Laulupidu
Mina, kui endine koorilaulja, olen oma elus sattunud 4-le laulupeole. Võib-olla 9 aastaselt tundus see laulupeole minek minu jaoks ränk kohustus ning liiga palju pidi kooritundides enne seda käima aga seal kohapeal olles sain ma mõnusa kogemuse, mis on mind iga kord tagasi kutsunud. Mulle meeldib just laulupidudel osalejate ühtsustunne. Ühe aasta laulupeo pealkirjaks oli Üheshingamine ja just see ongi laulupidu minu jaoks.
Eriti erines 2009. aasta laulupidu kõikidest teistest, millel mina olen käinud just sellega, et peale laulupeo ametlikku lõppu jätkus laul. Lauljad keeldusid lavalt ära minemast ja laulmist lõpetamast, kui kaameramehed juba oma kaameraid autodesse pakkisid. Just see iseloomustab laulupidu kõige paremini: kõigi tahe laulda, laulda just isamaalisi laule. 2011. aasta laulupeo kavast aga puudus rahva armastatud laul “Ta lendab mesipuu poole”. Lauljad aga hakkasid kaare all kordama “Mesipuu, mesipuu” ning lõpuks tuli dirigent ja seda lauldi läbi kaks korda. Kogemus sellest toob siiamaani pisara silma ja tekitab mõnusa ja uhke tunde. 2007. aasta laulupeost meenub mulle aga “Palve”, mille ajal kõik kätest kinni võtsid ning need kõrgele tõstsid kõigutades. Inimesed laulsid seda hingest ning seda laulu nõuti korrata, mida ka tehti.
Laulupidu on väga eriline kogemus just lauljana. Ma usun, et pealtvaatajal on ka kohapeal mõnus olla, kuid mina ei suudaks pealt vaadata, mind kisub süda lavale kaasa laulma. Selle kogemuse teeb just eriliseks see, et eestlased, kes on stereotüüpselt külmad ja endassetõmbunud, on järsku nagu üks hing, kes laulab kogu hingest endale kalleid laule.
Karoliina Koppel
© 2024, 129a