Talvine Pärnu
Kogu meie reis Pärnusse algas ideest, et Somelar tahtis meid külla kutsuda. No ega meil ei jäänudki muud üle, kui talle heameelt valmistada, osta piletid ja minna kaema. Algselt jäi küll mulje, et tal oli vaja vaid kodus abikäsi uue ukse paigaldamisel, kuid jõudsime üksmeelselt kompromissini. Selles osas aitab teda ta naine.
Bussiga kohale jõudnud asusime Punase torni poole. Meie teekond kulges läbi kujuteldava keskaegse Pärnu. Jõudsime näha Anuka armastatud Koidulat (muidugi pronksist kujul), millega meenusid koheselt isamaalised luuleread. Monument on valminud aastal 1929 Amandus Adamsoni käte abil.
Mõnusa viisi saatel liikusime edasi mänguväljakule 1, et väljendada natuke oma isamaalisust. Järsku märkasime, et üks liige on justkui puudu – muidugi Joonas. Egas midagi, läksime talle siis bussile vastu. Kuna Joonas oli ka reisist väga põnevil ja äksi täis, siis ei jäänud üle muud midagi, kui minna natuke kultuuri ka uudistama. Suundusime otsejoones Port Arturisse ning seejärel Pärnu Keskusesse (tegime vahepeal ka pissipausi). Kuna kogu sellest kultuurist hakkas meil aga igav, siis otsustasime minna vahelduseks Pärnu muuseumisse. Joonas tegi meile 10 minutiga selgeks kogu Eesti ajaloo ning ülejäänud aja kulutasime raudrüüde selga toppimisele ja mõõgavõitlusele.
Edasi liikudes nägime ära Endla teatri, õpetasime Jannsenit natuke lugema ja jõudsime lõpuks Jahtklubi restorani. Jutu käigus selgus, et Somelar oli seal varemalt ka elatist käinud teenimas. Kuna seltsis on segasem, siis oli meil kaasas ka üks tänavalt leitud TIK-i õpilane, kellega õpetaja Madis leidis kiirelt välismaa keeles ühise jutulõnga. Vesteldi Eesti ajaloost, söödi lõpuni oma eined ja jäeti Somelariga hüvasti. Olime päevast juba üsnagi väsinud, seega võtsime ette 7 km matka mööda romantilist randa (seal polnud üldse tuuline, vaated olid lummavad ja vesi oli täiesti ujumiskõlblik). Vaatasime üle kuulsa 1938 aastal valminud rannahoone ja lõbutsesime natuke selle seenrõdul. Käisime lõpuks veel ära mänguväljakul 2, kus selgitasime välja Eesti meistrid parkuuris, tasakaalus ja niisama mölisemises. Õhtu hakkas juba hämarduma ning tegime oma viimased välisvaatlused. Nägime ära mingi kiriku, raekoja ja veel ühe Jannseni kuju? Mitu tükki teda siis kokku oli? Lõpuks läksime tagasi bussile ning jõudsime kõik õnnelikult koju. Loodetavasti.
Muuseum
Pärnu muuseumis saab tundma õppida Eesti ajalugu alates esimestest uusasunikest 11 000 aastat tagasi kuni 20. sajandi teise pooleni välja. Näituse menukaimad ja suurimad osad on pühendatud rahvuslikule ärkamisajale 19. sajandi keskel, linnastumisele ning vabariigi rajamisele. Saalist sai näha talupoegade, supelsakste ja linnaelanike elulaadi 19. sajandil, detailsemat ülevaadet vabariigi väljakuulutamise kohta jne. Huvitav oli teada saada rohkem muistse Soontagana linnuse kohta ning näha esimest teadaolevat inimese kujutist Baltikumis, mille nimi on Madonnat ning mis on 8000 aastat vana. Tänu Joonase põhjalikkudele selgitustele saime poole rohkem teadmisi, kui oleks saanud niisama. Jooksval näitusel sai tutvuda Peter Mustoneni kollektsiooniga, kus eksponeeriti ajaloolisi relvi ja soomusrüüsid, sealhulgas Jaapani Myochini perekonna valmistatud soomusrüüdega ning haruldaste relvadega Euroopast, Pärsiast ja Indiast. Näitus avab mitmekesise vaate relvade ja soomusrüüde arenguloole 8.-18. sajandil, tuues esile üle 130 eseme. Eriti lahe oli võimalus ise raudrüüd selga lükata ning mõõgad ja kilbid võtta. Joonas tegi meile mõõgavõitluse kiirkursuse ja oleme kõik nüüd suured eksperdid.
Punane torn
Üks meie külastatud vaatamisväärsusi kandis nime Punane torn. Ta sai oma nime punastest tellistest laotud sise- ja välisvoodri järgi, ning on vanim siiani säilinud maapealne Uus-Pärnu linnamüüri osa. Torn ehitati 15. sajandil linnamüüri kagunurka. Tornil on praegu säilinud 3 korrust. Ülemist kahte korrust kasutati ajalooliselt kaitsekorrustena, kus linnavahid ja palgasõdurid said oma tööd teha ja linna kaitsta. Alumist korrust kasutati kuni 1892. aastani vanglana kui rajati riiklik vangla. Õnneks juba järgmisel aastal leiti tornile kasutus ja sinna kolis linnaarhiiv. Linnaarhiiv tegels seal kuni 1907. aastani ja peale seda kasutati seda laoruumina. Tänase kuju sai torn 1972. aastal. Praegu tegeleb tornis Pärnu muuseumi filiaal, kus saab tutvuda Punase torni ajalooga ning tutvuda 16. sajandi Uus-Pärnu linnaga.
Kihnu Jõnn
Pärnu Jahtklubi restorani ees seisab ühe meremehe kuju. Mälestusmärk avati 14. mail 2011 ja autoriks on Tauno Kangro. See kuju on pühendatud metskapten Enn Uuetoale, pseudonüümiga Kihnu Jõnn. Oma vähese hariduse tõttu ei olekski saanud Enn kapten olla ning ta läks õppima Paldiski merekooli, kust tuli paari päeva pärast tagasi ja kurtis, et seal räägiti ainult sellest, mida tal polnud vaja teada ja ütles, et suudab ise paremini õppida. Kuulsaks sai Enn seetõttu, et sõitis laevadega, millega teised kaptenid sõita ei julgenud. Tema peamised sõidud toimusid Läänemere ja Inglismaa vahel, kuid paar korda olevat ta ka Ameerikas käinud. Kihnu Jõnn oli nii kõva mees, et juhtis laevu ilma kompassi ja sekstandita ning põhjenduseks lausus, et Läänemerel pole neid vaja, sest mets paistab igalt poolt kätte. Enn suri 1912. aastal peale laeva Rock City põhjaminemist rannas ning maeti Taanis Oksby kalmistule, 1992. aastal maeti ta ümber Kihnu kalmistule.
– Oliver, Theodor, Rasmus Nurme, Elias, Martin Lipp, Risto, Joonas
© 2024, 140c