129a

Tere taas!

Kuna suvi on tulekul, on viimasel ajal jälle aktuaalseks  teemaks saanud dieedid ning nende efektiivsus.  Sõbrannadelt oleme kuulnud mitmetest erinevatest uutest trendidest dieedimaastikul: Maggi,  Dukani, astronautide ehk Kremli dieet jne. Räägitakse, et viimane dieet pidavat olema tõhus viis kiireks kaalulangetamiseks ning seda on kerge järgida. Kremli toitumiskava põhineb järgmistel põhimõtetel: igale toiduainele vastab kindel punktide arv ja kõhnumiseks ning ka kaalu säilitamiseks on vaja, et teie ööpäevane punktide arv ei ületaks:

• kõhnumise eesmärgil – 40 punkti;
• kaalu säilitamise eesmärgil – 60 punkti.

Hoides oma igapäevast toiduratsiooni 40. tingühikul, võite 8 päevaga võtta kaalust alla 5,5 kg.

Rohkem saate dieedi kohta teada ja punkte arvestada: http://www.coffeetea.info/ee.php?page=news&action=article&id=806

Edu eesmärkide püstitamisel!

Marit ja Johanna- Britt

Mina, kui endine koorilaulja, olen oma elus sattunud 4-le laulupeole. Võib-olla 9 aastaselt tundus see laulupeole minek minu jaoks ränk kohustus ning liiga palju pidi kooritundides enne seda käima aga seal kohapeal olles sain ma mõnusa kogemuse, mis on mind iga kord tagasi kutsunud. Mulle meeldib just laulupidudel osalejate ühtsustunne. Ühe aasta laulupeo pealkirjaks oli Üheshingamine ja just see ongi laulupidu minu jaoks.

Eriti erines 2009. aasta laulupidu kõikidest teistest, millel mina olen käinud just sellega, et peale laulupeo ametlikku lõppu jätkus laul. Lauljad keeldusid lavalt ära minemast ja laulmist lõpetamast, kui kaameramehed juba oma kaameraid autodesse pakkisid. Just see iseloomustab laulupidu kõige paremini: kõigi tahe laulda, laulda just isamaalisi laule. 2011. aasta laulupeo kavast aga puudus rahva armastatud laul “Ta lendab mesipuu poole”. Lauljad aga hakkasid kaare all kordama “Mesipuu, mesipuu” ning lõpuks tuli dirigent ja seda lauldi läbi kaks korda. Kogemus sellest toob siiamaani pisara silma ja tekitab mõnusa ja uhke tunde. 2007. aasta laulupeost meenub mulle aga “Palve”, mille ajal kõik kätest kinni võtsid ning need kõrgele tõstsid kõigutades. Inimesed laulsid seda hingest ning seda laulu nõuti korrata, mida ka tehti.

Laulupidu on väga eriline kogemus just lauljana. Ma usun, et pealtvaatajal on ka kohapeal mõnus olla, kuid mina ei suudaks pealt vaadata, mind kisub süda lavale kaasa laulma. Selle kogemuse teeb just eriliseks see, et eestlased, kes on stereotüüpselt külmad ja endassetõmbunud, on järsku nagu üks hing, kes laulab kogu hingest endale kalleid laule.

Karoliina Koppel

Alles möödunud laupäeva õhtupoolikul trippisime koos vana tuttava härra Nirkmaniga Tammsaare pargis. Puhusime niisama mulli elust ja olust kui järsku märkasime enda ümber puid. Sattusime segadusse. „Kas me oleme metsas!?“ hüüatas Nirkmees. „Ei oska öelda, olen segaduses,“ sosistasin aukartusega Nirgile. Paar sammu edasi kargas põrgates põõsast välja pargistunud kassinärakas. Ehmusime ja jooksime 1k4ja võssa. Ülejäänud on blackout, avastasin ennast pargi ääres alles kolm tundi hiljem. Ka Nirkmees roomas tänavapingi alt välja kus ta oli end varjanud klaasistunud silmadega surmava põõsakassi eest. Olgu see meile kõigile õppetunniks – Tallinna pargid on sitaks ohtlikud. Kassi näitel näeme, et olendid metsistuvad ehk „pargistuvad“, mis on ohuks Tallinna elanikele. Pargistumine kutsub esile iga indiviidi ürgse kiskjainstinkti, iidsed DNA ahelad petavad aju, pannes olendi uskuma, et ta on kõikvõimas predaator. Arvatavasti pargistusin ka ise selle hirmsa kolme tunni vältel, särk oli kurat päris ribadeks. Ka Nirkman oli paar juuksesalku kaotanud. Toome veel ühe näite – paar aastat tagasi oli eriti ekstreemne juhus kui inimene oli pargistunud ja asus oma territooriumi kaitsma. Kutsun teda kurikaonuks – ta peksis kurikaga enda territooriumil olevaid sissetungijaid, mis lõppes tublile Tallinna kodanikule surmaga. Kutsume kõiki Tallinna tonte üles haarama enda bensiinikanistrid, hekikäärid, putukamürgid, happepudelid ja traktorid, et hävitada pargid ja vältida edasiseid pargistumise ohvreid.
Olen enesestmõistetavalt muutnud inimeste nimesid, et kaitsta nende identiteeti ja hingerahu avaliku heakskiidu ja austajate eest.

OÜ Egert & Nirk blogijutud

UFO-d on kindlasti olemas. ma olen täitsa kindel selles.

lõppude lõpuks – mis on UFO? UFO on lühend unidentified flying object-ist, mida üldiselt seostatakse tulnukatega. seega tekib kohe küsimus, kas tulnukad on olemas. raudselt on! nähtava (pange tähele – vaid NÄHTAVA) universumi laius on umbes 93 miljardit valgusaastat ja ühe valgusaasta pikkus on umbes 10 triljonit kilomeetrit. no kuidas me saame olla kindlad, et seal UFO-sid ei ole?

teades, et universum on nii suur ja lai ja palju vanem kui meie planeet ja palju-palju vanem kui elu Maakeral, võib täitsa kindel olla, et kuskil selle määratutes avarustes juhtus tekkima elu samamoodi, nagu ta tekkis Maal. ja isegi kui need “olendid” oleksid võimelised leiutama kosmoselaeva, mis reisib valguse kiirusel (kiiremini teadaolevalt üleüldse liikuda ei saa, kuigi iial ei või teada), võiks n-ö nähtava universumi äärest meie juurde kohale jõudmiseks aega minna 93 miljardit aastat. universumi vanuseks peetakse umbes 14 miljardit aastat. neil poleks lihtsalt võimalik juba meieni jõudnud olla…

mõelgem ka sellele, et teiste planeetide asukate jaoks (kes kindlasti olemas on) oleksid ka meie oma kosmoselaevad UFO-d mis UFO-d. iseasi on see, kas “meie oma UFO-d” kunagi ka nendeni jõuavad – samas tehnoloogia arengut arvestades võib see kunagi juhtuda. äkki saavad hoopis meist UFO-d kellegi teise jaoks?

kunagi ei või teada…

Mari Liis Pedak

Üks meie tähelepanelik lugeja saatis meile 13 päeva tagasi foto, mille ta oli jäädvustanud Rannamõisas. Lugeja ise kirjeldas toimunut järgnevalt:

“Olin just sõitmas mööda Paldiski maanteed Keila poole, kui äkki hakkas laps tagaistmel nutma. Tema sooviks oli minna sel sumedal ööl ujuma. Muigasin tema jutu peale ning võtsin suuna Harku järve poole. Midagi kummalist väreles taevas, kuid ma pidasin seda lihtsalt tavaliseks helikopteriks (sest need on tavalised nähtused Harku järve ligidal). Korraga purskas objekt tohutul kiirusel edelasse ning jäi siis ootamatult hõljuma. SEE EI TUNDUNUD NAGU HELIKOPTER!!!”

Selline vaatepilt avanes Tevorile üleeelmise teisipäeva õhtul. Olgu iga lugeja siinkohal tunnistajaks pildi ehtsuses

Veel kommenteeris Trevor:
“Oleksin hakanud filmima, aga kuna just sai jäädvustatud lapse sünnipäevapidu, siis ei olnud selleks hetkeks mälukaardil piisavalt ruumi.”

Selline oli Tevori lugu
Kui ka sina juhtud tunnistama mõnda huvitavat elumuutvat sündmust tunnistama anna sellest meile teada ning meie edastama selle eesti rahvale.

Raid ja Reiko – et uus saaks avaldatud

26. aprillil tuli uudis, et Cincinnati Bengals, ameerika jalgpalli tiim, valis teises ringis teise valikuna Margus Hundi oma tiimi. Juba  11. Jaanuaril hakkas uudised Margus Hundi NFL-i seiklustest tulema nagu seeni pärast vihma. DELFI VIDEO: Margus Hunt: mul on unikaalne võimalus NFL-i jõuda, NFL-i asjatundjad: “Eesti timukast” Margus Hundist kuulete tulevikus veel palju, DELFI NEW YORGIS: NFLi boss: Margus Hunt on vürts meie liigale ja spordile!, Eesti Ameerika jalgpalli asjatundja: Hunt võib ka teises ringis valituna saada kõvaks tegijaks, umbes 100 uudist 4 kuuga. Tõesti, kaua võib, tuleb meelde Joel Lindpere, kes ka Ameerikasse jalgpalli mängima läks, ka temast räägiti palju ning arvati, et just tema päästab Eesti jalgpallikoondise, seda aga kahjuks ei juhtunud. Enne võiks lasta mehe mängima, kui see muidugi juhtub, ning alles siis tema tegudest hakata kirjutama.

Karol Meerja

21. aprillil pühapäevasel päeval leidis Inglismaal Liverpoolis aset harukordne sündmus. Liverpooli ja Chelsea vahelises Premier League-i kohtumises hammustas Uruguayst pärit Liverpooli mängija Luis Suarez vastastiimis mängivat Branislav Ivanovici. Jalgpallimaailmas on hammustamise puhul tegu haruldase nähtusega, kuid „pahapoiss“ Luis Suareze jaoks ei ole see esimene kord. Eelmine kord sai ta 7-mängulise mängukeelu, seekord peab ta vahele jätma 10 mängu.

Antud intsident tuletab meelde, et inimene on siiski osa loomariigist ning mõnikord löövad teravas võitluses loomainstinktid välja. Äkki on tegu esimese ohumärgiga, et inimene on tagasi pöördumas džungli poole ning omandab ammu ära unustatud loomaliku käitumise?

Janno ja Tambet

Kuna kogu selle aja, mil see ajaveeb on eksisteerinud, olen mina (Raid) pidanud raskelt rügama ja seda blogi toimetama – uskuge, see ei ole olnud lihtne töö -, siis nüüd on tänu õpetaja Järvelale antud mulle ka pisut puhkust.

Seni kaua lahutavad teie (ilmselt need paar inimest, kes korra aastas lihtsalt huvi pärast loevad korra kõiki ajaveebe) meelt 129.a lennu ülejäänud õpilased, kes on valmis saanud hulga uhkete postitustega.

Teie lemmiktoimetaja
Raid