140c

Ühel lumisel pühapäeva hommikul peale keskmisest särtsakamat sümpoosioni sõitsime läbi lumise Eestimaa Tartu piiskopkonda külastama. Alustasime rännakut sumbates toomkiriku suunas ning leidsime eest ühe Vana-Liivimaa silmapaistvama katedraali. Toomkiriku ehitamist alustati 1224 aastal, kui veel muistne vabadusvõitlus käis, lõplikud viimistlused kestsid aga kuni 16. sajandini. Igatahes on tegemist väga uhke tellis- ja kiviseintega kõrgustesse ulatuva sakraalhoonega. Oma kurva lõpu leidis Toomemäe kirik esmalt reformatsiooniaegse pildirüüste ja siis Liivi sõjas kahjustuste saamise näol.

Soovisime üle kaeda ka kiriku sisemuse, kust leidisme ligitõmbava annetuskasti ja Tartu Ülikooli muuseumi. Pattude andeks saamiseks annetasime kirikule 20 senti, nüüd on igavene õnnistus kindlustatud. Tsiteerides klassikuid: „Kui münt laekasse kolksatab, siis hing taevasse volksatab.“ 

Toomemäelt all-linna libisedes vaatas meile vastu Jaani kirik. See 13.–14. sajandi, toona puidust, nüüd tellistest, gooti stiilis kiriku kuldne tipp säras juba kaugelt ning kutsus meid ka sisse piikama. Puhkasime mõneks hetkeks kirikus jalga ning imetlesime kiriku omapärast stiili ja punaseid telliseid. Ristija Johannesele pühendatud Tartu Jaani kirikul pole aga lihtne elu olnud – see on kannatada saanud nii Liivi sõjas, Põhjasõjas kui ka Tartu suures tulekahjus. Lisaks kuulsime sosistusi, et keskajal said ​​kiriku kellalööjad tasu jumalateenistuse ajal sigade ja koerte kiriku ukse eest kaugemale tõrjumise eest – milline põnev tööots see oleks! Kahjuks ei olnud aeg meie poolt ning magasime napilt maha pühapäevase jumalateenistuse. Õnneks tegime ettenägelikult annetused reisi algul ära, nii et Jumala viha kartma ei pea.     

Tõsimeelse bioloogi Mia Mai initsiatiivil tõstsime jala botaanikaaeda ja enda tohutuks hämminguks piilus lumekuhjade vahelt keskaegne linnamüür. Me ei suutnud ennast tagasi hoida ja kõlgutasime selle peal jalgu/jäsemeid. Keskaegsel linnamüüril jalgu kõigutades mõtlesime selle peale, et müür ehitatud juba 13.sajandi lõpus. Kunagist kuni 2 kilomeetri pikkust müüri on võimalik vaid väiksemate tükkidena näha neljas kohas Tartus, sest 1708.aastal lasti vene armee poolt kogu müür õhku. Kuid enamus müürist on siiski Tartus veel alles, sest peale suuri tulekahjusid linnas kasutasid inimesed lagunenud müüri ehitusmaterjalina.

Eesti karge talveilma ja keskaja eest pugesime peitu kodumaisesse restorani La Dolce Vita, kus sõime kaugetelt maadelt pärit hõrgutavaid roogi. Siinkohal soovime tänada Hansa Liitu kulinaarse globalieerumise suurendamise eest, tutvustades talurahvale mozzarellat ja proscuittot. 

Päike loojas, oligi juba aeg keskaegse Dorpatiga hüvasti jätta ning naasta raudsuksuga Revalisse.

-Mia Mai, Helena, Kaisa, Emma, Grete

Postitatud: Laupäev, 13.01.2024 kell 01:09 Kategooria: Määratlemata. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0