Umbkeelne publik ja retrohõnguline koolimaja ehk kuidas Euroliidu idapiiri ääres teadust tehakse
Uhke konverentsisaal
Prahast, Euroopa Liidu noorteadlaste konkursilt naastes tervitasid Tallinna Lennart Meri lennujaamas mind mu kullakallid lennukaaslased ja  taevast langevad raheterad. Mõistsin, et olen tagasi igavese kehva suusailma kliimavöötmes, ees ootamas sügisene Narva ühes Globe konverentsiga.
Egas midagi, reede hommikul korjasin Johanna, Helina ja Sandri mašina peale ja põrutasime ikka sinna ida poole. Iga kilomeetriga muutusid metsad üha punasemaks, bemarite kogus suuremaks ja nende väljalaske aastaarvud väiksemaks.
GLOBE konverents toimus sel aastal Narva Humanitaargümnaasiumis. Jõudsime selleks puhuks üleslöödud koolimajja esimestena kohale. Oodates kaasesinejaid nautisime neljast megahitist koosnevat kooli ametlikku playlisti. Kuulasime korra, teise ja takkaotsa veel seitsmendagi. Lõpuks algas konverents. Saalis viibis lisaks mõnekümnele esinejale, õpetajatele ning  kooli juhtkonnale veel terve hulk Narva Humanitaargümnaasiumi õpilasi. Ei tahaks küll kellelegi liiga teha, aga kuulamisoskus polnud just nende tugevaim külg. Noortest teadlastest pakkusid publikule rohkem huvi venekeelse tarkvaraga varustatud nutitelefonid ning vene keele praktiseerimise võimalus oma kõrvalistujaga. Ka küsimusi ei esitatud üleliia palju (seda tegi vaid konverentsi koordinaator), vähemalt mitte seni, kuni austatud direktoriproua andis võimaluse küsida ka vene keeles.
Uurimistööde konkursi võitja oli seltsimees Sander Varbla, kelle uuritud Aegna saare rannajoon jättis žüriile kõige sügavama mulje. Kõik noored teadlased said preemiaks tarkusest pungil raamatu, kust ammutada inspiratsiooni uute uurimuste tarvis. Eriauhind, tahvelarvuti, leidis omaniku kohalikke gümnaasiumiõpilaste seast.
Peale ettekandesessiooni ootas meid koolimaja ekskursioon. Tutvustati keelekümblusklassi, kus tol päeval tegutses vaid üks, kuid see-eest eriti tubli õpilane. Loomulikult külastasime füüsika ja keemia klasse ning koolimaja uhkust, arvutiklassi, kuna giidi sõnul „tänapäeval ükski kool ilma arvuti ei saa“. Meid vaimustas kõige rohkem bioloogia kabinet, mis nägi välja nagu džungel. Klassi tagaseinas paiknevates akvaariumites möllasid ringi päris ehtsad kalad ja kilpkonnad (midagi sellist sooviks näha ka meie koolis ;)). Kuid kõige enam eristus Humanitaargümnaasiumi koolimaja selle poolest, et „meie koolis, väga lihtne orienteerumine. Iga klassi number on näha, mis korrusel asuma“ – ja nii tõepoolest oligi – ruum 304 asus 3. korrusel, ja 402 neljandal korrusel!
Olgu koolimaja mis ta oli, aga toit oli seal võrratu. Lõunaks pakuti meile suppi, praadi ja magustoitu. Mina ja Sander kui Liivimaa suurimad rattafännid pidime kahjuks lahkuma juba armsaks saanud Narva koolist ja alustama teekonda Lõunaosariikidesse, kus meid ootas 2013. aasta  rattahooaja kulminatsioon – Haanja 100 MTB.
Tüdrukuid, kes olid otsustanud Globe programmi läbida täies mahus, ootasid veel Narva linnaekskursioon ja jalutuskäik Pähklimäel. Pähklimägi kujutab endast matkarada, mis kulgeb läbi linna-äärse võsa. Kohalikeks liikideks pidid olema hulkuvad koerad ja kassid, sekka mõni tuvi. Linnaekskursioon jäi väikeste segaduste tõttu üsna öö peale. Kuid ka öine tuledesäras Narva on uhke, võib-olla isegi ilusam kui päevane.
Martin Talvik
© 2024, 129b