129a

Alles möödunud laupäeva õhtupoolikul trippisime koos vana tuttava härra Nirkmaniga Tammsaare pargis. Puhusime niisama mulli elust ja olust kui järsku märkasime enda ümber puid. Sattusime segadusse. „Kas me oleme metsas!?“ hüüatas Nirkmees. „Ei oska öelda, olen segaduses,“ sosistasin aukartusega Nirgile. Paar sammu edasi kargas põrgates põõsast välja pargistunud kassinärakas. Ehmusime ja jooksime 1k4ja võssa. Ãœlejäänud on blackout, avastasin ennast pargi ääres alles kolm tundi hiljem. Ka Nirkmees roomas tänavapingi alt välja kus ta oli end varjanud klaasistunud silmadega surmava põõsakassi eest. Olgu see meile kõigile õppetunniks – Tallinna pargid on sitaks ohtlikud. Kassi näitel näeme, et olendid metsistuvad ehk „pargistuvad“, mis on ohuks Tallinna elanikele. Pargistumine kutsub esile iga indiviidi ürgse kiskjainstinkti, iidsed DNA ahelad petavad aju, pannes olendi uskuma, et ta on kõikvõimas predaator. Arvatavasti pargistusin ka ise selle hirmsa kolme tunni vältel, särk oli kurat päris ribadeks. Ka Nirkman oli paar juuksesalku kaotanud. Toome veel ühe näite – paar aastat tagasi oli eriti ekstreemne juhus kui inimene oli pargistunud ja asus oma territooriumi kaitsma. Kutsun teda kurikaonuks – ta peksis kurikaga enda territooriumil olevaid sissetungijaid, mis lõppes tublile Tallinna kodanikule surmaga. Kutsume kõiki Tallinna tonte üles haarama enda bensiinikanistrid, hekikäärid, putukamürgid, happepudelid ja traktorid, et hävitada pargid ja vältida edasiseid pargistumise ohvreid.
Olen enesestmõistetavalt muutnud inimeste nimesid, et kaitsta nende identiteeti ja hingerahu avaliku heakskiidu ja austajate eest.

OÜ Egert & Nirk blogijutud

Postitatud: Esmaspäev, 29.04.2013 kell 06:55 Kategooria: Blogipost. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0