140c

25.11 külastasime Viljandit, mis sai linnaõiguse 1283 aastal. Alamsaksa keeles oli linna vana nimi Fellin. Võtsime retke ette koos 140a õpilastega. Külastasime Laidoneri platsi, mis oli endine turuplats. Teisena külastasime Viljandi linnust, mille ehitamise käsk anti juba Mõõgavendade ordu meistri Volquini poolt 1224. aastal. Linnusest on tänapäeval säilinud vaid varemed. Viljandi muuseum andis ülevaate linna ajaloost ning nii mõnigi venet ja rehituba pakkus meile kõneainet. Viimasena külastasime Jakobsoni monumenti ning Jaani ja Pauluse kirikut. 

 

Laidoneri plats

Keskajal alates 13. sajandi teisest poolest oli Laidoneri väljakul turuplats, mis tegi sellest linna tähtsaima väljakunins see oli aktiivne 1933. aastani. 1934. aasta 12. veebruaris nimetati see Kindral Laidoneri platsiks, kes oli Eesti sõjaväelane, poliitik ja Viljandi aukodanik. Johan Laidoner sündis Viljandimaal Viiratsi vallas 1884. aastal. 1918 aastal juhtis eesti jalaväedeviisi ja Saksa keisririigi vägede okupatsiooni ajal tegutses Eesti Ajutise Valitsuse sõjalise esindajana Nõukogude Venemaal Petrogradis. 1921–1929 oli Johan Laidoner I, II ja III Riigikogu liige. 24. veebruaril 1939 ülendati Johan Laidoner kindraliks. Lisaks on ta nimetatud Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktoriks ja Tallinna Tehnikaülikooli audoktoriks.

-Annabel, Grete Simona

Viljandi linnuse varemed 

Viljandi ordulinnus koosnes konvendihoonest ja kolmest eeslinnusest, millest neljas oli kompaktne Viljandi linn. Kivikindlus endise eestlaste muinaskantsi kohale hakkas kerkima 1224. Aastal. Varem 9.-13. sajandini paiknes Kaevumäel muinaslinnus, mille 1223. aastal vallutasid ristisõdijad. 

Linnuse konvendihoone paistis silma rikkaliku sisearhitektuuri poolest. Tegemist oli Liivi ordu olisema võimukeskusega Eesti aladel. Oma täieliku kuju ja suuruse sai linnus 16. sajandi alguseks, olles silmapaistvamaid Eesti ja Läti aladel. Rootsi, Poola ja Venemaa vaheliste sõdade tõttu on võimsast ordulinnusest tänaseks vaid mõni kivisein püsti jäänud. Linnus hävis 1611. Aastaks pärast korduvalt käest kätte käimist Poola-Rootsi sõdades.

Linnuse varemed ja selle ümber olev park kujunes viljandlastele puhkealaks juba eelmise sajandi alguses. Et linnast Lossimägedesse pääseda, paigutati 1931. aastal Kaevumäelt üle 13 meetri sügavuse kraavi rippsild, mis algselt ühendas Tarvastu linnuse varemeid kohaliku mõisa perekonna mausoleumiga. Varemetelt avaneb kaunis vaade Viljandi järvele.

–Joonas Aditya, Mihkel

Viljandi muuseum 

Viljandi muuseumis tervitas meid sõbralik teenindaja. Püsinäitus jutustas viljandi loo esiajast tänapäevani. Esimeses ruumis nägime õpikust tuttavaid kivi- ja rauaaja tööriistu ja keraamikat ning Lõhavere ülikulinnuse makketti. Samuti saime sõbraks muistse eesti sõjamehega.

Keskaja ja varase uusaja ruumis saime uudistada ordulinnuse maketti, peale seda aga rehetoas talupojaelu ette kujutada. Riietusele keskenduvas ruumis õppisime, et mõrsja näo katmine kas kaitses pruuti “kurja silma” eest või hoopis takistas teda isamajja tagasi minemast.

Teine korrus keskendus 19. sajandi teisele poolele ja sellele järgnevale ajale. Käsitleti tolleaegset ärielu ja uuendusi, näiteks telefoni, ning poliitilisi sündmusi.

– Liis Reinvee

Jakobsoni monument 

Jakobsoni monument paikneb Viljandi keskväljakul. Kuju püstitati 1998. aastal Sakala rajamise 120. aastapäevaks. Antud kuju autoriks on Mati Karmin ning arhitektiks Tiit Trummal. Kujuri sõnul on pronksskulptuur elusuuruses Jakobsonist, kes on istuvas poosis, ajaleht käes. Karmin lisab, et kirjaniku kõrvale on võimalik ka istuda ning end pildistada. Skulptuur läks maksma 200 000 krooni (12 782,33 eurot), millest suurema osa panustas linnavalitsus.

Carl Robert Jakobson oli Eesti kultuuritegelane, kirjanik, publitsist ja rahvuslikul ärkamisajal demokraatliku ehk rahvusliku suuna juht. Ta asutas ajalehe Sakala, mille esimene number ilmus 1878. aasta märtsis. Ajaleht oli rahva seas menukas ning on tänapäevalgi Eesti kolmas suurim kohalik leht ning Viljandimaa loetavaim päevaleht. Jakobson oli ka Peterburi patriootide, Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni aktiivne liige. Peterburi patriootide ring oli eesti haritlaste ühing, millel oli suur osa ärkamisaja tegevuste juhtimisel. Nad aitasid ka eesti talupoegadel täita ja esitada palvekirju, mis esitati Venemaa võimudele. Aleksandrikoolist sai esimene kool Eestis, mis pakkus eesti keele õppimist valikainena. Eesti Kirjameeste Selts oli kultuurielu juhtiv keskus, mis kogus rahvaluulet, soetas eestikeelseid õpikuid ning astus esimesi samme rahvuslike teaduste alal. Kusjuures seltsi esimene koosolek toimus Viljandis. Jakobsoni kultuurilooline tähtsus seisneb ka ”Kolme isamaakõne” esitamises 1870. aastal Vanemuises, kus ta kirjeldas eestlaste kultuurilugu ning jagas patriootlikke ideid.

-Annabel 

Viljandi müür

Viljandi võrdlemisi väikest linna ümbritses 1,2 km pikkune ja 2m laiune maakividest müür, mis kaitses linna kolmest küljest.  Täiendavat kaitset pakkus vallikraav ja kaitsetornid. Müür rajati 14. sajandil, ent esimene mainimine on hilisem 1553 aastast. Liivi sõjas sai müür tugevaid purustusi ja kaotas järgnevates Poola-Rootsi sõdades otstarbekuse. 18. sajanil lammutati suurem osa ehitusmaterjali saamiseks.

-Joonas Aditya, Mihkel

Viljandi Jaani kirik

Viljandi Jaani kirik on rajatud 1466-1472 Püha Franciscuse ordu kloostrikirikuna. Frantsisklaste kiriku ehitamine on seotud Itaalia kõrgkultuuri mõjude jõudmisega Eestisse. Kiriku ehitamise ajal oli paavstiks Paulus II (1464-1471), aga Püha Franciscuse ordu kindraliks oli Francesco della Rovere, kes valiti sellele ametikohale aastal 1464. Frantsisklaste ordu ideaalidest lähtuvalt oli kirik tagasihoidlik ja võlvimata. Kirik asus vahetult linnamüüri ääres ning see müürilõik vajas kaitset, mistõttu ehitati ka sellele läänetorn. Kirikut on korduvalt renoveeritud, sest kirik on saanud purustada nii Vene-Liivi sõja ajal 1560 kui ka Põhjasõjas, nõukogude perioodil oli kirik kasutusel kaubalaona.

-Katariina

Viljandi Pauluse kirik

Viljandi Pauluse kirik otsustati ehitada pärast seda, kui kogudus jagati 1860. aastal linna- ja maakoguduseks, millega Viljandi Jaani kirik läks linnakogudusele. Omal ajal andis kirik olulise panuse rahvuslikku ärkamisaega, sest kogudus pidas maarahvale eestikeelseid jumalateenistusi. Kirik pühitseti sisse 30. oktoobril 1866. Hoone arhitekt oli Matthias von Holst ning see on uusgooti stiilis ehitatud hoone punastest tellistest ja maakivist. Tugimüüridele ja kellatorni eenditele ehitatud torne on kokku 12, tornikiivri tipus on aga kukk, mis sümbolina kutsub jääma valvsaks ja meelekindlaks. 

-Katariina

Postitatud: Laupäev, 13.01.2024 kell 04:20 Kategooria: Määratlemata. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0