140c

Külastasime inglise ärikeele valikaine raames Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. Meid võttis vastu kommunikatsiooni- ja arendusjuht Kaur Orgusaar.

Alustuseks anti meile põgus ülevaade 1925. aastal asutatud asutuse ajaloost ja teenustest, mida nad pakkuvad nagu konsultatsioonid, seminarid või rahvusvaheline kaubandus. Saime ka teada, et koda on apoliitiline ning vabatahtlikest koosnev organisatsioon. Nendega on liitunud 3565 Eesti ettevõtet, mille annetuste ja toetuste najal nad tegutsevadki. Põnev uus teadmine oli see, et Eestis saab luua ettevõtte 14 minutiga, mille tõttu on siin neid umbes 150 000.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peamine eesmärk on kehtestada oma liikmete see tähendab ettevõtjate huvisid. Selleks suheldakse ministeeriumi ametnike ja poliitikutega, kellele tutvustatakse oma seisukohti ja selgitatakse ettevõtete vajadusi. Teisisõnu tehakse lobi, et seadusandlus ja bürokraatia ei solgiks ettevõtluskeskkonda. Üks vahenditest selleks on EKI ehk Eesti Konjunktuuriinstituut, mis on sõltumatu majandustervise hindaja, mis kuulub täielikult Eesti Kaubandus-Tööstuskojale.

Veel toob Koda kokku koole ja ettevõtteid läbi erinevate ärialaste õppekavade. Lisa kursustel on võimalik omandada kasulikke lisaoskusi ja teadmisi, millega aitavad nad enda sõnul ühiskonna toimimist ja arengut tervikuna. Hea näide on nende korraldatud tööle kaasa päev, kus lapsed saavad minna täiskasvanule päevaks töövarjuks.

Meile anti kiire ülevaade Eesti majandusest, selle näitajatest ja suunitlusest. Rõhutati majanduse kitsaskohti, mida võiks lahendada majandus- ja halduspoliitikakursi korrigeerimisega, mis on ühtlasi ka organisatsioonil lobina käsil. Nt kahjustab majandust madalate sisserände kvoodiga võõrtööliste sisse toomine, kellel on olemas kompentents, mis Eesti tööjõuturul kas puudub või on liiga kallis ja nõutud. Seejuures ei olnud poliitilistest seisukohtadest pea jälgegi. Pigem paistis välja ettevõtja ülalt alla vaatav suhtumine avalikule sektorile. Tegelikult ei olegi ju vahet, milline partei riiki täpselt juhib, ettevõtjad saavad ettevõtlusest alati kõige paremini aru ja peaasi, et nende nõu kuulda võetaks.

Õppekäigu muutis lõbusamaks, et Orgusaar esitas kuulajate kaasamiseks küsimusi, nt mitu füüsika õpetajat on Eestis lõpetanud viimase kümne aasta jooksul või mis riiki ekspordib Eesti oma kaupa kõige enam. Joonast ta eriti kiitis, sest tema suutis vastata küsimusele, millele isegi tööintervjuule tulnud inimesed vastata ei osanud, nimelt, mis on põhiline erinevus Eesti Kaubandus-Tööstuskojal ja Eesti Tööandjate Keskliidul. Minule (Joonas) ei olnud sugugi keeruline oletada, et kui tööandjate huvides on madal miinimumpalk, siis paljudel ettevõtjatel pole sellega midagi pistmist, tähendab, et ainus oluline erinevus kahe esindusorganisatsiooni vahel on, et Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ei jagele ametiühingutega miinimumpalga küsimustes. Auhinnana jagas ta õigesti vastanutele salle. Lisaks saime me pea 600 m2 väärikas Toompea klindil tipnevas majas ringkäigu ning ronisime ka keskaegsesse keldrisse.

– Grete Simona ja Joonas Aditya

See oli juba mitmendat päeva nii, jälle jäi keegi hiljaks, jälle astus keegi uksest sisse siis, kui Somelar oma lause keskel oli, jälle pidi ta tunniga otsast alustama ning oma mõtet mitmendat korda alustama, sest mõni noorhärra (või miks ka mitte preili) ei suvatsenud õigeks ajaks koolipinki jõuda/naasta. Ent tänasest muutus hilinemine mitte ainult tülikaks, vaid ka rahaliselt kulukaks. Somelaril oli saanud kõrini. Tuli võtta kasutusele karmimad meetmed.

Tegu oli ühe tavalise teisipäevaga. Ühtegi märki muutuvast korrast polnud, Tristan ja Dominik või oli see seekord Martin Lipp ja Elias või äkki hoopis Robin ja Mikk Kaspar (kes see enam mäletab) suutsid järjekordselt hilineda. Somelar näris neid oma kurjade silmadega ja otsustas oma järeleandmispoliitikast taganeda. Klassiruumist sai sõjatander. Otsused tuli vastu võtta kiiresti ja nii jõudsimegi konsensusele, et alates sellest päevast peavad hilinejad oma lohakuse eest maksma.

Määratud said rahakoguja (Sander), arvepidaja (Katarina) ja trahv, milleks osutus 50 senti minuti eest. Päris karm.

Juba järgmisel päeval võis märgata tunduvat vähenemist hilinejate seas.
Alates sellest päevast võib Sandri laual näha kurjakuulutavat 2016 aasta jalka EMi rahakasti ja kuulda hilinejate nukrate pilkude saatel müntide kolksatust.

Seni kogutud raha (uuendatud 17.detsember): 31.5€

– Kaisa

140. lennu gümnaasiumitee oodatuim hetk on lõpuks peale raskeid 10. ja 11. klassi katsumusi kätte jõudnud – 16.–20. september olime rebaste nädalal huntide rollis. Nädala lähenedes mõtlesime korduvalt tagasi ajale, kui meie olime rebased, ja tuleb tõdeda, et hundiks olemine tekitas isegi rohkem elevust. Üldteemaks valisime varemgi tehtud ‘’ametid’’, kuid huntide grupid olid see aasta eriti värvikad: ülalpeetavad, maffia, ökotalu, mereröövlid jne.

Rebaste nädalale eelneval nädalal võis eelkõige 2. korrusel kohata ringitormavaid kümnendikke, kes rahvamassist enda numbriga hunti üritasid leida. Aga miks teha neile elu kergeks, kui saab neid liiga kiiresti hundi leidmise vältimiseks veidi eksitada? Nii mõnedki olid sõbraga numbrid vahetanud, lasknud end otsida lapsepõlvepildi põhjal või üleüldse jooksid oma rebase eest ära :)) Õnneks leidsid kõik meie tublid rebased oma hundi ja juba neljapäevasel spordipäeval elasid nad meile käsitsi tehtud plakatitega kaasa.

Rebaste nädala esmaspäeval saime lõpuks tehtud töö vilju nautida – kool täitus värvikirevate kostüümidega tegelastega ja iga paari minuti tagant võis kuulda mõnda rebast prääksuga kükke tegemas. Koolimaja oli täitunud elevuse ja rõõmuga ning muidugi ei puudunud vahetundidest tantsuproovid: viis päeva järjest kõlas aulast Pitbulli ,,Fireball’’. Peale koolipäeva suundusid rebased ja hundid lõbusa rongkäiguga Snelli staadionile, et selgitada välja spordimängude võitjad. Võistlus oli karm ja tasavägine, mistõttu leiti loomingulisi viise sohi tegemiseks, aga eks see käibki traditsiooniliselt asja juurde.

Teisipäeval said rebased bingo, mis viis neid näiteks ehitajatega pildistama, salajast (tolleks hetkeks enam mitte eksisteerivat) kooli sauna otsima, UT-ga vaevlevate üheteistkümnendikega jutustama, keset sööklat laulma ning palju muud põnevat tegema. Kõige entusiastlikum paar sai kõik 24 ülesannet koolipäeva lõpuks juba tehtud. Tagatipuks pidid rebased veidi ajusid ragistama, et edukalt sooritada Reaalkooli traditsioonide ja huntide teemaline viktoriin, kust otseloomulikult ei puudunud ka füüsikaalane küsimus.

Kolmapäevaks hakkasid rebased igapäevaselt hommikuti kell 07.00 tantsuproovide tegemisest veidi väsima, kuid siiski tantsisid vahetundides toimuvates dance battle’ites täie energiaga. Õhtul panime rebaste füüsilise vormi proovile vanalinnas orienteerumisega, ent oma rebastega sai kaasa joosta igast grupist ka mõni õnnelikum hunt. Vaatamata ootamatult jahedale ilmale tehti vapralt inimpüramiidi, müüdi lilli, otsiti moodust muna valmistamiseks jm. Kolmapäevaks oli tõeliselt tunda grupiühtsust.

Neljapäeva võtsime puhkamiseks, rebased aga kuulasid alates kella 07.00-st väga informatiivset loengut ning unemütside äratamiseks kasutasime salarelvana pasunat. Kogusime energiavarusid rebaste nädala kulminatsiooni üleelamiseks.

Kauaoodatud reedel oli graafik tihe, kuid ülilahe oli näha lõpuks selgeks õpitud rebaste tantsu täies hiilguses nii aulas kui ka Harju tänaval flashmobil. Naljatasime omaette, et Harju tänaval tantsimisega õnnistame sisse uue koolimaja. Õhtul kogunesime taas koolimajas ning oli aeg nädal kokku võtta. Kuulutasime välja mitmesugused võitjad ning valisime erinevatel teemadel rahva lemmikud. Peale seda oli aga aeg rebastelt võtta nägemismeel ja niimoodi liikusid nad ühest töötoast teise. Lõpuks jõudsid kõik kokku aulasse ristimistseremooniale ning erinevalt meie aastast säästsime rebaste põlvi. Tunda oli Reaali vaimu kohalolu. Nädalale pani kena punkti õhtune pidu, kuhu olid lavale sattunud näiteks säm, kewin, boipepperoni ja ka mõned vilistlased.

Nädala lõpetuseks kogunesime laupäeva lõunal Kadrious, et maailmakoristuspäeva raames head teha. Vaatamata väsimusele oli kohal rekordarv rebaseid ja hunte. Kokkuvõttes võib öelda, et saime ühiselt väga-väga laheda nädalaga hakkama ning käes on paarislennu kuldaeg.

– Grete

Mina (Mikk), Tristan, Ekke, Georgid ja Sandrid, käisime detsembri esimesel laupäeval (2.12.2023) lumises Haapsalus. 

Meie retk hakkas vara, kui me kell 8:45 kogunesime bussijaama. Kõigil olid sallid ja mütsid peas. Georg Kalme võttis kaasa seljakoti ning Georg Kärmas võttis kaasa natukene taskuraha.

Lux expressi bussis mängisid kõik poisid toredasti sudokumängu, ning kui buss jõudis Haapsalusse, panin ma ekraani kenasti ära ning sidusin saapapaelad tugevasti kinni, et saaksime jalutada linnuse poole. 

Linnus oli väljast väga äge ning tekitas uhke tunde. Sander Nemvalts ronis kõikide linnuse tornide otsa ning Tristan Aik ehitas samal ajal ilusa lumememme. 

Haapsalu linnus, mis asutati 13. sajandil, on üks märkimisväärsemaid keskaegseid kindlustisi Eestis. Esialgu rajati see piiskopilinnusena 1279. aastal, et kaitsta ala ja teenida piiskopi residentsina. 16. sajandi alguses, peale Liivi sõda, kaotas linnus oma esialgse tähtsuse, kuid selle müürid ja varemed jutustavad siiani lugusid minevikust. Erilist tähelepanu pälvib Valge Daami legend, mis on seotud linnusega ja muudab selle kohalikuks vaatamisväärsuseks. 19. sajandil, kui Haapsalu muutus populaarseks kuurortlinnaks, taastati osa linnusest, et võõrustada suvitajaid. Tänapäeval on Haapsalu linnus avatud külastajatele, pakkudes ajaloolisi ekspositsioone, käsitöökojas tegutsemise võimalust ja mitmesuguseid kultuuriüritusi, muutes selle oluliseks kultuuripärandi objektiks ja turismi sihtkohaks Eestis.

Kui olime linnuses ära käinud, hakkasime jalutama mere poole. Ekke nägi tänaval paksu halli kassi, kes lihtsalt rahvakeeli “chillas” õues. Emotsioonid olid laes. 

Jõudsime randa, ronisime vaatetorni otsa, Tristan viskas Georg Kalmet lumepalliga. Promenaadi vaatetorn oli viieteistkümne meetri kõrgune ning oktoobris saab selle otsast kurgi vaadata.

Kell oli 11:30, Sander Musta varbad hakkasid hirmsasti külmetama ning otsustasime, et oleks mõistlik minna sooja einestama. Jalutasime Talumehe Kõrtsi. 

Kõrtsis võttis meid vastu ilus tüdruk, kelle nimi oli Triin. Triin tõi meile lõunasöögi. Kõrtsis oli isegi tualettruum ja kraanikauss. Kõik võtsid söögiks munaga võileiva ning see maksis 12 eurot, mis võiks panna nii mõnegi vihastama, kuid mitte meid. Sander Nemvalts elab ikkagi Peetris majas ja tal on 6 autot. 

Kui kõigil olid kõhud täis, läksime ruttu rongijaama. Millegipärast ühtegi rongi ei tulnud. Selleks hetkeks oli mu telefonil 43 protsenti akut ning asi hakkas muutuma kriitiliseks. 

Järgnevalt on paar kena sõna Sander Musta poolt:

“Haapsalusse, täpsemalt selle raudteejaama saabus esimene reisirong 1904. aastal ning viimane lahkus sealt 94 aastat hiljem ehk 1995. aastal. Raudtee ehitati sinna sellepärast, kuna Haapsalu oli kuurortlinnana Vene tsaaride seas väga populaarne, lausa nii populaarne, et tsaarid ise toetasid raudtee projekti elluviimist. Kogu perroon on 216 meetrit pikk ning tänapäeval asub jaamahoone ruumides Raudtee- ja sidemuuseum.”

Kell oli saanud 13. Koos poistega jalutasime Haapsalu ainukese valgusfoori juurde ning imetlesime seda lummavat vaadet.

Buss lahkus kell 14:20, seega oli meil veidi aega tappa. Tristanil hakkas koduigatsus, seega külastasime tema lemmikpoeketti, A1000. Seal oli palju värsket kaupa peale tulnud ning hinnad olid pöörased. Ka Kärmase reis läks õnneks, sest ta sai ema kaasa pandud taskuraha ära kulutada. Ta ostis pulgakommi ja ilusad rohelised kummikud. 

Kui kogu kamp oli valmis, sättisime sammud bussijaama poole. See oli kohaliku Rimi kõrval ning seal oli ootamas juba koguni 6 inimest. Täiusliku reisi lõpuks laulis Ekke meile ette paar jõululaulu ning juba olimegi Gobusi bussi peal. 

Lõppu lisaksin ka paar kommentaari.

Sander Must: “Ma armastan ajalugu, Haapsalu ja jalgpalli.”

Mikk Kaspar Piirsalu: “Haapsalu on kindlasti kõige parem Läänemaa keskaegne linn.”

Georg Kalme: “Mu seljakotis oli telefon, rahakott, Läti Henriku Liivimaa Kroonika ja kuivad sokid.”

Mikk Kaspar Piirsalu, Tristan Aik Sild, Ekke Rõuk, Georg Kalme, Georg Kärmas, Sander Nemvalts, Sander Must

Käisime kolmekesi Narvas, koos Rami, Rasmuse ja Robiniga. Meil ei olnud kõrged ootused, kuid Narva üllatas meid siiski. Nende modernsed majad koos nõukaaegsete majadega tekitab mõnusa atmosfääri.

Narva Issanda Ülestõusmise peakirik

Esimesena käisime kõik koos Narva Issanda Ülestõusmise peakirikus. See, ainuke uusbütsantsilise stiiliga sakraalehitis Eestis, on väga võimas ja meile kõigile meeldis see.

Rootsi lõvi
Pärast peakirikut kõndisime Rootsi lõvi mälestusmärgini. Sellega mälestatakse Põhjasõja Narva lahingut. 2. maailmasõja ajal viidi mälestusmärk Saksamaale, kus see üles sulatati. Aastal 2000 taasavati see 3 korda väiksemana. Kuju sümboliseerib Eesti ja Rootsi vahelist sõprust ja koostööd. Väga ilus kuju. 10/10.

Aleksandri suurkirik
Vahepeal jäi ka silmavaatesse Aleksandri kirik. Narva Püha Aleksandri Suurkirik on ajatu iluga ehitismälestis, mis troonib uhkelt Narva linnas, tõustes kõrgele oma neoromaani stiilis arhitektuuriga. Kirik ehitati 1881—1884 Kreenholmi Manufaktuuri luterlastest töölistele. Selle projekteeris Peterburi arhitekt ja akadeemik Otto Pius von Hippius. Kirik kannab 1881. aastal terroriaktis hukkunud tsaar Aleksander II nime. Kirikul oli ka oma kool ja lasteaed. Kiriku peamine silmapaistvus on kindlasti selle kõrge torn, mis pakub võrratut vaadet ümbritsevale linnale ja jõele.
Neoromaani stiilis kirik koosneb kaheksanurksest kupliga kaetud keskmest ning telkkiivri ja ehisviiludega kaunistatud kaheksatahulisest kellatornist, mille kõrgus on 61 meetrit. Kiriku sisekujundus järgib ka neogootika elemente, kus saab imetleda kunstipärast sisekujundust, ajaloolisi freskosid ning elegantseid kujusid. Hoone sai teise maailmasõja pommitamisel raskelt kannatada, kuid pärast sõda õnnestus Narva tagasi saabunud koguduseliikmetel hoone siiski kuigipalju korda seada ning kiriklik tegevus jätkus. Aleksandri kogudus oli Narva ainuke luterlik kogudus, mis tegutses sõja lõppedes edasi.

Aleksandr Puškini mälestusmärk

Tee peal seisime silmitsi Aleksandr Puškini mälestusmärgiga. Läks ikka päris mitu minutit mõtisklemist enne kui Robin suutis välja nuputada, mis kujuga tegu on. See mälestusmärk austab vene kirjanduse suurkuju, Aleksandr Puškini, väga tuntud romantismi kirjanikku. Mälestusmärk paigaldati 1999. aastal 200. sünniaastapäeva puhul. Mälestusmärgi autor on vene skulptor Mihhail Anikušin. See pole esimene Puškini monument Narvas, ainus tänapäevani säilinud aga küll.

Paul Kerese mälestusmärk
Mälestusmärk avati 2016. aastal, kuid on siiamaani väga heas konditsioonis. See on püstitatud male suurmeistri Paul Kerese auks. Skulptuur on valmistatud pronksist ja autorid on Aivar Simson ja Paul Mänd. Oli tõesti hämmastav ja väga silmiavav mälestusmärk. On millest kodus vanematele rääkida.

Narva linnapiir
Putinit me siiski ei külastanud, kuna meie ees seisis suur müür. Piiri- ja tollipunkt tekkis siia 1990. aastate alguses taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise piiri loomisega. Narva piiripunkti kompleksi kuuluvad: Narva piiripunktihoone, piirivalvehoone, kontrollkabiinid, varjualused, varikatusealused, piiripunkti piirdeaed ja kontrolliväljak. 2015. aasta 15. juulil avati Narva piiripunkti uus jalakäijate ja sõiduautode terminal, ümberehituse käigus lammutati vana 1990. aastatel ehitatud 500-ruutmeetrine jalakäijate terminal ja selle asemele ehitati uus, ligi kolm korda suurem kaasaegne terminalihoone.

Bastionikäigud
Kahjuks me ajaliselt bastionikäikudesse sisse ei jõudnud. See tundus ka olevat väga äge kogemus, millest me seekord ilma jäime. Suurtükkide pidev täiustamine muutis vanad kaitsemeetodid kasutuks. Vastusena hakati 15. sajandi teisel poolel rajama uut tüüpi kindlustusi – bastioneid – mille kaldus nõlvadega ja sageli kivimüüridega tugevdatud paksud muldvallid põrgatasid suurtükikuuli, kas eemale voi pidasid selle kinni.

Narva Hermanni linnus
Käisime ka Narva Hermanni linnuse juures. Narva linnuse ajalugu algab taanlaste ehitatud puitlinnusega 1254. aastal. 1300. aastate alguses ehitati linnus ümber ja järgnevate aastate jooksul linnus laienes. Narva linnuse tähtsus ajapikku suurenes, eriti pärast Liivi ordu võimu alla minekut 1347. aastal, mil see muutus ordu peakorteriks ja Narva foogti residentsiks. Liivi ordu tugevdas Narva linna ümbritsevat müüri ja lisas kindlusele uusi struktuure vastavalt ajastu sõja- ja kaitsetaktikatele. Linnusel oli strateegiline roll, kaitstes piirkonda ja pakkudes varju ümberkaudsetele elanikele sõja korral.
1944. aastal sai linnus märkimisväärselt kannatada, kuid alates 1968. aastast on toimunud selle restaureerimine, ja 1986. aastast on see avatud Narva muuseumi ekspositsioonina.

Narva raekoda
Narva raekoja platsilt nägime ka Narva raekoda. Narva raekoda on üks esimesi Eesti barokkehitisi, mis rajati 1668. aastal Rootsi kuninga Karl XI korraldusel. Kahekorruseline kelpkatusega hoone valmis kolm aastat hiljem. Peafassaadi ilmestasid läbi kahe korruse ulatuvad pilastrid ning avarad aknad. 18. ja 19. saj ümberehitused säilitasid raekoja arhitektuurilise ilme ning magistraadi koosolekusaal, kohtusaalid ja ametiruumid olid endiselt kasutusel.
1944. aastal põles raekoda maha ja pärast restaureerimist muudeti ajutiselt pioneeride paleeks. 1976. aastal algas hoone raekojaks rekonstrueerimine, tänapäeval on Narva raekoda kolmekorruseline paekivist ehitis kõrge soklikorrusega. Kelpkatus koos torni ja barokse tornikupliga on taastatud, aknad paiknevad barokkhoonetele tüüpiliselt välisseinaga ühel tasapinnal. Raekoja portaalil on kujutatud Narva ajaloolist vappi, mille sinisel kilbil on mõõk, saabel ja kolm kuuli, mis sümboliseerivad linna tähtsust kindlusena ida ja lääne piiril.

Kreenholmi manufaktuur
Viimaks läksime Kreenholmi manufaktuuri juurde. Kreenholmi manufaktuur on tekstiilitööstusettevõte, mille asutas Moskva kaupmees Ludwig von Knoop 1857. aastal Narva piirkonnas. Ettevõte oli suurim tekstiilivabrik Euroopas. Ludwig Knoop juhtis manufaktuuri kolmkümmend aastat, kavandades selle tervikliku linnakuna koos tootmis-, administratiiv-, elu- ja ühiskondlike hoonetega.
Tootmiskompleks laienes aja jooksul, kasutades vesirattaid ja hiljem veejõul töötavaid turbiine. Kreenholmi vabrikus töötas 1872. aastal 4500 inimest ning 1906. aastaks oli tootmispind 495 972 ruutmeetrit. Ettevõte oli varustatud kaasaegsete süsteemidega, sh valgustus, ventilatsioon, niisutussüsteemid ja automaatne tulekustutussüsteem. Lisaks tootmishoonetele kuulus kompleksi mitmeid sotsiaalseid rajatisi nagu kool, haigla, kirikud jm. Aastal 1917 sai Kreenholmi asulast Narva linnaosa.

-Rasmus Varunov, Robin, Rami

Kogu meie reis Pärnusse algas ideest, et Somelar tahtis meid külla kutsuda. No ega meil ei jäänudki muud üle, kui talle heameelt valmistada, osta piletid ja minna kaema. Algselt jäi küll mulje, et tal oli vaja vaid kodus abikäsi uue ukse paigaldamisel, kuid jõudsime üksmeelselt kompromissini. Selles osas aitab teda ta naine.

Bussiga kohale jõudnud asusime Punase torni poole. Meie teekond kulges läbi kujuteldava keskaegse Pärnu. Jõudsime näha Anuka armastatud Koidulat (muidugi pronksist kujul), millega meenusid koheselt isamaalised luuleread. Monument on valminud aastal 1929 Amandus Adamsoni käte abil.

Mõnusa viisi saatel liikusime edasi mänguväljakule 1, et väljendada natuke oma isamaalisust. Järsku märkasime, et üks liige on justkui puudu – muidugi Joonas. Egas midagi, läksime talle siis bussile vastu. Kuna Joonas oli ka reisist väga põnevil ja äksi täis, siis ei jäänud üle muud midagi, kui minna natuke kultuuri ka uudistama. Suundusime otsejoones Port Arturisse ning seejärel Pärnu Keskusesse (tegime vahepeal ka pissipausi). Kuna kogu sellest kultuurist hakkas meil aga igav, siis otsustasime minna vahelduseks Pärnu muuseumisse. Joonas tegi meile 10 minutiga selgeks kogu Eesti ajaloo ning ülejäänud aja kulutasime raudrüüde selga toppimisele ja mõõgavõitlusele.

Edasi liikudes nägime ära Endla teatri, õpetasime Jannsenit natuke lugema ja jõudsime lõpuks Jahtklubi restorani. Jutu käigus selgus, et Somelar oli seal varemalt ka elatist käinud teenimas. Kuna seltsis on segasem, siis oli meil kaasas ka üks tänavalt leitud TIK-i õpilane, kellega õpetaja Madis leidis kiirelt välismaa keeles ühise jutulõnga. Vesteldi Eesti ajaloost, söödi lõpuni oma eined ja jäeti Somelariga hüvasti. Olime päevast juba üsnagi väsinud, seega võtsime ette 7 km matka mööda romantilist randa (seal polnud üldse tuuline, vaated olid lummavad ja vesi oli täiesti ujumiskõlblik). Vaatasime üle kuulsa 1938 aastal valminud rannahoone ja lõbutsesime natuke selle seenrõdul. Käisime lõpuks veel ära mänguväljakul 2, kus selgitasime välja Eesti meistrid parkuuris, tasakaalus ja niisama mölisemises. Õhtu hakkas juba hämarduma ning tegime oma viimased välisvaatlused. Nägime ära mingi kiriku, raekoja ja veel ühe Jannseni kuju? Mitu tükki teda siis kokku oli? Lõpuks läksime tagasi bussile ning jõudsime kõik õnnelikult koju. Loodetavasti.

Muuseum

Pärnu muuseumis saab tundma õppida Eesti ajalugu alates esimestest uusasunikest 11 000 aastat tagasi kuni 20. sajandi teise pooleni välja. Näituse menukaimad ja suurimad osad on pühendatud rahvuslikule ärkamisajale 19. sajandi keskel, linnastumisele ning vabariigi rajamisele. Saalist sai näha talupoegade, supelsakste ja linnaelanike elulaadi 19. sajandil, detailsemat ülevaadet vabariigi väljakuulutamise kohta jne. Huvitav oli teada saada rohkem muistse Soontagana linnuse kohta ning näha esimest teadaolevat inimese kujutist Baltikumis, mille nimi on Madonnat ning mis on 8000 aastat vana. Tänu Joonase põhjalikkudele selgitustele saime poole rohkem teadmisi, kui oleks saanud niisama. Jooksval näitusel sai tutvuda Peter Mustoneni kollektsiooniga, kus eksponeeriti ajaloolisi relvi ja soomusrüüsid, sealhulgas Jaapani Myochini perekonna valmistatud soomusrüüdega ning haruldaste relvadega Euroopast, Pärsiast ja Indiast. Näitus avab mitmekesise vaate relvade ja soomusrüüde arenguloole 8.-18. sajandil, tuues esile üle 130 eseme. Eriti lahe oli võimalus ise raudrüüd selga lükata ning mõõgad ja kilbid võtta. Joonas tegi meile mõõgavõitluse kiirkursuse ja oleme kõik nüüd suured eksperdid.

Punane torn

Üks meie külastatud vaatamisväärsusi kandis nime Punane torn. Ta sai oma nime punastest tellistest laotud sise- ja välisvoodri järgi, ning on vanim siiani säilinud maapealne Uus-Pärnu linnamüüri osa. Torn ehitati 15. sajandil linnamüüri kagunurka. Tornil on praegu säilinud 3 korrust. Ülemist kahte korrust kasutati ajalooliselt kaitsekorrustena, kus linnavahid ja palgasõdurid said oma tööd teha ja linna kaitsta. Alumist korrust kasutati kuni 1892. aastani vanglana kui rajati riiklik vangla. Õnneks juba järgmisel aastal leiti tornile kasutus ja sinna kolis linnaarhiiv. Linnaarhiiv tegels seal kuni 1907. aastani ja peale seda kasutati seda laoruumina. Tänase kuju sai torn 1972. aastal. Praegu tegeleb tornis Pärnu muuseumi filiaal, kus saab tutvuda Punase torni ajalooga ning tutvuda 16. sajandi Uus-Pärnu linnaga.

Kihnu Jõnn

Pärnu Jahtklubi restorani ees seisab ühe meremehe kuju. Mälestusmärk avati 14. mail 2011 ja autoriks on Tauno Kangro. See kuju on pühendatud metskapten Enn Uuetoale, pseudonüümiga Kihnu Jõnn. Oma vähese hariduse tõttu ei olekski saanud Enn kapten olla ning ta läks õppima Paldiski merekooli, kust tuli paari päeva pärast tagasi ja kurtis, et seal räägiti ainult sellest, mida tal polnud vaja teada ja ütles, et suudab ise paremini õppida. Kuulsaks sai Enn seetõttu, et sõitis laevadega, millega teised kaptenid sõita ei julgenud. Tema peamised sõidud toimusid Läänemere ja Inglismaa vahel, kuid paar korda olevat ta ka Ameerikas käinud. Kihnu Jõnn oli nii kõva mees, et juhtis laevu ilma kompassi ja sekstandita ning põhjenduseks lausus, et Läänemerel pole neid vaja, sest mets paistab igalt poolt kätte. Enn suri 1912. aastal peale laeva Rock City põhjaminemist rannas ning maeti Taanis Oksby kalmistule, 1992. aastal maeti ta ümber Kihnu kalmistule.

– Oliver, Theodor, Rasmus Nurme, Elias, Martin Lipp, Risto, Joonas

25.11 külastasime Viljandit, mis sai linnaõiguse 1283 aastal. Alamsaksa keeles oli linna vana nimi Fellin. Võtsime retke ette koos 140a õpilastega. Külastasime Laidoneri platsi, mis oli endine turuplats. Teisena külastasime Viljandi linnust, mille ehitamise käsk anti juba Mõõgavendade ordu meistri Volquini poolt 1224. aastal. Linnusest on tänapäeval säilinud vaid varemed. Viljandi muuseum andis ülevaate linna ajaloost ning nii mõnigi venet ja rehituba pakkus meile kõneainet. Viimasena külastasime Jakobsoni monumenti ning Jaani ja Pauluse kirikut. 

Laidoneri plats

Keskajal alates 13. sajandi teisest poolest oli Laidoneri väljakul turuplats, mis tegi sellest linna tähtsaima väljakunins see oli aktiivne 1933. aastani. 1934. aasta 12. veebruaris nimetati see Kindral Laidoneri platsiks, kes oli Eesti sõjaväelane, poliitik ja Viljandi aukodanik. Johan Laidoner sündis Viljandimaal Viiratsi vallas 1884. aastal. 1918 aastal juhtis eesti jalaväedeviisi ja Saksa keisririigi vägede okupatsiooni ajal tegutses Eesti Ajutise Valitsuse sõjalise esindajana Nõukogude Venemaal Petrogradis. 1921–1929 oli Johan Laidoner I, II ja III Riigikogu liige. 24. veebruaril 1939 ülendati Johan Laidoner kindraliks. Lisaks on ta nimetatud Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktoriks ja Tallinna Tehnikaülikooli audoktoriks.

-Annabel, Grete Simona

Viljandi linnuse varemed 

Viljandi ordulinnus koosnes konvendihoonest ja kolmest eeslinnusest, millest neljas oli kompaktne Viljandi linn. Kivikindlus endise eestlaste muinaskantsi kohale hakkas kerkima 1224. Aastal. Varem 9.-13. sajandini paiknes Kaevumäel muinaslinnus, mille 1223. aastal vallutasid ristisõdijad. 

Linnuse konvendihoone paistis silma rikkaliku sisearhitektuuri poolest. Tegemist oli Liivi ordu olisema võimukeskusega Eesti aladel. Oma täieliku kuju ja suuruse sai linnus 16. sajandi alguseks, olles silmapaistvamaid Eesti ja Läti aladel. Rootsi, Poola ja Venemaa vaheliste sõdade tõttu on võimsast ordulinnusest tänaseks vaid mõni kivisein püsti jäänud. Linnus hävis 1611. Aastaks pärast korduvalt käest kätte käimist Poola-Rootsi sõdades.

Linnuse varemed ja selle ümber olev park kujunes viljandlastele puhkealaks juba eelmise sajandi alguses. Et linnast Lossimägedesse pääseda, paigutati 1931. aastal Kaevumäelt üle 13 meetri sügavuse kraavi rippsild, mis algselt ühendas Tarvastu linnuse varemeid kohaliku mõisa perekonna mausoleumiga. Varemetelt avaneb kaunis vaade Viljandi järvele.

–Joonas Aditya, Mihkel

Viljandi muuseum 

Viljandi muuseumis tervitas meid sõbralik teenindaja. Püsinäitus jutustas viljandi loo esiajast tänapäevani. Esimeses ruumis nägime õpikust tuttavaid kivi- ja rauaaja tööriistu ja keraamikat ning Lõhavere ülikulinnuse makketti. Samuti saime sõbraks muistse eesti sõjamehega.

Keskaja ja varase uusaja ruumis saime uudistada ordulinnuse maketti, peale seda aga rehetoas talupojaelu ette kujutada. Riietusele keskenduvas ruumis õppisime, et mõrsja näo katmine kas kaitses pruuti “kurja silma” eest või hoopis takistas teda isamajja tagasi minemast.

Teine korrus keskendus 19. sajandi teisele poolele ja sellele järgnevale ajale. Käsitleti tolleaegset ärielu ja uuendusi, näiteks telefoni, ning poliitilisi sündmusi.

– Liis Reinvee

Jakobsoni monument 

Jakobsoni monument paikneb Viljandi keskväljakul. Kuju püstitati 1998. aastal Sakala rajamise 120. aastapäevaks. Antud kuju autoriks on Mati Karmin ning arhitektiks Tiit Trummal. Kujuri sõnul on pronksskulptuur elusuuruses Jakobsonist, kes on istuvas poosis, ajaleht käes. Karmin lisab, et kirjaniku kõrvale on võimalik ka istuda ning end pildistada. Skulptuur läks maksma 200 000 krooni (12 782,33 eurot), millest suurema osa panustas linnavalitsus.

Carl Robert Jakobson oli Eesti kultuuritegelane, kirjanik, publitsist ja rahvuslikul ärkamisajal demokraatliku ehk rahvusliku suuna juht. Ta asutas ajalehe Sakala, mille esimene number ilmus 1878. aasta märtsis. Ajaleht oli rahva seas menukas ning on tänapäevalgi Eesti kolmas suurim kohalik leht ning Viljandimaa loetavaim päevaleht. Jakobson oli ka Peterburi patriootide, Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni aktiivne liige. Peterburi patriootide ring oli eesti haritlaste ühing, millel oli suur osa ärkamisaja tegevuste juhtimisel. Nad aitasid ka eesti talupoegadel täita ja esitada palvekirju, mis esitati Venemaa võimudele. Aleksandrikoolist sai esimene kool Eestis, mis pakkus eesti keele õppimist valikainena. Eesti Kirjameeste Selts oli kultuurielu juhtiv keskus, mis kogus rahvaluulet, soetas eestikeelseid õpikuid ning astus esimesi samme rahvuslike teaduste alal. Kusjuures seltsi esimene koosolek toimus Viljandis. Jakobsoni kultuurilooline tähtsus seisneb ka ”Kolme isamaakõne” esitamises 1870. aastal Vanemuises, kus ta kirjeldas eestlaste kultuurilugu ning jagas patriootlikke ideid.

-Annabel 

Viljandi müür

Viljandi võrdlemisi väikest linna ümbritses 1,2 km pikkune ja 2m laiune maakividest müür, mis kaitses linna kolmest küljest.  Täiendavat kaitset pakkus vallikraav ja kaitsetornid. Müür rajati 14. sajandil, ent esimene mainimine on hilisem 1553 aastast. Liivi sõjas sai müür tugevaid purustusi ja kaotas järgnevates Poola-Rootsi sõdades otstarbekuse. 18. sajanil lammutati suurem osa ehitusmaterjali saamiseks.

-Joonas Aditya, Mihkel

Viljandi Jaani kirik

Viljandi Jaani kirik on rajatud 1466-1472 Püha Franciscuse ordu kloostrikirikuna. Frantsisklaste kiriku ehitamine on seotud Itaalia kõrgkultuuri mõjude jõudmisega Eestisse. Kiriku ehitamise ajal oli paavstiks Paulus II (1464-1471), aga Püha Franciscuse ordu kindraliks oli Francesco della Rovere, kes valiti sellele ametikohale aastal 1464. Frantsisklaste ordu ideaalidest lähtuvalt oli kirik tagasihoidlik ja võlvimata. Kirik asus vahetult linnamüüri ääres ning see müürilõik vajas kaitset, mistõttu ehitati ka sellele läänetorn. Kirikut on korduvalt renoveeritud, sest kirik on saanud purustada nii Vene-Liivi sõja ajal 1560 kui ka Põhjasõjas, nõukogude perioodil oli kirik kasutusel kaubalaona.

-Katariina

Viljandi Pauluse kirik

Viljandi Pauluse kirik otsustati ehitada pärast seda, kui kogudus jagati 1860. aastal linna- ja maakoguduseks, millega Viljandi Jaani kirik läks linnakogudusele. Omal ajal andis kirik olulise panuse rahvuslikku ärkamisaega, sest kogudus pidas maarahvale eestikeelseid jumalateenistusi. Kirik pühitseti sisse 30. oktoobril 1866. Hoone arhitekt oli Matthias von Holst ning see on uusgooti stiilis ehitatud hoone punastest tellistest ja maakivist. Tugimüüridele ja kellatorni eenditele ehitatud torne on kokku 12, tornikiivri tipus on aga kukk, mis sümbolina kutsub jääma valvsaks ja meelekindlaks. 

-Katariina

Ühel lumisel pühapäeva hommikul peale keskmisest särtsakamat sümpoosioni sõitsime läbi lumise Eestimaa Tartu piiskopkonda külastama. Alustasime rännakut sumbates toomkiriku suunas ning leidsime eest ühe Vana-Liivimaa silmapaistvama katedraali. Toomkiriku ehitamist alustati 1224 aastal, kui veel muistne vabadusvõitlus käis, lõplikud viimistlused kestsid aga kuni 16. sajandini. Igatahes on tegemist väga uhke tellis- ja kiviseintega kõrgustesse ulatuva sakraalhoonega. Oma kurva lõpu leidis Toomemäe kirik esmalt reformatsiooniaegse pildirüüste ja siis Liivi sõjas kahjustuste saamise näol.

Soovisime üle kaeda ka kiriku sisemuse, kust leidisme ligitõmbava annetuskasti ja Tartu Ülikooli muuseumi. Pattude andeks saamiseks annetasime kirikule 20 senti, nüüd on igavene õnnistus kindlustatud. Tsiteerides klassikuid: „Kui münt laekasse kolksatab, siis hing taevasse volksatab.“ 

Toomemäelt all-linna libisedes vaatas meile vastu Jaani kirik. See 13.–14. sajandi, toona puidust, nüüd tellistest, gooti stiilis kiriku kuldne tipp säras juba kaugelt ning kutsus meid ka sisse piikama. Puhkasime mõneks hetkeks kirikus jalga ning imetlesime kiriku omapärast stiili ja punaseid telliseid. Ristija Johannesele pühendatud Tartu Jaani kirikul pole aga lihtne elu olnud – see on kannatada saanud nii Liivi sõjas, Põhjasõjas kui ka Tartu suures tulekahjus. Lisaks kuulsime sosistusi, et keskajal said ​​kiriku kellalööjad tasu jumalateenistuse ajal sigade ja koerte kiriku ukse eest kaugemale tõrjumise eest – milline põnev tööots see oleks! Kahjuks ei olnud aeg meie poolt ning magasime napilt maha pühapäevase jumalateenistuse. Õnneks tegime ettenägelikult annetused reisi algul ära, nii et Jumala viha kartma ei pea.     

Tõsimeelse bioloogi Mia Mai initsiatiivil tõstsime jala botaanikaaeda ja enda tohutuks hämminguks piilus lumekuhjade vahelt keskaegne linnamüür. Me ei suutnud ennast tagasi hoida ja kõlgutasime selle peal jalgu/jäsemeid. Keskaegsel linnamüüril jalgu kõigutades mõtlesime selle peale, et müür ehitatud juba 13.sajandi lõpus. Kunagist kuni 2 kilomeetri pikkust müüri on võimalik vaid väiksemate tükkidena näha neljas kohas Tartus, sest 1708.aastal lasti vene armee poolt kogu müür õhku. Kuid enamus müürist on siiski Tartus veel alles, sest peale suuri tulekahjusid linnas kasutasid inimesed lagunenud müüri ehitusmaterjalina.

Eesti karge talveilma ja keskaja eest pugesime peitu kodumaisesse restorani La Dolce Vita, kus sõime kaugetelt maadelt pärit hõrgutavaid roogi. Siinkohal soovime tänada Hansa Liitu kulinaarse globalieerumise suurendamise eest, tutvustades talurahvale mozzarellat ja proscuittot. 

Päike loojas, oligi juba aeg keskaegse Dorpatiga hüvasti jätta ning naasta raudsuksuga Revalisse.

-Mia Mai, Helena, Kaisa, Emma, Grete

26. novembril külastasime ajaloo tunni raames Rakvere linna. Meie gruppi kuulusid Marianne Loogma, Salme Sillamaa, Dominik Lukas Pullisaar, Jakob Lindma, Kalev Mattias Raussi ja Martin Reimann. Linna külastuse põhjal valminud kaardilooga on võimalik tutvuda siin:    https://arcg.is/19DzyT1