutud kaks külalist loengut pidama: Reaalkooli vilistlane Mihkel Annilo ning tema töökaaslane Katre Tamm. Teemaks oli müük ja enesejuhtimine. Tunnist võeti kaasa järgmised tulevikus vajalikud elutarkused:
1. Kui sa soovid midagi saada, esita kaks küsimust. Näiteks selle asemel, et küsida sõbralt “Kas lähme kinno või ei lähe?”, küsid sa hoopiski “Kas sa pigem tahaksid minna vaatama seda filmi või teist?”, andes inimesele hoopiski teised valikuvariandid.
2. Müümine on elus väga tähtis osa, selle alla kuulub ka enese müümine, mis on tööturul väga vajalik oskus. Nipp: olles töövestlusel, peale endast rääkimise ning küsimustele vastamisele, küsi küsimusi ise tööandjalt vastu. Nii paned teda ennast ka rääkima ning tööle saamise võimalus on palju suurem.
3. Lugege raamatuid! See annab inimestele juurde lisandväärtusi.
Lisaks jagasid koolitajad tasuta välja raamatuid “Rikkaks saamise õpik”. Et neid endale kätte saada, sõlmiti eelnevalt koolitajatega kokkulepe. Kui soovid raamatut endale, pead selle kahe kuu jooksul läbi lugema ning kummalegi saatma kirja, milles tuleb rääkida kolmest uuest asjast, mida raamatust õppisid. Ehk siis, teisisõnu: said raamatu sellisel juhul, kui olid nõus ennast harima, mis pole sugugi halb kokkulepe. Lisaks said raamatu saajad ka Facebookis uue sõbra juurde!

Täname kindlasti koolitajaid õpetliku ning vaheldust toova tunni eest!

– Kats

Meie klassi II rühm juhtus ühel esmaspäeval õppima vene keelt, kuna tunniplaanis oli nii kirjas. Tund näis minevat nagu tavaliselt, kuid siis toimus üks huvitav pööre. Nimelt pidime kiiresti ühele äraõpitavale laulule pealkirjaga “я шагаю по Москве” koreograafilise liikumise umbes 10 minuti jooksul välja mõtlema, mis õpetaja sõnade järgi ‘pidavat laulu kiiremini selgeks tegema.’ Mida meie UT-st ära närtsinud, kuid siiski veel funktsioneerivad ajud välja suutsid jahvatada? Tulemusi näete allolevatest videotest.

Trupp nr. 1 – Любовь
Koosseis: Rene, Tauri, Kristofer, Kai, Mattias, Rebecca, Triin, Annabel

Trupp nr. 2 – Любовь 2
Koosseis: Carmen, Annika, Mikk, Annemari, Getter, Gerli

20. veebruar ei olnud lihtsalt tavaline koolipäev. Nimelt toimus Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva auks korraldatud kolme kooli, Gustav Adolfi Gümnaasiumi, Tallinna Reaalkooli ja Jakob Westholmi Gümnaasiumi, ühisaktus. Kuna aktus algas juba kell 13.00 oli ka koolipäev lühendatud, mis kindlasti sobis ka õpilastele. Kahjuks ei saanud kõik õpilased üritust vaatama minna, sest kohtade arv oli piiratud. Oodata oli Eesti president Kersti Kaljulaidi ja külalisi kolmest koolis. Õnneks on meie klassis palju andekaid inimesi, kes kuulamise ja vaatamise asemel said ise aktusel esineda.
Esmalt kõlas kolme kooli ühise segakoori (kuhu kuulusid ka meie klassi õpilased Kai ja Katri Liis) esituses „Eesti lipp“. Järgnevalt kõlas Eesti Vabariigi hümn ning kõnepulti astus Eesti president Kersti Kaljulaid, kes pidas väga huvitava ja innustava kõne. Veel esitas Jakob Westholmi gümnaasiumi õpilane Ott Leplandi loo „Kodu“. Esinesid ka Gustav Adolfi Gümnaasiumi meeskvartett ning õpilased kõnedega. Vägeva esituse tegi Reaalkooli poisid (millest võtsid osa ka meie klassi õpilased Andres, Karl-Ingmar, Karl Gregor, Kaspar Kluge ja Kaspar Kalle). Nende esituses kõlanud „Isamaa ilu hoieldes“ ei jätnud kedagi külmaks. Aktuse lõppes segakooride esitatud lauluga „Mu isamaa on minu arm“.
Pärast aktust toimus Vabadussõjas langenud Tallinna koolide õpilaste ja õpetajate auks püstitatud mälestusmärgi juures mälestustseremoonia. Hiljem oli võimalik nautida neljandal korrusel väikest suupistetega pidulauda.

Vabariigi presidendi kõne

Pilt

– Annemari

Iga aasta veebruarikuus viib restoran Pushkin, mis asub Tallinna Ülikooli vastas, läbi pelmeenifestivali, mille raames lisatakse menüüsse kümmekond erineval moel valmistatud pelmeenirooga. Kuna vene keel juhtus just 16. veebruarisel reedel olema viimane tund, avastasime suurepärase võimaluse minna neid pelmeene sööma. Kes võttis hiinapärased, kes moskvapärased, kes šokolaadi ja vaniljega – pelmeenid olid igal juhul head ja kõik taldrikud said tühjaks. Isegi õpetaja Sinjukinale meeldisid!

Järjekordselt jõudis kätte ühe Eesti hea sõprusriigi 100. sünnipäev. Selle tähistamiseks suundusime 16. veebruaril aulasse. Muidugi tegi alguses helipuldis nalja sõber Kalle ning järjekordselt oli kõigil saalisolijatel tuju hea. Esitlused olid põnevad, kuid kahjuks ei saanud väga Leedu saadikust Eestis aru, sest mehel oli tugev aktsent. Kuid kes soovisid ja raatsisid pingsamalt kuulata, need said ka aru, millest kõneldi. Kõige meeldejäävamaks hetkeks jäi aktusel ühe üheksanda klassi õpilase üritus leedukeelseid väljendeid hääldada (muidugi olid 9ndikud hea meelega valmis lavale minema, sest gümnaasiumi ootuses tuleb end heas valguses näidata). Kuid poiss andis endast parima ning mis siis, et kõige paremini tal need väljendid välja ei tulnud ning tihti kostis õigel hääldusel ka saalist naerukihinat, sai ta kohale minnes suure aplausi osaliseks. Aktust lõpetas Balti riikide ühislaul “Ärgake, Baltimaad”, mis suutis tol tervel päeval kummitama jääda kõigi mõtetes. Palju õnne, Leedu!

Eesti Vabariigil on tulemas 100. sünnipäev. Kombeks on saanud selle puhul teha riigile kingitus. Mida tegime meie Reaalkoolis? Läksime 100 aastat hoopiski ajas tagasi, aastasse 1918.
Päevas algas sellega, kuidas direktor Nikolai Kann (Martin Saar) pidas meile kohase kõne ning moraalijutluse. Seejärel tuli usutegelane (Madis Somelar), kellega pidasime palvust. Laulsime ka laulu. Kõne pidas ka Georg Lurich (vil! Jüri-Mikk Udam).
Seejärel toimusid ajastuvõtmes erinevad ainetunnid. Meie tundideks olid võimlemine, matemaatika, füüsika, geograafia ja ajalugu. Kõige enam jäi meile vast meelde võimlemine, kus poisid said tüdrukute tähelepanu all teha mitmesuguseid ilunumbreid ja trikke.
Vahetundide ajal tantsisime mitmeid ajaloolisi rahvatantse ja seda ei kellegi muu kui Piret Otsa eestvedamisel. Näha sai ka filmi ning 4. korrusel kuulda elavat raamatukogu.
Päeva lõppedes lugesid meie klassist uhkelt manifesti ette Kaspar ja Rebecca ning seejärel kogunesime staadionile, kus moodustasime taevast vaadatuna EV100 logo.
Päev oli kindla peale midagi erilist ning hea vaheldus tavapärasesse kooliellu.

Reaali Päewaleht